naised Pitcairnil

Pitcairni järelejäänud paberid.

Edward Young pidas päevikut. Ta alustas seda 1793 a lõpupoole, kaks kuud peale Christiani tapmist. Päevik annab tunnistust ta haritusest ja tõsisest meelemuutusest. Vaid tema päevik heidab valgust suuresti varjule jäävale aspektile saare elus ehk tõsiasjale et naised olid sügavalt õnnetud. Vaid üks neist endist  – Teehuteatuaonoa, hüüdnimega Jenny – on andnud oma versiooni asunduse varastest päevadest ja sedagi vaid peale saarelt pääsemist aastal 1817.

Kõik naised, erandiks Christiani ja Quintali naised ning Jenny olid n.ö. pantvangiks võetud Matavai lahes nende viimase visiidi ajal. Kokku kaheksateist naist, neist üks sülelapsega. Naised kutsuti alla õhtusöögile ning siis käskis Christian ankruköie läbi lõigata. Kui naised sellest aru said et laev liigub valetati neile et nad sõidavad vaid ümber saare. Kui naised aru said mis toimub hüppas üks neist üle parda et kaldale ujuda. Peale seda hoidus Christian hoolega kaldale liiga ligidale sõitmisest. Eimeo, saarel pandi maha kuus naist keda peeti liialt vanadeks ja mittekauniteks.

 

Pitcairni otsides ei näinud Bountyl olijad maad kaks kuud. Naised lootsid et nad viimaks ometi naasvad Otaheite-le (tahiiti). Kolm päeva ei saanud nad Pitcairnil tugeva tuule tõttu maabuda. See lisaks rifile tundus tagavat neile turvalisuse. Laev laaditi tühjaks tehtud parve abil. Christian soovis laeva säilitada aga Matthew Quintal pani selle põlema.   

Naised hakkasid tööle ja just nende teadmised kohalike viljade ja riiete valmistamise kohta võimaldasid asundusel ellu jääda. Naisi anti ühelt mehelt teisele sedamööda kuis mehed surid aga nad hakkasid vastu. Suurem osa neist tahtis saarelt lahkuda.  Young märgib oma päevikus et Jenny andis talle üle Christiani kolba ja siis ta alles mõistis et kõigi viie tapetud mehe kombad olid ikka veel matmata. Ta otsustas et kui nad seda vabatahtlikult ei tee siis tuleb need jõuga ära võtta.

Naiste meeleheide kulmineerus nõudes et mehed ehitaksid neile paadi. Jenny oli naiste exoduse eestvedaja. 13. Augustil 1794 sai paat valmis kuid naisedki mõistsid pea peale abitut katset lahkuda et selle paadiga nad koju ei jõua. Meestele tegi asi vaid nalja. McCoy ja Quintal-i naistest on teada et nad said oma meestelt sageli peksa.

Kolm kuud hiljem avastati naiste vandenõu tappa järelejäänud mehed une pealt. Neid ei karistatud aga nagu Young on kirja pannud – esimese katse korral nende poolt midagi uuesti ette võtta süüdlane tapetakse.

Jenny oli algselt olnud John Adams’i naine ja viimane oli tätoveerinud oma initsiaalid omandi märgiks naise ihule. Peale Adamsi surma võttis Isaac Martin ta omale. Kui saabus laev Sultan 1817, siis Jenny lahkus saarelt ning peale mõneaastast reisimist jäi ta Tahiitile peale 31 aastast eemalaolekut. 

Mauatua (Christian’i naine keda Christian hüüdis peamastiks tema pikkuse pärast),  Vahineatua, Teio ( ja ta väike tütar Teatuahitea), Faahotu, Teraura, Obuarei, Tevarua, Toofaiti, Mareva, Tinafornea, ja  Jenny/ Teehuteatuaonoa … need on naiste nimed kes Pitcairnile algselt tulid. Ka meestel olid oma hüüdnimed – Billy Brown, Jack Williams, Neddy Young, Matt Quintal. Christian poole pöörduti aga alati kui härra Christian.

 

Ilmselt kaotas Christian suurema osa oma autoriteedist Tubuai-l ja siis kui meestele sai selgeks et tagasiteed neil ei ole. Kõik saart külastanud mainisid saareelanike head moraali, lahkust suhtlemisel ja religioossust.   John Adams-i ütteid käsiteldi saarel kui tõde. Siiski on ta ütlused vastukäivad osas mis puudutab lugusid Christaini surmast.

Adamsi suust pärineb ka lugu Christiani enesetapust. Olid nad Christianiga ühel meelel või olid nad olnud vaenlased? 1820ks aastaks oli, Adams oma loosse introdutseerinud uue elemendi – kapten Bligh halastamatuse ja Christiani piitsutamise. Adams suri märtsis 1829, üks päev peale oma 66-t sünnipäeva. Lugu aga jätkus ja uued jutustajad lisasid sellele ka uusi detaile. Adamsi kasutütar rääkis temast kui jubedast türannist kes oli ta ema tapnud oma julma kohtlemise ja peksuga. Ta karistas halastamatult kõiki kes ei järginud tema poolt kehtestatud religioosset distsipliini saarel. Enamik saareleanikke järgis tegelikkuses tahiitilaste ja mitte inglaste kombeid. Kultuurlised jooned, nagu isetu kogukondlik identiteet, eraomanduse puudumine ja lukkude puudumine majadel, puhtus, heldus – need kõik olid omadused mis olid kõrge au sees Otaheite-l ja mitte sedavõrd inglaste seas.  

http://www.government.pn/Pitcairnshistory.htm

Advertisements

0 Responses to “naised Pitcairnil”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: