Klass ehk aeg moraliseerida

http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/joao-lopes-marques-wikifeminism-ja-seksuaalselt-tundlikud-riigid.d?id=36572947

selline link siis lisaks reportaazhile kuuse otsast

Moraalilugemised on siuksed vahekokkuvõtted mis mängivad mingisuguse põhjuslikkusega ehk kausaalsusega. Kausaalsus väljaspool füüsilist ja keemilist maailma on aga konstrukt, on meelevaldne omistamine ühele stoppkaadrile või siis ühele ülekandele. Omistamine ühele reaalsusest välja rebitud sündmuseahelale. Mis samas ei tähenda sugugi seda et nad ei töötaks. Ahelad on pragmaatilised ja inimesed eriti aga nonde ihud armastavad ahelaid ehk teisisõnu korrapärasust ja rütmilisust.  Oot mis see hitt oli  – söö, palveta, armasta – kõik toredad asjad. Kui sa ikka iga päev 10 tuhat sammu käid siis on see hea. Ja korrapäral on ka omadus inkorporeerida ebakorrapärasust endasse.

Aga Pühakirjad on toredad selleski mõttes et nad annavad tavaliselt kirjelduse ja moraalilugemise siiski eristatult. Ja sa võid kirjeldust lugeda aga moraaliga siiski samas ka mitte nõustuda. Ka Pitcairnil oli see sarnaselt. See oli nüüd üsna kirjeldus mille ma ära tõin. Inimkonna alguse ja Kaini ja Abeli loo uus reaalsuses toimunud läbimängimine. Piibli alguse leheküljed. Kus tapetakse seni kuni jääb üks järgi. Muidu lihtsalt ei osata. Sest ressurssi (naisi) napib.

Ja vahe on vahel ka analüüsil ja moraliseerimisel. Mõni inimene on lausa paratamatu moralist kes räägibki pidevalt moraalse kausaalsuse keeles küsimuseks jääb alati vaid et kuis ta oma elus seda seletab. Eile oli ellujääjas kena lugu neiust kes välja tuli. Tänu usule, tuleks vist öelda et tänu usulisele kogukonnale. Võõrdunud ja võõrandunud ilmas on vähegi tihedama koosluse mõju inimesele võimas, esindagu ta mistahes ideoloogiat tahes. Näiteks või jalkafännid Moskvas kes tahaksid endale omakohtu õigust oma tapetud kamraadi eest kelle väidatavalt olnud dagestanlased tapnud. Arvan et neil on ka keni tunnistusi sellest kuis keegi on välja tulnud ja ellu jäänud oma endisest elust selle läbi et fanniks hakkas. Ja anna neile voli ja langebki ühiskond kohe tagasi somaalia tasandile. Ja Putini sõbergi motikahiir õigustas teles seda mis toimub. Ja Putingi ehk selle imidziga mis tal isikuna on, seda õigustaks – see on tugeva ise õiguse eest seisja imidziga. Eastwoodina kes laseb kõik kurjad maha ja ratsutab loojangusse. Aga riigimehena ei saa ta seda isiklikust imidzist hoolimata lubada.

Üldiselt mulle moralistid ei meeldi, sest nad teevad reeglina valejäreldusi ühest küljest ja ma pean mingil hetkel ikka kas ära minema või ütlema et ei nii see ei ole nii. Või vait olema ja ära kannatama. Aga vahel lihtsalt ei viitsi. Konfronteeruma, milleks ei pruugi alati olla emotsionaalset jõudu ja hakkamist. Näiteks papid on kanged moraliseerima. Ja jutlusele ei saagi ju õieti vastu vaielda. Ma võtan kirjelduse aga mitte kokkuvõtte. Mõni aga ei saagi muidu kui muudkui eritab enda ümber moraalseid hinnanguid. Tüütud on sellised. Olgu siis usulised või mitte- suurt vahet ei ole. Mida vanemaks ma saan seda enam meeldib mulle et mind täiskasvanuna ehk vastutusvõimelisena koheldakse. Olgu ma seda või mitte. See polegi oluline. Mõne koha pealt me ju oleme ja mõne koha pealt mitte. Aga selline suhtumine õilistab inimest ja oli minu arvates iseloomulik Jeesusele. Valikute ette seadmine aga valima pidid siiski ise. Olgu seda suhtumist siis kes tahes eritamas, inimkooslus või riik. Riik või kirik. Et ei solvaks teise intelligentsust. Et ei solvaks inimese vastutusvõimet. Aga solvavad. Mõni arvab et kirik peab olema nagu range isa, teine aga et nagu hooliv ema. Hooliv ema on ehk siiski parem. Siis kui ta püüab seoseid luua ja selgitada mitte üksnes sõnakuulmist nõuab. Kirik ei pea õpetama inimesi nagu lapsi. Kirik peaks äratama vastutusvõimet inimestes selle läbi et noid kui täiskasvanuid kohtleb. Või siis ehk kombineerides nagu katoolikud. Pakkudes omaosalust ja andumust ja distsipliini.  Ka riik (erakonnad) käitleb kodanikke sageli kui alaarenenuid. Eriti valimiste ajal. Kirik aga käitleb inimesi kui tooret – eriti suurte krusaadide ajal. Ja ikka leidub andumisalteid naisi kes on lummatud mõnest märksõnast .. Ikka leidub.

Mulle meeldib aga üha enam selline jutt mis ei kohusta leppima järelmitega. Paul meeldib selles võtmes ja Petti meeldib. Viimane ütleb küll enam kui esimene. Aga kujund poisist kellega ei saa arvestada kui tarvis jõge süüdata oli kena.

 Ja vana Jaan meeldib kui provokaator ja mittenõustuja. Elu läheb aga oma rada ja inimesed õpivad ära omi rolle. Näiteks või lastekollektiiv – kodus on kõik hästi aga nagu keegi kirjutas, kusagil võib selline 6-da klassi tegelane ja tubli õpilane ja laps olla koolis kange kiusaja ja viktimiseerija. Et mängivad koolis hoopis ühe teise stsenaariumi järgi rolle. Mitte Pitcairn nüüd vaid Kärbeste Jumal ehk. Ja ega nad nii erinevad viimselt olegi.  Seal nad omad maatriksid ülejäänud eluks omandavadki. Klassis. Ja mitte midagi ei saa mitte keegi teha. Ühiskond ei saa ega suuda end kehtestada et päästa last kelle vanematel oli rumal idee ta sinna kooli tuua. Uut last kel muud pattu polegi kui see et ta uus on. Kogukond lööb ukse pauguga ta nina ees kinni. Mida enam survet klassile seda hullemaks tehakse selle üksiku ja väljavalitu elu. Sest on ta siis ju juba süüdi selles et teised süüdi on. Ja kool ei saa ka ühe pärast kõiki ülejäänuid karistada. Ja kedagi välja tõsta on raske kui mitte võimatu. Ainus võimalus oleks klass laiali lüüa. Aga selle peale ilmselt siiski ei minda. Eks see olene aga ka lapsevanematest. Ja ka mina ise pean kõrvalt vaatama. Minugi vanemad kolisid sageli ja nii pidin ma end igas uues koolis uuesti kehtestama mis oli raske ja tüütu. Läbi otseste turniiride ka vahel. Ma arvan et see töötab sarnaselt ka täna. Mitte kõikjal aga igalpool kus on mõni Toots klassis. Keegi kes on eestvedaja ja kelle suhtes teised endid määratlevad. Esimene kool oli rahulik, teises aga läks enesetõetamiseks üsna kohe. Ja juttu on teisest klassist muuseas. Kolmandas koolis oli väga tõsine enesetõestamine. Neljas oli rahulikum, viies aga seda hullem. Siis sai otsa. Läks rahale ja teadmistele asi üle viimaks. Sestap ei saa ega tahagi ma “klassi” vaadata. Milleks. Mida see saavutab peale valusate mälestuste. Ja siis vaatad sa kuidas seda “klassi” su oma lapse klassis uuesti läbi mängitakse ja mõtled et mis see siis nüüd on. Vahest õpitakse sealt just seda kuidas seda teha mitte aga moraali mida tegijad ehk lootsid. Ei ole nii et probleemi teadvustamine tähendab samas alati ka selle lahendamist. Rääkima võid jäädagi aga lahendit pole ikka. Ja ei tulegi.

Ja siis saavad need lapsed suureks ja kordavad tuttavat maatriksit kas töökollektiivis või siis MTÜ-s.

Advertisements

0 Responses to “Klass ehk aeg moraliseerida”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: