reportaazh kuuse otsast

Samas tunned et kõik on ära öeldud. Polegi old midagi öelda pigem on nii et tõused üles ja et kas ärritab või on ükstaspuha. Vahel on ükstaspuha. Täna pold. Vahest ehk sellest võiks kirjutada kuis Julian Assange mu maamajas endale varjupaika küsis aga sellest ehk hiljem täpsemalt. Joovad seal naabrimehega Bocki ja lagastavad mis kole ehk isegi vägistavad kedagi nagu hiljem selgub. Selle üle mõeldakse hiljem järgi ja prokurör aitab, nagu praktika näitab, liigitada su kogemust kui sa ise täpselt ei oska. Ja ta aitab sul jõuda selgusele selles et tegelikult ja sisemiselt sa ei tahtnudki ehkki sulle see hetk tundus nagu sa siiski tahaks. Inimene on keeruline mehhanism. Nagu tahaks aga ei taha ka. Juba Paulus rääkis sellest tahtmisest ja mittetahtmisest ehk sellestsamast – vägistamisest Rooma kirjas. Et sisemine inimene nagu tahaks aga väline ei taha. Või oli see nüüd vastupidi. Igal juhul üks kahest ei taha. Ja sekundi murdosaks saab üks inimene teisest võitu ja pärast kui asi on ära tehtud siis saab jälle teine ühest võitu. Ja siis on paha tunne. Ja prokurör nagu öeldud aitab ka kaasa. Aitab liigitada kogemust nii nagu papp aitab kirikus liigitada kogemust. Ja jõuabki inimene endas selgusele et tegelikult ma ei tahtnud ju. Vot. Ja see lurjus tuleb kinni panna kes mu teise minaga mu esimese mina vastu mängis. Eriti ei taht ma siis kui mul pärast ärakasutatuse tunne on. Sellest saan ma aru. Arvan et ka meestel on selliseid tundeid. Ja jõuabki  inimene endas selgusele et ehkki oleks asi olnud nagu konsensuaalne oli  tegelikult tegemist vägistamisega. Mees on aga reeglina siiski pisut aktiivsem pool ja jääb seega ka sagedamini süüdi. Meest vägistada on väga raske ehkki mitte ilmvõimatu nagu ma lugenud olen.

 Ja alles siis tegelikult jõudis esimene naine selgusele et teda vägistati kui ta teada sai et teise naisega oli järgmine päev sedasama tehtud, sellesama mehe poolt. Ka nagu konsensuaalselt esmapilgul aga siis said mõlemad koos aru et tegemist oli ühtekokku kahe vägistamisega. Nii et see pealkiri on tabav – “vägistamine Rootsi moodi” ja ega ma ei kahtlegi et Rootsi moodi on parem kui Permi moodi.  Kunagi oli abielulahutus “itaalia moodi” või “abort iiri moodi”; võiks ju jada jatkata ja rääkida “sex-st vatikani moodi” jms. Aga see on spekulatsioon.

Üldse on sex kahtlane asi ja tuleks ära keelata sest rollimängudes võib ikka segi minna midagi ja siis veel need minad ja sisemised ja välimised inimesed. Liiga palju rahvast on alati asjasse segatud ja liiga kalliks läheb see kõik  lõppkokkuvõttes. Keegi ei taga et keegi sellest kambast ei tunne end viimaks ikkagi kui nüüd just mitte vägistatuna, siis vähemasti objektiseerituna või instrumentaliseerituna. Ära kasutatuna. Eriti nood kellel intrumente enam on. Ohtlik värk – ühesõnaga. See on lihtsalt teoreetiline kaasamõtlemine Juliani kaasusele. Aga ma ei taha nii vana ja platonistlik ka olla et ma lihalikest asjust isegi mõtleda enam ei tohi. Ikka natuke tohib ehk.

Julian on aga Robin Hood minu jaoks. Kes paljastab tühjad fassaadid ehk selle et tegemist on rekvisiitidega selles osas mis puudutab poliitikat ja muid näivusi. Et ongi vaid näivused ja ongi meelevaldne informatsiooni liigitamine selleks et imidzit konstrueerida. Ja muud ei olegi. Maaja. Selleks on vaja infot salastada ja klassifitseerida pelgalt sellesama ehk näiva imidzi jaoks. See on seesama et lihtne kirikuliige ei räägi kellelegi et tuttav kristlik ärimees maksab talle ümbrikupalka ja et pastor sahkerdab autodega – selleks ei räägi ta sellest et päästa kiriku näivust ehk imidzit. Ja selline  imidzite konstrueerimine on omane igale suletud identiteedile  ja absol igale võimustruktuurile, mis ta iganes ka ei oleks. Olgu või kirikule.

 Ikka tuleb konstrueerida kirikut kui moraalset kogukonda ja mingit rahvusromantiliste aate eest seisjat. Ja kes paljastab et tegemist on tühjade rekvisiitidega sellega tehakse ikka samamoodi nagu Julianiga. Ta jääb süüdi. Siin on nüüd minu jaoks ühisnimetaja.

Mulle endale aga piisab oma suurest eeskujust Kaplinskisest ja sellest et ordenid tuleb kuuse otsa viia. Mulle ta detached attitude meeldib. Ega ma muud tahagi kui kõrvalt kaeda ja kirja panna, olen lihtsalt sunnitud ajuti ka sekka lööma ajuti sest lapsed veel väikesed on.

Justkui oleks inimese tahe midagi kivvi raiutut. Ei ole ju. Suhtlemine on ohtlik asi. Üks sinu kahest inimesest võib ikka ja alati su ühe inimese reeta võib sulle n.ö. riigireetur Simmi teha ja vaenlasega kokku mängida. Võib lekitada ja jätta salateateid kännu alla või mida iganes.

Pitcairnile ma ka kirjutasin, vastust veel ei ole. Pitcairn on ju suurepärane näide igast konsensuaalsusest aint selle vahega et seal jõuti ehk 30-40 aastat hiljem selgusele et tegemist oli vägistamistega. Et tervelt viimased paarsada aastat polegi muud tehtud kui vägistatud. See et nad adventistid on ei muuda midagi. Lihtsalt ei teatud sellisest kontseptist üldse midagi nagu vägistamine. Ja Briti kroon pidi tagama moraalsete nivoode nivelleerimise. Seda enam et briti seadust hoiti seal kusagil laoruumis ja keegi seda kunagi lugenud ei olnud. Ei tahtnudki lugeda. Veider oleks kui sa oled näiteks metsas ellujäämisolukorras et sul siis suurem huvi oleks Briti seaduse vastu. Pigem üks rammus tõuk põske pista.

Täpsemalt siis oli tegemist konsensuaalsuse ea ühtlustamisega üle Briti impeeriumi. Meie parlament ka seda arutab. Tavaliselt mõeldakse vanale mehele ja alaealisele tüdrukule aga hoopis sagedasem on variant kus kaks alaealist sexivad ja see ei ole kriminaalne aga siis saab üks neist näiteks süüdivaks seoses sünnipäevaga ja nende ühistegevus muutub kohemaid kriminaalseks ühele osapoolele. Mina aga vaatan seda kõike lihtsalt pealt sellesama suure kuuse otsast kuhu mu iidol Kaplinskis oma ordenid viis.  Ronisin üles et vaadata kas viis või jampsib niisama. Ordenid on kõik alles – tõtt rääkis. Nii mustad kui valged tähed jms. Mis mul muud. Ma olen veel natuke ohtlik sest ma võin sellest veel kirjutada mis siit kuuse otsast hästi kätte paistab ja mind igast asjad ka tõesti huvitavad ehkki ei peaks ega tohiks. Näiteks või selle viimase filmi rekvisiitide tühjad tagaküljed paistavad siis kuuse otsa hästi ära. Sorry. Sorry ütlen ma vaikselt omaette siis kui ma silmad sulen või kuuse otsast alla kukun. 

Ja tagaski Briti kroon nivoode nivelleerumise üle kogu oma jurisdiktsiooni, peale 8 aastast protsessi ja 1/3 meestest vangi panemise. Kõige toredam oli lugu ühest Norra naisest kes seal elas ja Pitcairni mehega abielus oli. Naine oli Norrast ja feministlik nagu nood seal ikka ja suskis ja tahtis et asjad saaks selgeks ja õhk puhtaks ja kõik üles tunnistatud. See tõi aga selle kaasa et ta enda mees pandi vangi. Seda ei osanud ta vaesekene aga oodata. Ja siis mõtles ka Norra feministlik naine ümber, nähes millist inimlikku piina see 8 a protsess valmistas kõikidele ja tema mehele ja talle endale samuti. Nii oli seal siis selle va vägistamisega. Pitcairnil. Et ega me täpselt teagi mis kogemused meil on, olgu siis usulised või muidu lähedusega seotud ja et teised aitavad meil ikka selles selgusele jõuda et mis meiega siis ikka oli ja toimus. 

Tegelikult olid kõik Pitcairni mehed vägistajad nagu hiljem selgus. Ühesõnaga oli tavaks seal sexida alla konsensuaalse ea Briti impeeriumis ja piiriks oli mensturatsiooni algus ja mehed olid reeglina vanemad ja aktiivsemad nagu öeldud ja jäid kõik süüdi 20-30-40 aastat hiljem. Mees olla on ohtlik, sest sind mõistetakse süüdi tänases ilmas sageli selle bioloogilise antuse eest mida sa endaga kannad. Mõistetakse instrumentaliseerimises süüdi juba seetõttu et sul instrument on. Tänases maailmas tundub see sageli nii olevat.

Lugesin veelkord üle “Lähedusest” või lähenemisest või mis ta nüüd oli. Sest see kirje on laiades lugejaskonna massides populaarseks osutunud. Mulle endale tundub küll kõik selge – ma kadestan sõber Peetert kel on elujulgust mis sest et eri partneritega asuda intiimuse raskele takistusribale ja ütlen et mina nii ei oska. Ma eelistan pigem käia ühe inimesega eri raudteerööbastel mis on kujund nagu ehk keegi aru saab ja kus tuleb tasakaalu hoida mis kole ja üksteisel käest kinni võtta kui see kaduma kipub. Muud nagu polnudki. Ja et organisatsioonidega ei maksaks väga intiimseks minna. Seda veel ka.

Aga neid jaburaid jutukesi on mul veel. Aga see on tore et räägivad, minust räägivad ju ma siis veel  elus olen. Ja seni kui objektiseeritakse ja instrumentaliseeritakse on ka tore – seegi näitab et olen elus. Viimaks tuleb seegi aeg kus keegi sust enam midagi ei taha – ei hääd ega halba. Nii et loevad, salaja teki all taskulambiga nagu ma ise lapsena lugesin Looduse kroonist romaani. See oli nagu maiuspala – mõnus. Hea raamat on suur väärtus. Eile ostsin Kazantsakise “jeesuse viimase kiusatuse”. Et kaeks perra.

Advertisements

0 Responses to “reportaazh kuuse otsast”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: