suurest laulust

Suur laul

Harivalde vaatas üle oma märkmeid ja märke ning mõtes selle peale kuidas seda kõike annaks suure laulu sisse põimida. Laul oli suur niigi. Aga ta sai veel suuremaks saada. Ka puht füüsiliselt võttis selle elav ettekandmine aega umbes neli päeva. Ja seda ilma reklaamipausideta. Vaid väikesed peatused siin ja seal siis kui suu ära kuivas.  Laul oli suurem kui elu või hõim rääkimata siis Purgakülast või purgatooriumist. Laul oligi purgatoorium. Said sinna sisse ja enne välja ei saanud kui suur laulutegija midagi ümber tegi. Päris välja tegelikult ei saanudki. Muuta heal juhul midagi siiski said. Enne pidid sa aga ennast väga pikalt ja väga kaua ümber tegema ja siis veel veenma laulumeistrit selles et sa oled end ümber teinud ja vahest alles siis ehk… muutis ta midagi. Kui muutis. Laulu sees olid sa valmis, igavesti valmis.

Või vähemalt nii kaua kuni laul kestis. Laul aga oli tehtud kestma ja endale igavust otsima.  Laul oli igaveseks tehtud.  Reegliks oli et niikaua kui inimene elas sai ta ka suure laulu sees enda kohta käivat suure laulutegija arvamisel muuta. Lapsed ja lesed ei saanud hiljem enam vähimatki muuta. Päris välja laulust keegi ei saanudki aga vahel üht-teist ümber teha ikka andis.

Laul haaras endasse nii neid kui Looneotsa, nende lähimat vaenlast. Laul oli neist mõlemist suurem ja põimis neid kõiki endasse. Võiks vast öelda et suur laul valitses nende üle, andis neile mõtte ja tähenduse, andis tulemise ja minemise. Laul keelas ja lubas, hoiatas ja karistas. Rääkis algusest ja otsast ning sellest vahepealsest ajast milles nad parasjagu elasid. Ja tema Harivalde tõlgendas seda laulu ja teadis seda ainsana peast. Otsast lõpuni, täiesti eksimatult. Ja kes oli see, kes oleks saanudki ta eksimisele osundada kui tema seda ainsana teadis. Oli ka teisi vanemaid mehi, kes olid laulu õppinud, mõni neist koguni terve elu. Mis Harivaldele kõige enam rõõmu tegi oli aga noor mees – Tõivelemb kes oli laulu omale südameasjaks võtnud. Aga teadmine oli üks asi, teine asi oli laulu tõlgendamine üheskoos hõimu vanade meestega, selline tõlgendamine mis hoiaks külas korra majas ja annaks inimestele tunde et kõik mis nende seas aset leiab on osaks suuremast ja üleüldisemast loodu korraldusest. Osaks sellestsamast reeglist mille järgi kuu lõpmatult uueneb ja vananeb, päike igal hommikul üle silmapiiri tõuseb ja üks kahest kaksikust jõkke viiakse. See kõik oli loodu igavene korraldus. See kõik oli üks ja seesama kord, seesama kord valitses ka laulu enda ja kogu nende hõimu üle. Oli tõsi et mingid inimesed elasid kusagil, mitte väga kaugel, näiteks või sealsamas Looneotsal, mingi sootuks erineva korra järgi aga viimselt pidi seegi erinev kord sellekssamaks ühekskorraks saama ehk küll nad ise seal Looneotsal ei pruukinud sellest teada. Küllap võisid nad Looneotsalgi samamoodi mõelda nagu siin Purgal. Istuda oma laulu otsas ja pidada seda kõikidest teistest paremaks. Küllap nii nad mõtlesidki aga selleski asjas pidi millaski kord majja saama nagu kõiges muuski mis selles maailmas ikka veel nagu pisut lahti ja pooleli tundus olevat. Aeg ja eriti lõpuaeg pidi näitama milline laul ja milline loodu korra tõlgendus viimaks võidab, peale jääb ja õigeks osutub.

Ta oli selle lauluga koos üles kasvanud ja ei möödunud päevagi ilma et ta oleks selle peale mõelnud või laulu sees mõnd sõna muutnud või ümber teinud. See laul oli maakeele ehe ja kvintessents. Suur sõlg emamaa lopsakal rinnal. See suur laul oli tal nagu öeldud, peas. Otse loomulikult sest sõnu ja hääli joonistada ta ei osanud. Ja kus mujal oleks see laul saanudki olla? Ikka peas, peas ja südames ja vahel ka suus ja jalgades, eriti siis kui ta seda tantsis või riituses suurt möödaniku verevalamist esitas. Korra aastas kandis ta selle laulu ette ja kogu hõim kuulas, tantsis ja mängis erinevates osades kaasa.  Osi laulust ümises ta igal päeval kui suure pärna juures uri tegi. Ometi arvas ta et peaks olema võimalik seda laulu ka kuidagimoodi üles tähendada, umbes samamoodi ja  sarnaselt nagu loom ennast küti jaoks üles tähendab – lõhna, jäljerea, hääle ja nähtav olemisega. Lähemast tundmisest või maitsest rääkimata. See tuli hiljem, siis kui loom juba käes oli. Õigupoolest oligi ju see laul seesama rada mis hõimust oli järele jäänud. Aga see laul ei olnud võrreldav loomaga sest rääkis see mitte ainult hõimust ja möödunust, vaid ka päris algusest, rääkis sellest kuidas esimesed inimesed elasid ja alles elama õppisid. 

Ta senised märgid kasetohul olid rohkem laste joonistuse moodi ja tal oli nende pärast piinlik. Need olid joonistused mis meenutasid ja elus hoidsid. Mis aitasid seni, kuni noodki teod ja sündmused mida nad märgistasid ja meeles aitasid pidada, laulu sisse said. Ta oli kuulnud mõnede rahvaste sõlmkirjast aga ta tundis et sellega ei saaks ta hakkama. Suguvõsasammas markeeris samuti aegu ja põlvi aga ega sinnagi palju enamat sisse andnud uurendada. Ega ta mõte muud rada käinudki kui  seda rada mida märkkirjaks ehk mujal maailmas kunagi ka karakteriteks ja hieroglüüfideks nimetati.

Siinkohal oli Harivalde mõtte järgimas tänasemas keeles öeldult – teesi, antiteesi ja sünteesi rada. Hiina väljenduses oleks see yin-i ja yang-i keel. Kahe suure algaine vastandusest ja kooskõlast sünnib kõik muu. Kusjuures üks neist kahest on enam algaine kui teine.

Piisab vaid sellest et inimesed lepiks kokku selles kuidas midagi nimetatakse ja niimoodi peaks olema võimalik iga olulisemat tegevust märgistada. Lisaks oli vaja ka märgistada seda kes seda tegevust läbi viis, oli ta üksi või oli neid mitu. Ja kas oma või siis võõras. Midagi hakkas vaikselt looma. Kui tegijad ja ajad olid märgistatud siis sai hakata rääkima sellest mida nad tegid. Aga see üles tähendamine oli tal rohkem nagu pilootprojekt.

Suur laul ise aga oli ta elutöö ja kirg. Tema oli selle laulu kehastus. Ka laulu ei tohtinud meelevaldselt muuta. Laul pidi lisaks muule ka lauldav olema. Ja otse loomulikult pidi seal kogu lugu või vähemasti kõik tähtsam mis nende hõimu elus iial aset leidnud oli, sees olema. Alates loomisest, sellest kui üks mees kunagi silmapiiril maad nägi. Kuni ajani mil pealiku lehm oli kuristikku kukkunud. See silmapiiril maa nägemine oligi loomine. Nägemine ja nimetamine. Kust see mees tuli ja kust ta seda maad nägi, jäi lõpuni vastamata. Kust tulid maa ja meri ja laev ja see mees? Ta oli lihtsalt ürgmees ürglaeva pardal mis ujus ürgmerel. Ja sealt ürgmerelt nägi ta ürgsaart. Teistest meestest esimesel laeval ei rääkinud suur laul midagi. Selles mõttes ei olnud suurt vahet. Nii nagu ka muudes suurtes lugudes jäi päris algus lõpuni lahti rääkimata. Millel seisavad need elevandid mille peal maa seisab või ongi seal üksnes elevandid elevantide seljas kuni lõpuni välja. Kus on aga lõpp mille peal elevandid seisavad või on elevante lõputult, äralõppematute ja igaveste kihtidena? Kusagil jutu alguses ja lõpus tuli laulule alati igavik vastu. Igavik oli laulu jaoks paratamatu, sest iga laul, ka kõige täiuslikum, oli vaid üürike väljavõte jumalate igavesest kõiksusest. Mis on enne suurt pauku, selge see et suur tõmbumine aga enne seda? Eelmine pauk?

Seal alguses oli aegade tagune uus algus millest ta muud ei teadnud kui seda et see uus algus oli. Mõned Purgalt olid käinud ka seal, kus kunagi oli elu olnud, olid olnud suured kividest majad mis ilmselt kunagi olid ka inimesi tulvil olnud. Miks see kõik lakanud oli ei teadnud õieti keegi. Miks olid ära kukkunud Poolasse ehitatud hiiglasliku kivist Jeesuse käed, rääkimata Rio de Janero Jeesuse kätest. Ja miks ühekorraga, peaegu et sekundilise täpsusega? Miks? Sellega tuli lihtsalt leppida et kõike viimseni ei saanudki kunagi teada.

Miks olid lakanud inimestele lähedasemad ja taltsamad koeratõud, need mis kunagi pimedaid olid juhtinud ja teised kes ennast rikutud inimsooga liiga lähedalt sidunud olid. 

Suur laul algas peale silmapiiril maa märkamisega. See oli esimene ehk nimetamise laul. Mille järgi nimetas mees kes maad nägi maad mida ta nägi. Eks ikka iseenda järgi. Ta nägi maad ja pani sellele oma nime. Kust aga tema omale nime sai? Ilmselt maast, merest või jumalatest. Nii sai maa omale nime. Sai mehe nime. Sellega oli loodud esimene omand, kõigi inimkonna hädade algus.  Sellega algaski uus algus. Siis sai aga uus algus otsa. Siis kui saadi suured linnad ehitatud ja need kujud millel nüüd käed otsast kukkusid. Ühekorraga.  Siis oli Saatan välgu kombel maha langenud ja kõik ära hävitanud mis siiani maa peal oli olnud. Õigupoolest olid seda inimesed ise teinud aga laul rääkis siiski Saatanast kes inimesi üles ässitas ja kõige taga oli. Kuidas ja miks just need inimesed olid alles jäänud kellest maa jälle rahvastus seda ei teadnud nad isegi, sest sellest suur laul ei rääkinud.  Ütles vaid lühidalt et rahvas tõusis rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja kõik – siis said inimesed otsa, nii otsa et inimene andnud teise jalajäljele suud kui seda nägi.  Katk ja pidal olid oma töö teinud. Pidaliga lagunes iga inimese isiklik väike maailm ja katk hävitas selle mis neist hõimude ja rahvastena järele oli jäänud. Need kaks olid meelevaldsed. Üks tegi närvid tuimaks nii et inimesed enam valu ei tundnud ja asetas tõbised hõimust väljaspoole, teine aga rikkus omas meelevalduses kõiki inimeste poolt kehtestatud reegleid ja hävitas valimatult või siis ehk sellise valiku järgi millest inimesed kunagi aru ei saanud. Justnagu oleksid jumalatel mingid omad, täiesti erinevad kriteeriumid, mille alusel nad tegelikult inimeste üle otsustavad. Erinevalt neist mida nad inimestele avaldanud ja teatavaks teinud olid. Et tapsid ja pidasid peenikest naeru selle üle et inimesed selles tapmises ja surmatantsus mingit loogikat või arusaama otsisid. Sellele meelevaldusele mis surma ja haiguse läbi tuli olid inimesed ka teise, headuse otsa konstrueerinud, mida nad ise armuks nimetasid. Arm oli see et sa üldse elus olid ja said haigestuda, olgu siis pidalisse või katku. Oli see vast arm.

Siis kui maa oli nimetatud tuli aastate pärast teine laev ja sellel olid kitsed, kanad ja sead ja hulk mehi aga mitte ühtegi naist. See laev oli pärit langenud maailmast mis siis veel alles oli.  Laeva kapten oli kuri,  eriti kuri oli ta ühe mehe suhtes kelle nimi oli Kristjan. Laev oli randunud ühel külluslikul saarel kus inimesed elasid aga need olid hoopis teistmoodi inimesed. Need inimesed elasid oma paradiisisaarel ega teadnud midagi ei saatanast ega omandusest. Laevamehed aga ainult sellest teadsidki. Kiiresti langes omanduse suur sünge vari üle kogu terve paradiisisaare. Laevamehi oli vähe ja nad ei suutnud kogu saart ja selle rahvast enda omandiks muuta. See tegi neid kurvaks ja nad otsustasid seetõttu saare pealikust oma kuningale sõbra ja liitlase teha. Et siis hiljem kui rohkem jõudu ja laevi kaasas, sellest liitlasest endale vasall teha. 

Ja seesama omanduse asi oli ka inimesed selle tulnud laeva peal südamest ja sügavalt riidu ajanud. Nii sügavalt et leppimist enam loota ei olnud. Nimelt süüdistas kuri kapten Kristjanit ühe leivavilja varguses. Kristjan oli suure kapteni omandit puutunud, mitte küll otseselt aga siiski, oli tema tehtud reeglit rikkunud.

Tegelikult oli see konflikt teiste laevameeste poolt provotseeritud kes selle vilja olid ära söönud nii et noor ja tulise verega mees kannatas täiesti asjata. Teo salgamine aga  muutis karistust üksnes rangemaks. Kuri kapten käskis Kristjanit tublisti piitsutada ja oli igati näha et midagi sellest hetkest tubli Kristjani meeles murdus. Siitpeale oli liisk langenud ja tagasiteed enam ei olnud. Kristjan oli otsustanud omaenda uue maailma rajada kus õigus sees elaks ja kapteniga tal enam midagi ühist ei olnud. Uus maailm pidigi just selles mõttes uus olema et seal vana kurja kapteniga enam midagi tegemist ei tehtud. Tüli ise oli triviaalne aga selle põhjused olid pikaajalised ja kaua vindunud. Ometi oli mässaja suuremeelne ja jättis oma jumala tapmata.

Vana kapteni ärkamine suure mässu hommikul oli karedavõitu. Väga rabeleda ei saanud sest mõõgatera otse vastu aadamaõuna takistas teravamaid liigutusi. Siis pani Kristjan kapteni ühtekokku kaheksateistkümne mehega paati ja asus ise endale laevaga uut maailma otsima. Kristjan pettis laevale hulga pärismaalasi ja võttis nad enesega kaasa. Uue maailma otsimiseks kulus neil peale mitmeid peatusi ja tagasilööke kokku 8000 miili.  

Kristjaniga läksid need üheksa kes olid võlutud uue, nende jaoks tundmatu, maailma imelisusest. Lummatud selle võimalikkusest mis viimaks siiski võimatuseks osutus. Nemadki tahtsid seda maailma kus õigus sees elaks. Seda sai aga teha vaid nendest samadest inimestest kelle sees õigust ei elanud. Seega oli kogu ettevõtmine juba ette hukule määratud. Seda uut maailma oleks saanud teha ehk saarelt kaasa petetud inimesed aga neilgi tuli heast tahtest pisut puudu. Seda sellepärast et nad endid petetuina tundsid. 

Nii sai uus inimkond alguse. Üheksa valget meest, 12 pärismaalastest naist, ja kuus pärismaa meest + üks imik. Neist rahvastus kogu maa.

Suur laul on otsekui elusolend mida tuli respekteerida ja mitte ülearu tülitada ega nuiata temalt informatsiooni millegi kohta millest ta oli otsustanud mitte rääkida. Muidu võis laul sind meelevaldselt ise endasse võtta ja teha sust enese sees pelga sidesõna või kirjavahemärgi.
Jah see oli tõeliselt kirev kamp mis oli siin mõned aastasajad tagasi taas otsast alustanud. Mõne nahavärv oli tumedam kui teistel ja jutu järgi oli alguses neil ka kaks keelt kasutusel olnud. Praegu meenutasid aga seda teist keelt vaid mõned koha- ja inimnimed.

Miks see kõik hävima pidi kui see kõik samas ka korduma oli määratud sellest ei saanud Harivalde aru. Aga ilmselt oli jumalatel aega küllaga ja ehk lasid nad inimkondi oma seedekulgast samuti läbi nagu tema siis kui ta mõdust kangemat tulivett pruulis. Kaks  korda läbi aetud mõdu oli juba tõeline tulivesi ja piisas suuremast sõõmust selleks et see maailma su ümber virvendama ja hajuma hakkaks. Hiljem tuli see maailm küll tagasi ja siis tundus see veel kohutavam kui enne. Ja lisaks vaatasid veel inimesed sind siis kuidagi võõristades nii nagu sa polekski enam nende juht, mees kes suutis ja oskas teiselpool ära käia kui tarvis. Ega inimkondadega uuesti alustamine inimesi paremaks tee, seda Harivalde ei arvanud. Kõik jäi samaks. Nii ei suutnudki Harivalde jumalatele paremat ja õilsamat eesmärki välja mõelda kui see et nad lihtsalt sõid inimesi ja inimkondi. Ja mingi vana inimkonna ära hävitamine oli lihtsalt nende suur pidusöök, oli see hatk kui nad oma igavesest õietolmust ära tüdisid. Mis seal siis ikka ja kes saab jumalate motiivide üle otsustada, nemad teevad ikka nõnda nagu nende silmis õige on.

Advertisements

0 Responses to “suurest laulust”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: