Lähedusest

Jälle pole mul midagi öelda. Maale enam ei saa sest vesi on väljas. Vesi väljas tähendab et vett ei ole enam sees. Ja sees on ilma veeta liiga kuiv.

Püüame tegeleda ja areneda. Intiimsusekartus on see ravitav? Kas ma tahan seda ravida? Ma ei tea.  Ma vaatan oma vana sõpra Peeterliivi ja muudkui imestan et tema, silmad omal säravad peas, räägib jälle sellest kuidas ta kellegiga läheb läbi intiimuse ja intiimsusse kasvamise faasidest. Et olla ilus ja valus ja traagiline ja ega ma selles ju kahtlegi. Küllap on nii. Ma imestan et vaat kus on mehes alles romantikut ja romantikat, mida minus vast nagu eriti ei ole. Et muudkui edasi läbi enda- ja teiseleidmise sogaste voogude.  Ja et küllap on naised pöördes et selline mees. Tunnetega. Empaatiaga. Et kus on huvi mehel alles jännata kui nii võib öelda.

Ja asja muudab ehk ka minu jaoks pisut irooniliseks see et ka teekaaslased ei ole alati ühed ja samad. Ja kui on jõutud näiteks mingile eriti sügavale intiimsustasandile, näiteks või lausa kaheksandani – ma ei tea mis see on – mingi üleüldine fusioon – näiteks täielik kokkusulamine ja lakkamine või misiganes. Et siis järsku keegi keerab ikka laua ümber ja jalutab ruumist välja. Et saadab su selleltsamalt astmelt pikalt niisama labaselt nagu saadaks esimeselt ja lähebki ära. Et nii palju on investeeritud suhtesse ja küllap see siis veel hullem on kui midagi ikka lõpuks välja ei tule. Et lahku oleks saanud ju ehk ka kohe minna. Ilma proovimata ja kaotatud deposiitideta.  Aga eks saa siis proovida järgimisega. Vaat mina sellega hakkama ei saa. Ma ikka pigem ühega kõnnin piki paralleelseid raudteerööpaid. Ja olen sellegi üle õnnelik et liiprid ja rong meid ühendab. Ja tunneli lõpus sirab juba valgus ja rong juba tulebki ehk. Ja ma olen lisaks vana kooli mees kes arvab et mees võiks ikka suveräänselt oma teed minna ja küll talle siis tee peal igast rahvast ligi tuleb. Ta võiks vähemalt teada kuhu ta läheb. Ja kui ei teagi siis ehk on tee ääres muidu kena ja huvitavat kaeda. Sellestki piisab. Püüda elu ilu ja valu ja eriti groteski endasse ja ehk vahel ka pisut endast välja lasta. See esteetiline tasand on ju tore küll, hakka sa sealt siis veel kuhugile edasi kas eetilisele või religioossele ronima. Tea kas peabki. Ma näen mõnd vanahärrat keda veel vaid grotesk erutab ja muud ei miskit ja pole hullu midagi. Mind erutab see kui ma fraktaalsust näen nii sootsiumis kui religioonis, samu mustreid, samu teadvustamata motiive. Ja mõni väike sõda on kah päris tore vahel maha pidada mõne upsaka salanõunikuga. See hoiab ikka vormis.

Mis sest et viimasel õigus on ehk isegi mingis mõttes, see ei loe midagi. Elus on tore olla ehkki ma ikka ehmatan vahel selle iseenda surelikkuse mõtte peale aga see on vist pigem reflektoorne kui midagi muud. Eks nende intiimsuse astmetega ole ju samamoodi nagu religiooniga et ajavad mingit armastuse juttu ja naiivne inimene reageerib et oot kas tõesti. Ja hüppab sisse ja investeerib ennast mis kole ja siis investeerib edasi juba sellepärast et oma alginvesteeringut päästa ja nõnda kuni eluotsani välja. Muudkui investeerib ja loodab et ehk…  Aga ei, kui sa organisatsiooni investeerid siis oled haledasti läbi kukkunud. Ise sa sellest aru ei pruugi saada sest vahest oled sa ka organisatsiooni ära jumalikustanud omast meelest. Kui sa aga organit võtad kui hädaabi ja sõnumitoojat ja raamatukandjat siis pole vast väga hullu midagi. Eks usu ju minagi üht kirikut ikka edasi – katoolset. Ja võtad raamatu ja sõnumi ja teed ise rehkenduse ära ja ehk püüad eladagi siis pole hullu, väga petta ei saa. Kui siis vaid natukene. Aga muidu saad küll täiega. Investeerid ennast ja siis sind reedetakse, sest kui armastuse- ja õndsuseasutis mis ta olema peaks su saapavabriku sarnaselt ära hülgab, nagu nad sageli teevad ja ei tee ka enda kuulutatud sõnumi kohaselt mitte midagi et asja hiljem parandada siis tuleks nad maha kanda ja inimesi nende eest hoiatada. Nimepidi. Nii et intiimsusekartus organitega suhtlemisel on väga omal kohal ja hüljaku nood sind parem siis esimesel astmel kui kaheksandal. Ja ma ei arva sugugi et siin oleks mingit kvalitatiivset vahet organite lõikes, ei seda mitte. Kurje pappe on igas ja üheskoos toimivad nad üsna sarnase loogika kohaselt. Ja mängivad omi väikseid võimu- ja vaimumänge aga jumal nondega. Tore on rõõmustada taasleitud vabaduse üle. 

Minu pääs on Pitcairni kroonikad paika sättunud, see tähendab et ma tean nagu valuvormina mida mul tuleks kirjutada kui ma tahaks ja viitsiks kirjutada aga et sa tead võib selle kaasa tuua et sa tekstiloome protsessini ei jõuagi.  Sest see on töömahukas protsess ja palju toredam on selliseid filipkasid ehk reaktsioone sellele elule kribada hommikuti kui suurt märga asja ette võtta. Suur märg asi väsitab ära. Palju lõbusam on teed mööda sõita, aeg ja maa kuluvad nagu lennates. Palju lõbusam kui teed ehitada, kõik need kihid jms on tüütud. Ja miks peaks. Mulle Pitcairn meeldib sest saared on ikka sotsiaallaborid kus toimuvat vaatad nagu toitelahust katseklaasis. Uus uue inimkonna algus ja kõik nood faasid millest tuleb läbi käia et jõuda stabiilsuseni. Ja mille pärast siis ikkagi toimus suur tapatöö saarel, ikka selle pärast et üks valge mees kelle naine ära suri võttis ära omale ühe polüneesia naise kolmest keda kuus tahiiti meest niigi omavahel jagasid. Siis jäi kaks jagada kuue peale ja seda pole just eriti palju. Tahiitilastel muuseas ei olnud naise kui omandi mõistet ja ehk oleks nad nii ka saanud et kuus kahega aga valgel mehel kõrval oli naine väga oma ja omand ja eks nad õppinud siis valgelt mehelt et naine võiks ikka nagu vähe omand ka olla, nagu käsuõpetus õpetab. Ja kui kuus pidid kahte jagama ja kõrval ilutsesid valged mehed igal oma(nd) naine kõrval siis läks rehkendus hapuks. Ja tuli suur tapatöö. Oleks saarel elu käinud järgi tahiiti kontsepti siis oleks elatud nagu suur ilus hipikommuun ja kõik oleks olnud ehk rahul. Oleks olnud suur “moraalitus” aga inimesed oleks pigemini ellu jäänud. See fundamentalistide häda ongi ju et nad surma ja moraali sageli elule eelistavad.  Või kukub vähemasti nii välja. Ja olgu peale et kõik valged mehed olid lindpriid ja surmamõistetud olid nad ikka tüübilised kristlised lääne inimesed. Naise kui omandi mõiste mida valged mehed kandsid rikkus kõik ära. Ja viis selleni et vaid kaks meest suri loomulikku surma. Kas oli see siis moraalselt kõrgem tase või hoopis madalam, see on hea küsimus, erinev tase kindlasti aga kui tagajärgi vaadata siis peab vast ütlema et pigem madalam tase. Inimese omamise tase mida Tahiitil ei tuntud oli kõrgem. Mõttekramp et miski peab mulle kuuluma et kõik peab kellelegi kuuluma, on õhtumaale väga omane. Kas ei pärine sealt kõik õhtumaa hädad? Et inimene peab Jumalale  läbi organisatsiooni kuuluma? Miks? Kui kuulud siis lähebki kõik hapuks sest ei suudeta hallata ehkki tahetakse omada ja omandada, ei planeeti maa ega teist inimest. Seega võib läbi elu kõndida ka käest kinni hoides sest niipalju annab rööbastevahe välja küll et käest ulatuks kinni võtma. Ja kas ongi enamat tarvis. Ja kui suremiseks läheb siis võtab ehk isegi tapja ise sul käest kinni et natukenegi kergem oleks. Nagu selles filmis “Pinge” kus Pacino Niro-l käest kinni võttis.

Advertisements

3 Responses to “Lähedusest”


  1. 1 K 3.12.2010, 12:15

    Its better to have loved and lost than….

    Miks? Sest vähemalt on lõpuks selline tunne, et oled elanud, mitte lihtsalt vegeteerinud kuskil alalhoiu piiril…

  2. 2 andrus 3.12.2010, 16:38

    Jah vegetatsioon pole suurem asi olemisviis, põlemine oleks nagu etem.

  3. 3 K 4.12.2010, 1:15

    Increase the FIRE Lord! 😉


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: