Wikileaks

On äärmiselt intrigeeriv. Umbes nii nagu mingis suures seiklusfilmis kus lennuk on juba õhus aga kütusejutt tuleb talle ikka veel järgi. Ja otse loomulikult see jutt põleb ja siis ühel hetkel jõuab see tuli lennukile järgi. Lääneriikide kõhu alt niriseb välja infot ja wikileaks nopib selle ära ja avalikustab. Ja paneb tule otsa. Kõik mis tuleb ilmsiks on valgus – ütleb PK. Kõik. Saladusi vajab võim ikka selleks et tal rohkem võimu oleks. Ei muuks. Kui kõik on avalikustatud mis siis saab? Ma arvan et me elaks paremas ja puhtamas maailmas. Ilma saladusteta. Loomulikult on see utoopia. Pihisaldus pole aga ju muud kui see et tegemist on samuti avaldatud saladusega mida kirik kaitseb selleks et seda inimese vastu ei saadaks kasutada. Mis seal suurt muud. Wikileaksiga võiksid osad asutused ja organisatsioonid näiteks lepinguid sõlmida selle kohta et neil saladusi ei ole. Miks mitte. Ja kui on siis on gööga. Aga see on utoopia. Iseenesest on aga wikileaksi olemasolu juba iseenesest pretsedent. Mind väga huvitab milline ideoloogia selle taga on.

Eile oli “kurjategijate saar” ja mulle tuli kohe meelde Koorberg ja Oja ja Lotila. Et Koorbergi SLÕ on kui kurjategijate saar aga viimaks võeti ikkagi korraldaja vastutusele. Mis tost et ta end alati sotsiaalse tellimusega kaitseb aga samavõrd kui kaitseb ta ka loob seda tellimust ja laias laastus on tellimus teada  – paljas naine, surnud mees, ja inglilokkidega laps. Ja kui neid veel omavahel kombineerida siis seda parem.  

Ja mida on delfigi muud kui suur rivaliteediõhutaja. Kui aga asi aistest välja läheb nagu aprillimässu ajal siis pandi kommentaarium kinni. Mis näitab seda et ajakirjandus saab intriigi õhutada siiski vaid suhtelise rahu ja stabiilsuse seisundis. Kui asi hulluks läheb siis muutub sõnum üheülbaliseks. Kui kõnelevad kahurid siis vaikivad muusad. Siis muusad suusatavad, ma arvan või teevad kepikõndi. Aga eilne fim näitas seda et inimkonna varasalvest kaevatakse välja kõik millel on meediaväärtust alates gladiaatoritest ja lõpetades kesteabmillega kui vaid meediaväärtust on. Seadused vaid takistavad aga mida needki näiteks 40 miljoni vaataja vastu saavad. Ja kaua saavad?

Praegune aeg tingib inimest, ühte uut inimest, esimest uue rassi seas, kelle elu oleks täiesti avalik, ilma saladuseta inimest. Kes ei peida end jumala eest vaid kes lööb rinna laiali ja ütleb et see on mu identiteet et ma keelatud viljast võtsin. Ja ma olen uhke selle üle. Ma pidin võtma sest see on mu loomuses sest sina tegid mu selliseks et see mu loomuses on ja minuga on sellisena kõik hästi. See on mu sättumus ja viimselt vastutad sina mu looja ka nonde eest kelle sekka sa mu panid et ma selliseks kasvasin nagu ma olen. Aga nüüd jäta mind korraks rahule ja lase mul mõnda aega ka olla selline nagu sa mu loonud oled. Ära sega, teisisõnu. Las ma konsummeerin oma identiteeti. Ja arved räägime hiljem üheskoos läbi.

Iseasi kas ta, see inimene siis ka huvitav veel oleks. Sest põnevus tekibki just selles murrukohas kus saladus avalikkuseks muutub. Kus kappidest välja tullakse kus on kontrast sotsiaalse näo ja isikliku olemise vahel. Seal kus autoliputaja pealtnägijale intervjuu annab. Keelatud vili toob adrenaliinivoo ja kinnistab sättumust. Mehhanism on selge. Ainult et osad saavad selle voo kätte poliitikas ja osad mujalt. Aga osad ei saa poliitikast.

Ja aga miks ei võiks lisaks asutistele ka indiviidid olla kes liituvad wikileaksiga. Teevad lepingud. Oleks nagu läti nimi aga las ta olla. Põnev on küll – seda me alles hakkame uurima. Aga ausalt öeldes ei ole võimalikki välja mõelda paremat osalusdemokraatia meetodit kui wikileaks. Asi pole lekitamises asi on täiesti uues paradigmas, arvan ma. Et me kõik saame nagu sportlased ja käime dopinguproovi andmas? Suurele vennale. Nii või? Ei tea. Eraelu hävitaks see ära küll vist? Ega tea? Aga kui avalikustamine on ülem eetiline nõue kui on su vahetu riigi seadusandlus siis läheb asi põnevaks. Jah aga alustada võiks sellest et sakrament ei oleks enam saladus. Vist ei ole nii võimalik. Ma ei tea. Põnev. Enne seda oli üks film filmivatest Ida-Euroopa mõrtsukitest. Kes ütlesid oi see USA on tore maa, siin ei vastuta keegi millegi eest. Temporary insanity on tore termin, mis katab kõik kinni. Ka eilses filmis oli keni ütlusi. Andke neile lihtsalt üks kauboi, keda vihata. You do not have to win but everybody plays. Jne. Ja lõpp oli võimas. Tahtsite reality-t nüüd saate ütles paha ja lasi võttegrupi maha. Jah viimaks tuleb reaalsus sul ninast välja nagu vutid iisraeli rahval. Kui mängujuht mängu tõmmatakse siis eriti. Sellepärast mulle see O versus K juhtum nii väga meeldiski et kisti sisse mängukorraldaja.

Uks seestpoolt kinni
Kas «Sissepääs» sai olla väljapääs?
Hing noor ja näljas.
Kus mängujuht? See ainus mängija,
kes mängust väljas.
Vaid väljamõeldud elul oli sära
ja o m a ilu.
Suu kinni, süda jahtub ära.
Ta niigi vilu. 

aga käekäik ise on siin ja käekiri

http://www.bahamapress.org/download.php?section=kirjandus&file=kaekaik.pdf

Nii et meedia loob uusi reaaljaid ja kõik mängitakse jälle igavesti ümber. Ja kõik vana äratatakse taas üles sest sel on meediaväärtust. Aga jah mis sest enam. Näen avaliku elu tegelasi, avalikes majades, mis avalikkust pelgavad. Tolerantsusemajades nagu see prantsuse keeles vist oli. Mina aga püüan end jagada kahtlaste antropoloogiliste jutukeste ja esseistika vahel. Ja ei saagi aru kummale poole liisk langeb. Kui langenud  liisk, siis väljub ka niisk ja jõepõhjal marjaga kohtub. Kuid juhtub ka nii et vool kala viib ja koelmudki kasvavad rohtu.

Aga viimaks tabab meid õnnetus mille nimeks on surm. Just nimelt nii ma mõtlesin eile. Surm kui õnnetus, isegi õnnetusjuhtum. Surm on ultimate concern, viimane ja absoluutne res ehk reaalia on siis reaalsuse tajumisest loobumine või selle lakkamine – see on viimne reaalia. On üks kes on surma ära võit ja ehk saame me ka tema võidust osa. Aga üldiselt on me surma eitavas kultuuris surm kui õnnetusjuht. Vääramatu jõud, force majore. See õnnetus ei lähe mööda aga keegi tea absoluutselt ka millal ta tuleb, ta tõenäosus lihtsalt järjest kasvab aga kunagi ei kao ka viimselt lootus et ehk läheb üle või mööda. Ja 110 sünnipäevaks on see õnnetus sind vääramatult tabanud. 110% Ja kindlustus ka ei aita. Aga psühholoogias on murrang toimunud seda küll. Keegi ei kanna end enam ise maha peale nonde kes kannavad vaid elavad nagu Berluscoonid veel täie rinnaga vanas easki edasi.

Advertisements

0 Responses to “Wikileaks”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: