Harjutus

Harjutus jooksev metssiga

Metssiga jooksis metsas ringi. Jooksis seni kuni ta möödus Haukasilmale silma ulatuvate valguskiirte vihust. Kiired on siinkohal pelgad metafoorid sest Haukasilm ei vaadanud siga sugugi mitte ettekistud kardinatega toas nõnda et oleks kardinasse nõelaga augu torganud ja siis ruumi paiskuvas valgusvihus metssiga näinud. Ei. Pealegi poleks Haukasilm ehk mõistnudki mitmete selliste sõnade tähendust nagu kardin ja valgusvihk. Siinkohal oli tegemist pigem puudevahelise päikesekoridori ja valgusvoo kui kiirega. Jah pigem, metafoori kui tegelikkusega.

Haukasilma silm oli konkreetne ja otsustav, ta vasak ajukäär töötas laitmatult, fikseerides peaegu automaatselt sea liikumiskiiruse ja jagades selle välgukiirusel metsalagendiku üürikese puudest vaba koridori pikkusega. Teadmata sealjuures vähimatki jagamisest ega muudest oma rehkenduse komponentidest. Lisaks arvestas ta masinlikult töötav aju ka vasakult okstevahelisest kitsast koridorist paistva valgusvihu tugevusega. Silm arvutas koostöös ajuga välja aja mis kulub, nüüd, selsamal üürikesel hetkel, sekundi murdosa jooksul, vaadates jooksvat metssiga selleks et võtta seljast amb, tupest nool, asetada nool ammule ja lasta. Rehkendus toimus arvesse võttes sündmuse toimumiskiirust ja oli nõnda tegelikkusest täpselt sama palju ees kui tarvis oli. See oli realiseerimata olevik, teisisõnu tulevik. Millele oli määratud varsti minevikuks saada. Vastuseks sai oma ajult teada et tal on veel täpselt kolm koma viis sekundit seni kuni siga kaitsva põõsastiku varju kaob. Sedagi vaid sel juhul kui sea liikumiskiirus jääb konstantseks. Kui ta ei taha riskida läbi põõsaste laskmisega. Aga just seda ta tahtis. Haukasilm tegi kõik mis tarvis ja lasi noole lendu just selsamal hetkel kui siga oli juba poolenisti põõsa taha kadunud. Peale esimest põõsast oli veel üks väike, pisike, ütleme et poole meetrine koridor kust siga pidi läbi lipsama enne kui tihem põõsastik algas, mille turvalises olus siga juba pääsmatult pääsenud oleks olnud. Just selliseid üürikeste võimaluste koridore armastas Haukasilm üle kõige. Just sellised, võimaluste koridorid, tegid tema meelest vahe vahele Kütil ja kütil. See oli Haukasilma meistriklass. Kairos hetk. Heledalt kiunatades lendas nool ammult ja veel ehk sekundit pool…. ning leidiski aset noole ja sea kohtumine. Täpsemalt, kohtumine nooleteraviku ja sea südame vahel. “Ära võta südamesse!”, oleks siinkohal olnud kohatu soovida. Just sinna nool võeti või õigupoolest ise ta sinna trügis. Siga ootas noolt just seal kus ta ootama pidi, hoolimata sellest et ta ise sellest vähematki ei teadnud, ootas sellessamas pisikeses võimaluse koridoris. Ootas, ise samal ajal hoogsalt edasi tormates. See oli tõeline pimekohting surma ja sea vahel. Aga surm ei tulnud üksi, ka temal oli meister ja peremees – Haukasilm. Siga oli täpselt seal kus ta olema pidi, selle võimaluste koridori kõige viimases otsas, vaevalt sentimeetri kaugusel päästvast puitunud põõsavarrest. Seal tabas nool siga. Kohtumine oli hoogne ja me ei hakka siinkohal süvenema füüsikasse, kiirustesse ja massidesse aga siga, lendas hoolimata oma 60 kilosest massist uperkuuti, tegi kaks saltot ja jäi surnult lebama.

Harjutus jooksev metssiga oli selleks korraks lõppenud. Väike verenire voolas sea suust, ta näoilme oli üllatunud ning võiks isegi öelda et isegi naeratav. Ja otse loomulikult, tuksles ta veel kaua. Ehk oli see tolle sea tähetund, miski, mida ta isegi oodata polnud osanud ega julgenud. Ehk oli see miski veel ülevam ja kaunim kui ta kõige metsikum unistus. Unistus loendamatutest turniiridest teiste isastega ja unistus kaunitest emistest. Suurest hulgast kaunitest emistest ja nende innaaegsest lõhnast. See oli pääsemine seaelust. Sisenemine läbi surma inimeste maailma. Teda peeti vääriliseks pääsema igapäevasest siga olemisest, teda arvati vääriliseks tema seaelust välja kiskuda ning hinnata ta maitseomadusi ühe teise liigi esindajate poolt. Ja need teise liigi esindajad tegelesid temaga veel pikalt ja kaua. Üksnes maks kisti kohe välja ja küpsetati seda pisut tulel ning pisteti siis pooltoorelt nahka.

Nahk võeti maha. Süda läks sealsamas väiksele improviseeritud altarile. Auguga süda. Et aga Jumalad tavaliselt kehva isuga olid, siis tuli seegi lihaskimp inimesel ära süüa. Veri koguti toobrisse ja seda nõrutati puukoorde uurendatud jumaluse märgi ette otse valgele lumele. Üksnes õige pisut. Ülejäänu läks jahuga segamisele ja teadagi….need verikäkid viisid keele alla. Mitte ainult Haukasilmal. See oli laste lemmikroog. Soolaste verikäkkide lõhna peale tavatsesid nad kõik kohale tulla. Jah, oleks see siga vaid teadnud et ta tuntuks saab. Mida muud tähendab tuntuks saamine kui seda et sind ära süüakse. Kas siis otseses või kaudses mõttes. Ja veelgi parem kui ühe teise liigi esindajate poolt. Inimese puhul, jumalate poolt. Mitte sääskede või vaklade. 

Kui ei sööda siis otsustatakse su üle pisut teiste kriteeriumite üle kui su liha maitseomadused. Haukasilm oli aga kütt nagu muiste. Just tema oli meie külast esimene kes tõi sellestsamast emisest jäänud põrssad koju ja hakkas kodus sigu pidama. Kui siis naine ütles et oleks vaja liha lauale panna, ei viitsinud Haukasilm enam metsa minnagi, vaid läks tare taha aedikusse ja võttis seal põrsal kõri maha. Nõid Harivalde hakkas peagi nurisema et jumalad ei taha sellised aedikusigu kelle saamiseks inimesed pole vaeva näinud. Haukasilm aga ei keelanud talle parimaid palasid ja nõnda vaikis viimaks toogi. Vana kütt andis jumalatele valida kas nad võtavad tema aedikust või jäävad hoopis ilma. Ja loomulikult eelistasid nad aedikusigu ilma olemisele. Olid need ju lisaks muule märksa rasvasemad ja maitsvamad kui lahja lihaga metsaloomad.

Haukasilm oli jahimees ja nõnda ei saanud ta kaua ka lõuka eest lusikavart voolida. Ihu läks rahutuks kätte. Veri hakkas vemmeldama ja nooleotsad läksid rooste. Ei saanud ta pikalt oma kutse ja kutsumise vastu. Paari aasta möödudes oli sigu aedikutes küllaldaselt mistahes ettevõtmiseks. Harivalde väitis nüüd et just aedikusead ongi need õiged ja ainsad mida jumalused igatsevad. Nii muutus kättimine huvi- ja hobitegevuseks millega veel vaid üksikud tegeleda viitsisid.

Haukasilm oli oma rütmi leidnud. Korra nädalas pidi ta jahile saama ja juhtus harva et ta tühjalt tagasi tuli. Mis iganes ka ei liiguks, ikka sütitas see Haukasilmas vana tuttavat elevust ja pani vere mõnusasti vemmeldama. Ükskord oli Haukasilm kaasikus sigu varitsemas kui ühtäkki üks kaunis pikkade heledate juustega neidis end pisut eemal kasetüvede vahel ilmutas, lagistas pisut naerda ja läinud ta oligi. Kes teab kuhu. Haukasilm otsis aga ei leidnud. Ei ühtegi jälge ega murdunud oksakest. Nagu lummutis, pomises ta omaette ja jäi veel pikalt ja kaua otsima. Siinkohal ja seekord ei aidanud teda ka seni nii laitmatult töödanud loogika ja täpsus. Peale kolmepäevast jahiretke jõudis Haukasilm tagasi koju. Seekord tühjalt. See oli ränk löök vana küti enesehinnangule. Ka ei olnud ta jutt lõkke ees enam noorte meeste meelest päris adekvaatne. Ikka sonis ta mingist heledapäisest neidisest kes oli talle kase tagant lõkerdanud ja siis püüdmatult kadunud. Rohkem Haukasilm jahil ei käinud. Püüdis mõrraga kala ja tegi alet. Küll aga hakkas ta omaette leelotama. Mingit pulmakaasikest tast ei saanud aga ta laulud kogusid lõkkeplatsile igatsevaid neide ja pakatavaid noori mehi. Mõned talved leelotas Haukasilm. Sellest oli küll et Harivalde ta Suure laulu sisse võtaks mida tema üksi noortele laulda tohtis. Suur laul rääkis sellest kes nad on, kust tulevad ja kuhu lähevad. Lisaks veel sellest mida teha tuleb selleks et hõimuna elus püsida. Kuidas seda teha, seda teadis vaid Harivalde üksi.  Nüüd oli siis Suure Lualu kolmanda ettepandmispäeva õhtupoolikul, just siis kui päike männilatvade taha kadus, Haukasilma koht. Kui korra aastas ettekandmiseks läks siis tulid vahel mõned just selle koha ajaks kohale et kuulda suurest kütist kes oli kaasikus lummutist näinud. See polnud küll päris seesama mille poolest Haukasilm ise oleks tahtnud laulu sisse jääda aga mis seal enam. Kui nii siis nii.  Haukasilma naine ja lapsed ei olnud rahul ja käisid ikka Harivalde manu lunimas et viimane laulu ümber teeks. Too oli neist üsna tüdind ja käratas viimane kord juba üsna kurjalt, “see on minu asi teha ja otsustada ja teie olge rahul et teid üldse isa kaudu meeles peetakse.” Küll halisesid tütred et kas nad nüüd enam mehele saavadki ja küll olid pojad oma au pärast mures ja kartsid et viimati hakatakse noid nüüd meelehaigeteks pidama aga ei ühtigi.

Haukasilm ise oli aga rahul. Käis küla vahel ringi ja muigas omaette. Sestpeale jäigi vaid kodukolle, lusikavars ja seaedik. Jäi rahu ja leppimine. Ja nõnda kuni viimase minekuni. Ühel talvel kui lumi oli rinnuni ja küla toiduvarud juba radokuul õhukeseks jäid, pani vana kütt end veelkord valmis, võttis kõrvale pandud varustuse, seadis selle korda ja läks jahile. Peale nädalat ei otsinud teda enam keegi. Aga laulu sees on ta tänase päevani. Suure laulu igaaastased ettekanded  lakkasid küll  juba aastate eest. Aga seal puges kütt Haukasilm pulmalauludesse ja ega tal sealgi viga ole. Korra aastas kui talle sauna laud kaetakse ja keris kuumaks köetakse käib ta ikka koju, mis on märgiks selle kohta et mingit vimma või muud kodukäimist tema poolt küll oodata ei ole.

Advertisements

0 Responses to “Harjutus”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: