ajalooline

Arvan et ajalooline Jeesus on iga kristlusega seotud aga ka mitteseotud inimese jaoks oluline. Olgu ta või ateist. Ja mida sellised enesemääratlused üldse tähendavad? Suurt miskit. Olla mingi terminieitaja. Miks seda vaja on? Ainuke aus asend on olla kahtleja. Võimalikult aus. Ja ega mul olegi selle olemasolu suhtes tarvis end määratleda mis niiehknaa tõestamatu on. Kuulasin Õunapuu intervjuud seoses Eesti Gootika III ja Kuuenda maitse-ga. Et loeb religioosseid tekste kuna need on põnevad. Arendavad fantaasiat jms. Ilmselt arendavad tõesti enam kui tänased scifid. Või õigupoolest on vist kadumas piir traditsioonilise science fictioni ja mütokirjanduse vahel. Muu fantastika on aga lahja supp mis mängib mõnede tuntud sümbolitega samal ajal kui religioosne tekst on tugev ja tummine ehk puljongikuubik kui nii võib öelda. Mõtlen inimese jaoks kel on vaid huvi. Huvi näiteks et elada sellest kuristikust ära mis haigutab alati religioosse teksti ja selle alusel moodutatatud inimkogukonna vahel. Ja tõestada lõputult et seal on suured käärid vahel. Ja vaevalt et ta ära tahab elada, tal rohkem esteetiline huvi ja lisaks veel lõpmata hulk pühameeste kurjust paljastada. Kusjuures see kurjus ei ole konkreetne vaid selline metafüüsiline. Religioon kui mõttekramp ja hullusärk mis õigustab midaiganes. Mütoloogia mis õigustab kurjust. Ja tera tõtt selleski ju on. Aint mina ei arutle mitte nii vaid püüdlen ikka tõsiseltvõetavama sotsiodünaamika poole. “Hoiduge religioossete inimeste eest sest nemad saavad andeks” – päris hea tsitaat.

Aga ootame huviga. Õunapuu on minu arust põnevam kui Kivirähk ehk küll – miks võrrelda võrreldamatut. Olla realist selles mõttes et vastandad seda mütologismile. Aga see võib ka inimeses nii olla kes end määratleb hoopis erinevalt. Näiteks kui usulise või religioossena. Miks peaks ta reaalsust eitama või surelikkust. Lihtsalt mõistusega oled agnostik aga südame ja lootusega mütologist, lootes et ehk see külg suudab sind üleni haarata tükkis su kahtlustega ja otsingutega. Aga ise selle nimel nüüd intellektuaalset enesetappu küll tegema ei hakka. Otse vastupidi, kahtlev ja otsiv mõistus sobrab igast emotsionaalsetes hunnikutes ja otsib seemneid ka sealt. Et neid määratleda ja mine tea võimalik et lähevad veel idanemagi…..

Meie igapäine jää läks aga manerismi minu jaoks. Ma arvan et see vahetegemine ajaloolise Jeesuse ja muude jeesuste vahel on asjakohane. Omaenda elus vähemalt. Ajalooline on minu jaoks põnev. Ilma mütoloogilise taagata ehk küll tõsi on et viimselt neid lahutada ei saa ega anna. Kas ta oli inimene kes ülendati Jumalaks või Jumal kes alandus inimeseks – kas on siin viimselt suuremat vahet? Püha rehkenduse rahvas ütleks et on küll. Aga funktsionaalselt vast suurt mitte. Ja mis tähendab et ülendati jumalaks? Ma ei tea. Et pead aastatuhandeid ohvriteenistust ja siis ütleb Jumal et mina olengi see ohver keda te ohverdate. Mulle piisab Jeesusest ajaloolisest selles mõttes küll et ta sellise sotsiologeemi paljastaja mida võiks nimetada kogukonna ohverduslikkuseks. Ja et see on väga lähedal pärispatule.  Ehk teisisõnu seda tähendabki ajalooline antud kontekstis minu jaoks. 

Keda te kogu aeg ohverdanud olete alates inimestest ja lõpetates loomadega. Et see veri mis te mulle olete valanud on tegelikult minu enese veri olnud. Siis võib küll tühi tunne olla pärast. Oops, valesti läks. Üks võimalus on morda kirpitsjom i vperjod! Panna lihtsdalt samamoodi edasi. Nii nagu igast traditsionalistid ja fundad teevad.

Üldiselt käsitleb teoloogia Jeesust kui viimast ja täiuslikku ohvrit. Üks võimalik vaade on aga see et Jeesus tuli tegelt meie olemuslikku  ohverduslikkust paljastama ja meile endile näitama. Mitte ohvrina vaid ohverduslikkuse paljastajana. Seda milleni välja viib selline mõtteviis mis meil on, selleni et Jumala enda risti lööme ja ära tapame siis kui meile tarvis on. Viimane ohver, olgu ta siis täiuslik või mitte aga legitimeerib siiski sellist mõtteviisi ja teeb Jumalast endast ohvri soovija ja tahtja. Ning mõistab sellisena inimese ja inimesed õigeks. Ja mõistab õigeks pimeduse meie endi kogukondlike ohverduste vastu mis ametkondlikult ja muidu ka täna väga hästi ja võimsalt edasi töötavad. Needsamad viktimiseeringud ja muud sarnased asjad. Ja seda on selgesti näha lisaks muule ka praktikatest vastavatest kui jälgida koguduste igapäevaelu. Eriti magus ja kogukonda konsolideeriv on viktimiseerimine moraalsel alusel. Ja nagu praktika näitab lähevad siinkohal sassi kõik valeõpetused ja moraalsed argumendid jms. Jõudemonstratsioonid invaliidide ja pensionäride kallal. Mis kinnitab veelkord iidseid ohvrivaliku kriteeriume. Kes liiga hull kes liiga hell… ehk mingi füüsiline puue peaks olema. Kui just vaenelaps ei ole. Moraalne ja kohe on seesama ka hereesia. Mis tõendab veelkord et argument on argument ja tegelikult ei ole tarvis muud kui näidata seda et me kogukonnana oleme otsustavad ja ei kõhkle. Kui tarvis. Ja millist oikumeenilist sidusust see veel tootis pole raske arvata. Aga see selleks. Las ta olla.

Ajalooline Jeesus on siis see Jeesus kellest ma äsja kirjutasin. Mütoloogiline Jeesus on mul ka. Ka mul on fantaasia ja kogemused ja tunded. Ja loomulikult on mulle oluline seda siduda ajaloolise Jeesusega. Ehk küll puht funktsionaalselt tuleks seal vahet teha. Nii on lihtsam mõtleda. Aga nad segunevad. Ja ka mina igatsen tunda Jumala väge ja toimida ehedas süüdimatus animaalsuses. Ja mida kainem ma sealjuures olen ja analüüsivam, seda enam ma igatsen et tuleks keegi kauge ja hea ja kummutaks üheainsa sõrmenipsuga kõik mu ratsionaalsed argumendid. Näiteks et ma kukuks pikali ja oleks enesest ära. Ühesõnaga vahetagemine ajaloolise ja mütoloogilise vahel on minu jaoks oluline, kuna mus on küllalt austust skepsise ja kahtlemise suhtes kui tõeotsingu meetodi suhtes. Siin- ja selles kohas püüan ma neid eristada niipalju kui ma saan ja oskan. Lootes samas kogeda kogemust. Aga aega on läinud ja eks ole kolistatud ka mööda igast krusaade ja palvegruppe aga veenvust pole sel minu jaoks olnud. Väga vähe on olnud ja harva, midagi mis hetkeks veenev tundub. Pole ma suurt midagi leidnud peale igast usuhulluste vormide. Ja needki pole veenvad olnud.  Ja mingi Lääne emissari alla anduda nagu enam ei tahaks kes nõuab esiti tingimusteta lojaalsust ja siis ei anna sulle mitte midagi peale kuuluvustunde vastu. Ja sunnib sind seega väärtustama vaid sinu eneseinvesteeringut ja sellest läbi mingi sektikeele rääkima. Ei taha ega suuda enam. Nii nagu vanu Soome riideid ei tahaks enam ega nätsu. Mind alandavad need almused, mis lapseeas tõstsid mu lendu -poeet. Aga on terve hulk andumisalteid inimesi kes kihutavad läbi maad ja mered .. ja …kõik. Polegi nagu muud. Kihutavad ja otsivad seda ehedat ja õiget.  Selline spiritualiteet mis kipub vaimselt anduma igast kõvahäälsetele väitjatele. Ma võiks ise ka seda teha aga mus on liiast austust teiste inimeste suhtes ja analüüsivõimet et ma seda teha tahaks. 

Ja siis on veel see külg milleks on “Jehoova teenistuse armsus” nagu PK sedastab. Mulle meeldib vormijärgne Jumalateenistus. See annab siiski vähemalt läbiviijale omamoodi katarsise. Ühesõnaga ma arvan et Jumalateenistus ei tee kedagi halvemaks inimeseks kui ta on. Aga eks see olene ka sellest mida seal räägitakse. Kui ikka väga kurjaks patu peale minnakse ja teisigi samas võtmes üles klopitakse eks siis hakata ka seda patu kandjat otsima. Ja eks inimesed nood kandjad ole. Ja hakka sa seal siis mingi skalpalliga eristama seda va patust ja pattu. Läheb ühe täiega rebastele ära. Las ta ise eritleb ja kui valmis on siis ehk lubame tal tagasi tulla.

Muuseas vesipapid on Eestisse “suvitama jõudnud”, mis viitab sellele et talv tuleb.

Õhtuti kui ma jään unne

vahel selline on tunne

et on tuttavad need näod

keda näen ma unenäos

kohtume ja teeme juttu

õhtuti kui ma jään tuttu

teeme koos me tegusid

tegusid ja nägusid

suuri – mehetegusid

vahel aga kui jään unne

ära kedagi ei tunne

mitte kedagi ei näe

magan aga und ei näe

siis on alles näotu lugu

ma ei tunne seda sugu

kui ma olen unepime  

aga vahel uneime

aset leiab kinnisilmi

selgesti näen nagu ilmsi

keegi sirutaks kui käe

võtad sellest kinni – läed

kõigi nägudega tutvud

nägudesse ära upud

tunned siis neid nägupidi

kõiki keda pead ja pidid

varsti tunned – miskit viga

on sel vastuvõtul – igav

vahid iga võõrast lõusta

õnneks aeg on üles tõusta

Mis sa siin niisama vahid

Kui on käimas lumelahing

Võta lumelabidas

Tule ja meid abista

Lumi ründab, ta pikeerib

Meid ta varsti okupeerib

Maa on külmund – lumekange

Lumi kogub ennast hange

Täpselt laseb lumekahur

Ilm on täna lumepahur

Lumi ümberringi uitab

Teisisõnu lihtsalt tuiskab

Enam ära kui ei mahu

Tuleb teha lumerahu

Oled mattund lume alla

Valge lipp – ma annan alla

Advertisements

0 Responses to “ajalooline”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: