kolmest variandist

Lahendid suhtes käsku

Uskuda – sest see polegi ju muud kui ürgusaldus ja toimimine selle alusel. Minu jaoks ei ole vaja uskumiseks Jumala kontseptigi. Ei tee termin kedagi usklikuks ega uskmatuks. Küsimus pigem selles kellele on su usk suunatud või kuhu hajutatud.  Me kõik usume ehk küll kõik ei ole religioossed. Näiteks riituses osalemine tähendab riituse uskumist. Olgu siis või rahvuslik riitus ehk tseremoonia. Kui toimid mingi loo alusel siis usud järelikult ka lugu ennast.

Aga kümme käsku? Olla legalist ehk käsujärgija. Lahendid suhtes käsku ma mõtlen.

1) Olla legalist ja loota omadele headele tegudele. Mis nood iganes siis ka ei oleks. Mis on teod? Eestlane tigusid ei söö sest ta ei saa neid kätte, öeldakse nii. Aga eestlasele tegudeõndsus tundub igati sobivat. Omaõigus sümbioosis Jumala õigusega ja oi kui karm selle alusel olla osatakse ja tahetakse. Kuni Hitlerlike “lõplike lahenditeni” välja. Patuste suhtes. Eriti siis kui patumõisted ei kattu. Ühed ütlevad et patt, teised et identiteet. Küüditamine välja endi seast ja hulgast.Vähene moraalne rangus ongi see põhjus et ärkamist ei ole.

Ja arm on selline boost lihtsalt sinna kõrvale, energiajook, väike doping, hüperkompensatsiooni mis aitab selles osas kus omal õige pisut veel puudu jääb. Teod on aga tavaliselt omaenda moraalne õigus. See et ma ei…. ja seda kah veel. Mis see siis iganes ka ei oleks. Ja see teine asi ka .. mida ei saa ütelda. Ja isegi kes selle järgi ei ela arvavad ikkagi et nii on õige ja vähe sellest nad otsustavad samas ka teiste üle kes nii ei ela ehkki nad ka ise ei ela selle alusel kuidas peaks ja tuleks. Tean mitut (endist) karismaatikut kes hetkel ehk joovad peamiselt ja ikka on nad valmis otsustama teiste üle sellesama alusel mille järgi nad ise ei ela. Hoolimata sellest et nad ise ei ela. Nad on omas ajus vaid lihtsalt teiselpool suurt punast joont aga see on ehk ajutine ja ei muuda midagi. Kohe-kohe ehk tulen ma siiapoole suurt punast joont ja siis otsustan ma juba õigusega. Ega siis minu valesti elamine tee Jumala sõna tühjaks – saati siis teiste valesti elamist. Eks vast nii arvatakse ja elataksegi. Puhas  legalism, minu arvates esindavad seda Eestis hästi pistlased, ja karismaadid ja leida on seda igas kirikus ka luteruse omas. Ehkki seal armust palju räägitakse on väga võimalik et armu võetakse sealgi vaid kui mingit hüperkompensatsioonimehhanismi.

2)Klassikaline suhe käsku (luter) on ikkagi seotud selle va passiivse või võõra õigusega ja käsu kolmanda kasutusviisiga ehk sellega et käsk on antud lisaks muule (alusele millest lähtudes teha konkreetseid ühiselureegleid ehk otsene rigoristlik mõte) ja orientiirile usulise inimese jaoks veel ka patutundmisele toomiseks ehk selleks et me käsu läbi tajuks et me käsku täita ei suuda. Patumääranguks. Ehk küll vanad Iisraeliidid uskusid et what the big deal, suudame ikka. Ja see peaks ajama meid siis ainsama käsutäitja ehk Jeesuse juurde kelle õigus meile osaks arvatakse ehk imputeeritakse (imputatio) See on klassikaline luterlik skeem. Tugines mis kaude ka Rooma 1:17 ja vana Martini tornikogemusele. Wesley oma impartatioga läks siit kaugemale ja rääkis juba mitte osaks arvamisest usu läbi vaid ka osaks saamisest PV läbi. Mis kõlab ju hästi aga selle kohta elumärke aint leida ei ole. See on kõige keerulisem ehk kitsamalt siis suure metafüüsilise rehkenduse usk ehk religioon.

3)Kolmas skeem oleks siis suhtes käsku see et käsk tõesti on viimselt võimatu täita sest omanikuta asju pole olemas maailmas ja me oleme üksteisele omade himude mudeliteks ja eeskujudeks. Ligimese omandiga on ehk lihtsam kuna tema omand on markeeritud. Olgu temaga saame me ehk hakkama aga tema iha imiteerime me ikka. Õite keeruliseks lähevad aga asjad siis kui tegu on jaemüüja omandiga või factory outletiga. Või mistahes muu omandivormiga, näiteks riikliku või kollektiivse. Võib himustada tuleb sest vaat su naabril on juba asi olemas. Reklaamfilmis näiteks ja selleks on tehingud mis on ette nähtud et himustatut omandada ehk kätte saada.

Seega on kümnes käsk parimal juhul vaid markeerija ei muud. Himu asemel mis on niikuinii kui mitte asjuna siis metafüüsilise jäljendamisena ikka tuleks meil himustada/ihaleda positiivseid asju ehk seda himu mis on suunatud Jumalale ja mitte inimomandile. Jumala omadele siis kes ehk küll omab copyright-i aga ei rakenda seda siiski. Eriti osas mis puudutab vihma ja päikest. See on siis vaade mis võtab himu ja teeb sellest mitte pagemise objekti vaid inimese keskse identiteeti konstitueeriva kontsepti. Tõdedes et ihalejad oleme me kõik aint mida me ihaleme kas teiste iha järgi samu asju ehk küll ehk mitte otseselt teise asju. Et ihaleme ikka oma omandi kontsepti laiendada tootja asjadele kes neid kenasti meie silma ette sätib. Ka ei peaks siin liiga kitsalt kinni jääma omandi mõistesse sest me võime küll omandi mõttes mitte ihaleda teise oma aga siiski samu asju. Käsk on laiem minu meelest ja hõlmab kogu inimomandit ja kogu ihalemist nii mateeria kui metafüüsika ihalemist elik preztiisi ja au ihalemist samuti. Asju sealhulgas mis veel ehk tootja omad on alles ja poeriiulil alles, mitte teise kodus. Et ihale Jumalit elik nii nagu Meister ees nii jüngrid järel.  

Aga see on magus tsitaat küll:

See moraali pitskruvi eriti.

Valik käitumisreegleid

Hammurapi koodeks ning Moosese seadus on esimesed, mille kohta on kirjalikke jälgi. Need olid hästi sõnastatud ning jäid kauaks käibele. Nii kauaks, et praegu läheb juba meelest – kümme käsku ei ole kristlik, vaid juutlik.

Esimesel kolmel sajandil ei olnud dekaloogil kristlaste jaoks suuremat tähendust. Sellised elementaarsed reeglid osutusid olulisteks alles riigikiriku tekke järel. Mulje nende käskude erilisest tähtsusest on aga ilmselt sugenenud Martin Lutheri kaudu, kelle “Väikese katekismuse” esimene peatükk on pühendatud kümnele käsule.

Tegelikult on see valik käitumisreegleid, millest vaid kolm on enam-vähem üldaktsepteeritud: ei tohi tappa, varastada ega valetunnistust anda. Kolmas käsk – sina pead hingamispäeva pühitsema – pole kristluses kunagi kehtinud, välja arvatud seitsmenda päeva adventistidel ja mõnes pisemas denominatsioonis.

Kui kogu elu oli religioonist läbi imbunud, oli seda loomulikult ka käitumine. Iisraellane uskus, et Jumal, kes teab, kuidas asjad on, ei jäta õiglust jalule seadmata. Näiteks prohvet Sakarja kinnitab: “Igaüks, kes varastab, kuidamoodi jääb ta siin süüta? Ja igaüks, kes valet vannub, kuidamoodi jääb ta siin süüta? Ma toon ta välja, lausub vägede Issand, ja see tuleb varga koja peale ja selle koja peale, kes valet vannub minu nime peale.”

Sellist kõigile ühist ja endastmõistetavat veenet, et Jumal näeb ja mõistab kohut, ei ole enam. Kui keegi veel usubki Jumalat, siis saab too olla vaid absoluutne headus ja armastus. Seitsekümmend aastat tagasi sõnastas Marie von Ebner-Eschenbach aforismi: “Kunagi valitses kättemaksev õigusemõistmine, see taandus karistava õigusemõistmise ees. Ei ole kaugel aeg, mil hakatakse kahtlema ka õiguses karistada.” Nii see on läinud.

“Religioon” on samasugune laialivalguv üldmõiste nagu “ravim”. Aspiriin, tetratsükliin, Prozac jne on kõik “rohud”, aga neid ei kasutata samade hädade vastu. Ka oopium on ravim, valuvaigisti, kui miski muu enam ei aita.

Religioonifenomenoloogias püütakse usundeid sortida. Mõni neist on nagu toidulisand, mida ju ka vahel tituleeritakse ravimiks. Loodususundid on midagi hoopis muud kui monoteistlik juutlus või islam. Nn lunastusreligioonid, nagu budism ja kristlus, ei tundnud algusfaasis mingit huvi maapealse elu kordaseadmise vastu. Need olid selle võimalikkuses üsna skeptilised.

Evangeeliumis jutustatakse näiteks, kuidas üks mees palus Jeesuselt: “Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!” Vend tahtis nähtavasti hoida isalt pärandiks saadut ühisomandis, ent noorem poeg soovis oma osa enda kätte. Sellistes tsiviilprotsessides toimisid tolleaegsed rabid vahekohtunikena. Ent Jeesus keeldus jõngilt: “Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks!”

Jeesus tuli maailma, mis oli heteronoomne ja äärmiselt legalistlik. Kui Moosese seaduses oli hingamispäeval keelatud 39 tööd, siis talmudi järgi on hingamispäeval keelatud 1521 tegevust ja toimingut.

Ameerika teoloog John Dominic Crossan läheb ehk liiga kaugele, kui väidab, et Jeesus oli juudi Diogenes. Ent Jeesuse sarnasus küünikutega on märkimisväärne. Algus tallis, lõpp võllas. Rebastel on urud ja lindudel pesad, kuid inimesepojal ei olnud kohta, kuhu ta oma pea võiks panna.

See, mida Jeesus kuulutas ning mille taotlemist ta järelkäijatelt ootas, oli radikaalne, loomuvastane. Või üleloomulik (üle loomuliku), kuidas võtta. On vist paratamatu, et sellest läks käiku vaid osa. Seegi pigem hetke sihtide saavutamiseks.

Mäletan oma tehnikumipäevilt teise kursuse tehasepraktikat. Üks poistest kavatses mikromeetrit kasutada tellitava mutrivõtmena, küllap nalja pärast. Meister, kes meid kantseldas, vihastas hirmsasti. Pidas loengu, kuidas mikromeeter on habras seade, mille haarade võime polti kinni pidada on tühine, ja kuidas pärast nii barbaarset käitlemist ei saa teda enam mõõtmisel usaldada. Häbi, häbi! Viieteistaastastel peaks juba mõistus peas olema!

Mu meelest on see sobiv võrdpilt kristluse kasutamisele ajaloos. Temast ei saanud moraali pitskruvi. Ja nüüd ei kõlba ta ka muuks.

Advertisements

0 Responses to “kolmest variandist”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: