miks ma usun

Valmistun siin vaikselt homseks, mil pidi olema lindistus ja eks ikka käsust millest muust. Mingi pakk pabereid on välja trükitud ilmselt enam kui suudan ära seedida aga põhipostulaadid on enam-vähem selged ja omandatud.  Aga mulle on omane end ära ajada igast asjuks valmistudes. Ma pole iial käsku näpuga veerinud. Olen eelistanud ikka Jeesuse kaksikkäsku armasta Jumalat ja ligimest. Kas ja kuis ma neid armastan. Jumalat ehk küll omamoodi, vahest on see vaid tõdemus et ma tast ei pääse. Et suren ikka palvetades kui mahti saan. Eks peegelda suhe käsku ehk kogu mu suhet religiooni. Puht ratsionaalsel tasandil on see agnostika. Sest minus on austust kahtlemise kui tõelepüüdlemise meetodi vastu. Ja minus on ürgusaldust aga minu arvates ei tohi noid väga segi ajada. Ausus tõepüüde vastu teeb must ratsionaalse agnostiku aga ürgusaldus teeb must uskliku ehk usaldaja. 

Ma ei arva et religioon peaks olema mingi eluaegne suremisharjutus. Võib ju olla küll aga kas sest päris otsas palju abi on ma ei tea. Pigem on see ehk mingi narratiivkapsel kuhu päris otsas saab üleni sisse poetud kui kapslisse mis mind ehk veel kuhugile viib kui viib. Moodul. Nii palju on mus müstikut küll et seda uskuda. Et võtan lootusrikka looteasendi ja tõmban ihust väljaulatuvad osised kapslisse sisse siis kui sõiduks läheb. Aga see on väga isiklik ja see ei ole kogukondlik. Ma ei taha et see oleks mingis eluaegseks kogukondlikuks kookoniks kuhu sisse pugeda. Naistel on ta nii sest nemad on sotsiaalsemad olesed. See on minu arvates ohtlik. Kiriku rolliks on Pühakirja hoidmine aga uute inimsuhete loomisega ei ole ta reeglina hakkama saanud. V.a. ehk mõned ordud.

Ja neil naistel on enamjaolt mehed juhtideks. See koht kogukonnaga on juba olnud ja lõppkokkuvõttes oli see isiklik vabakiriklik kogemus ikkagi ebameeldiv. Tavaline saapavabrikus töötamise kogemus või siis trükikojas Oktoober kus sai kunagi transamees oldud ehk teisisõnu kogukondlikud dünaamikad ja käitumismaatriksid ei erine trükikojas Oktoober ja vabakirikus. Mis tost et retoorika erineb, ühes räägiti paberipakkide transpordist ja teises redelitest ja luukidest aga toimitakse ikka täpselt samuti siis kui vaja on toimida. Retoorika ei muuda midagi ega terminoloogia ei paberialane ega religioonialane. Nii et nonde eest julgeks koguni hoiatada mõtlevamaid inimesi. Trükikodade ja trükipresside eest siis täpsemalt. Ja trükiplaatide. See sunnik määrib ju ära. Paljud on seal kuna nad on sinna sündinud ja ei saa ega oska enam teisiti lihtsalt. Et olemisviis lihtsalt. Paljud näevad läbi aga on otsustanud “kirikumehed” olla ja uluvad kaasa. Ei saa eeldada et neil käed puhtaks jääks. Kuulekusmoraal viib noodki hukka. Ja siis on terve hulk süüdimatuid ja toredaid inimesi kes on ehk kaudsemad kaasosalised. Mõtlen ma siin aga just seda mida seal institutsionaliseeritult tehakse ehk teiste üle otsustamist, täiesti rutiinselt komitees ja laua taga. Täie institutsionaalse õigusega. Ega ta teisiti olla saakski konsensuskirikus ja ka hääletamine on omalaadne viktimiseerimismehhanism. Peale selle suured kampaaniad kui on kellestki vaja lahti saada nagu minuga tehti. Tehti koosolek ja otsustati et ei saa sellest poisist trükkalit. Kui ma tegin katseid midagi lepitada siis küsiti mult et mida sa tahad. Mitte midagi – vastasin. Oleks võinud ju küsida et mida teie tahate aga omaõigetelt inimestelt ei ole mõtet niimoodi küsidagi. Pealegi on hääletamine väga efektiivne viktimiseerimismehhanism. Ja seda kohaldatakse seal vaestele/naistele täie rauaga. Õpetatakse alandlikkust n.ö. Et siis saab ehk paremini taevasse kui alandlikum oled ja alati ja ikka viktimiseerijatele õiguse annad. Väga pervo mõtteviis on see küll.

Praeguses kirikus on tema nõrkus hetkel minu jaoks tugevuseks. See et kogukond reeglina nõrk on. Et saab üksi olla. Kuhugimaani tuleb üksi olla et mitte saada kaasa tõmmatud teiste pattudesse. Paulus räägib kuidagi nii. Sai siingi alguses kellegi soovitused mingeid harjutusi tehta aga ei enam. Ega nad nüüd nii erinevad ka ei ole. Jumala armastamine seda tähendabki et sa julged koos temaga oma teed käia ja minna, ka siis kui see väga ahtaks kisub ajuti.

Oot jutt oli käsust aga vanainimese asi et mõte libiseb ära. Et käsku võtan ma funktsionaalselt. Käsk ja riitus on kogukondliku vägivalla piiramise mehhanismid. Kunagise ohvristsenaariumi rituaalne taasesitus ja teisalt tabud mis peaksid ohjama kogukondlikku rivaliteeti. Mis loob kogukonnale homeostaasi ehk eluruumi. Riitus on täna mitmetes kirikutes kadunud või vähetähtis ja eks seda enam tugevne siis käsu külg. Käsk kui eetiline imperatiiv. Aga hea küsimus on see …et kes siis on mu ligimene.. ja vastusel ei ole ka viga,… see kes tema peale halastas. Millal hakkavad usulised kogukonnad käsku täitma ja halastama? Ei tea, pole näha. Ja et ligimese omandit ei tohi tahta.. ei eeselt, naist, hondat ega koda… Et tahta võib vaid omanikuta asju. Mis on ilmvõimata. Aga mida püütakse täita ja kohaldada omandi hullusärki üha uutele elualadele, nagu intellektuaalomand jms. Mul on maaomand aga seegi on rohkem riigi kui minu oma, on Natura ja kui väga vaja saab riik seda sundvõõrandada. Ma ei tea kas praegune valitsus ei hooli lihtsalt sellest mida see Keskkonnaministeerium ehk koalitsioonipartner teeb või on tal ükspuha. Kui Laar tappis põllumajanduse siis nüüd rakendatakse igast lõputuid kitsendusi inimeste omanditele ja nad ei saa sellega suurt midagi peale hakata. Kui see valitsus mitte midagi enne valimisi selles osas ette ei võta siis mina neid ei vali.

Mida tähendab käsk täna teha kui naine ei ole enam mehe omand vaid ehk vastupidi. Ja pealegi on ta vahel täiesti vabatahteline olend ja võrdväärne või sageli paremgi himustaja ise kui ta mees on? Kui tal meest on? Kui inimesed ei kuulu enam üksteisele vähemasti omandisuhte alusel mitte, mis siis?

Ära himusta oma ligimese meest? Või kui on tegu samasoolise paariga? Siis tuleks ümber sõnastada et ära himusta oma ligimese mistahes rolli mille ta parasjagu võtab.

See selleks, selge see et käsk on ihapärssija või vähemasti nii on see olnud mõeldud. Aga ta ei saa ihapärssimisega hakkama nagu vana Paul välja toob. Ja sünnitab pattu. Patuindikaator ja siis kuhu… – Kolgatale vastab Paulus ja sealt saad sa võõra sulle hangitud õiguse mis sulle usu läbi osaks arvatakse. See on siuke suur metafüüsiline rehkendus aga las ta olla. Las need rehkendavad seda mulle heaks pealegi ja kasuks pealegi kelle asi on rehkendada. Ma ise olen selles asjas üsnagi passiivne. 

Aga mina läheks siis nagu traktaadis juba varem on öeldud pigemini positiivse mimeesise manu et asendaks selle käsuvärgi pigem ihaga sarnaneda selle ligimesega kelle omandiks on mingi metafüüsilne väärtus mida ei saa omandiks pidada. Ei saa pudelisse püüda. Kellegi suveräänse ja vaba armastajaga ihaleksin siis pigemini samastuda mina. Et asendaks need naised ja eeslid ja hondad millegi püüdmatuga nagu näiteks – sinilind või Jumal või suveräänne ja vaba inimene kui säärast üldse ja ülepea olemas on. Ehk oligi too Jeesus seda kellest nad räägivad. Et metsik ja vaba nagu keegi kunagi ütles.

Üldiselt on mus tänapäevase inimese loomupärane trots käsu vastu nii nagu kuhugimaani igasuguse ülemäärase määratuse vastu. Kui ma funktsionaalselt ei mõista kuis käsk mind teenib siis Jumala temaga. Las tiksub kusagil mujal. Mulle ikka meeldib Jeesusega koos käia hingamispäevil viljapõldudelt päid noppimas ja tead kui head on need veel piimküpsed terad. Mõnna. Ja just hingamispäeval, teistel päevadel nad lihtsalt ei maitse nii head. Nii saan ma ka käsust aru et see on funktsionaalselt olnud oluline aga täna ei ole ta enam sedagi. Ajalooline väärtus on tal minu jaoks. Suurt ei enam. Ligimest armastan ma aga küll ainult liikluses on see raske. Armastan seda inimest eriti kes mind armastab. Natuke rohkem vähemalt kui seda kes mind ei armasta. Minu patt on olnud objektiseerimine ja instrumentaliseerimine aga mida sa hing teed kui rollid on sääraselt ette antud. Aga sealt saab vahel edasi ja subjektiseerimise suunas. Aga tegelt on nii et üha vähem on inimesi keda annaks intrumentaliseerida kasvõi selleks et mu kanuud 0,5 km jõeni lohistada. Pole lihtsalt teisi enam võtta kusagilt. Kalaveikkosid ka ei ole. Nii ei olegi sageli enam midagi ega kedagi valida. Võtad selle kelle leiad kui üldse leiad ja palud kanuul otsast kinni võtta või tilguti kanüüli ühendada. Vaat siuke värk on. Nagu Runnel ütleb et tuleb viimaks vanad head ja omased vihamehed välja otsida. Nendega ikka ühisosa leiab. Just need kellega oled kogu elu püüdnud erineda ja eristuda. Ja see soov sarnastab vaat et veel enam kui vastupidine soov. Vaat nii on nende ligimestege. Et vabandage piiskop A.. kas võtaksite palun kanuul otsast kinni. Ta ei taha küll aga mis tal üle jääb. Aga inimesi ma armastan küll. Ja tänu oma nõdrusele olen lasknud end isegi filantroopiasse meelitada. Nagu Wallenberg kes mingi stsenaariumi järgi sai ikka natuke raha ka iga päästetud ihu eest. Mina muuseas ei saa.

http://aidivallik.wordpress.com/2010/11/11/susimust-ja-vaga-kahtlane-huumor/

http://www.epl.ee/artikkel/587006

Ega Jeesus vast imestagi et teda ei mõisteta. “Häda tuleb”, nagu ütleb Matt 18:7 aga sel väitel pole vähimatki tegemist iidse fatalismiga ega ka teadusliku determinismiga. See tähendab vaid seda et me ei pääse rivaliteetidest. Esimene skandaal annab ajet järgmisele ja me leiame endi sageli mimeetilistest kriisidest mis muutuvad üha hullemateks.

Mimeetilise vägivalla tsükkel

Rahvahulk suhtub Jeesusesse tema Jeruusalemma ratsutades veel hästi aga siis leiab järsku aset rahva pöördumine tema vastu. Vaenulikkus nakkab ja levib inimeselt inimesele. See teema domineerib ka Jeesuse kannatuslugu. See reaktsioon tugineb mimeetilisele nakkusele.  Peetrus on sellest nakkusest parimaks näiteks. Ta armastus Jeesuse vastu on ilmne, see on siiras ja sügav. Aga niipea kui temagi satub rahvahulka ei suuda ta neist erinevalt arvata. Vaadakem või Peetruse kolmekordset Jeesuse salgamist. Siin ei ole suurt midagi tegemist inimesega nimega Peetrus ja tema isiklike psühholoogiliste omadustega. Ta vaid annab järele teda ümbritsevale mimeetilisele nakkusele. Rääkides vaid ta isiklikest omadustest mõtleme me et meie tema asemele ei oleks ehk järele andnud. Jeesus hurjutab varisere selle eest et nad ehivad prohvetite hauasambaid kes on nende esivanemate poolt tapetud. Püüdes näidata üles vagadust tapetud prohvetite suhtes ütlevad nad “kui meie oleksime elanud oma esiisade ajal siis ei oleks me neid tappnud”. Lapsed kordavad oma isasid just nimelt seetõttu et nad arvavad et on neist moraalselt neist üle. See valeeristus pakub ka tänases moraalse individualismi illusioonis mimeetilist tõde mida ikka ja jälle inimsuhetes läbi mängitakse. On paradoksaalne et eitamine ise toob omal viisil kaasa ka sellesama kordamise mida eitatakse.

Ka Pilaatust juhib mimeetiline nakkus. Ta eelistaks säästa Jeesust. See ei viita kuidagi sellele et roomlased oleksid juutide suhtes paremad või moraalselt üle. Pigemini toob Pilaatuse lugu välja selle et ka suveräänne ja rahvahulgast üle olev võim saab ometi rahva tahtest mõjustatud ja viimaks lahustub selles. Lugu viitab seega mimeetilise nakkuse väele.  See mis Pilaatust tegelikult motiveerib on mässukartus. Ta demonstreerib poliitilist osavust, nagu öeldakse. See väide on kahtlemata tõene aga miks on poliitiline osavus alati vaid vägivaldsele nakkusele järele andmine. Isegi kaks röövlit ristil ei erine üldisest, ka nemad jäljendavad rahvahulka solvates omakorda Jeesust. Kõige enam alandatud inimesed käituvad täpselt samamoodi kui selle maailma valitsejad. Nad uluvad koos huntidega. Mida enam keegi on risti löödud, seda enam põleb ta selleks et osaleda ristilöömises et keegi saaks temast veelgi enam risti läädud kui ta ise on.

Antropoloogilisest vaatepunktist ongi rist see hetk kui tuhanded mimeetilised konfliktid, tuhanded skandaalid mis segunevad üksteisega kriisi ajal fokusseeruvad kõik samaaegselt Jeesusele. See on nakkus mis jagab, fragmenteeriib ja lagundab kogukonda aga mis saab ühel hetkel asendatud kollektiivse nakkusega mis kogub kokku kõik üheainsa ohvri vastu, kes muutub nüüd ise selle skandaali fookuseks. Evangeeliumid püüavad meie tähelepanu pöörata sellele nakkuse väele aga enamjaolt edutult. James Alison nimetab mimeetilist antropoloogiat transtsendentseks. See aga viitab omakorda sellele et meil ei ole kerge seda kogeda mis on Evangeeliumites juba meie jaoks avaldatud ja ilmutatud.

Kas on vajalik keelduda selliseks mimeetiliseks antorpoloogiaks selle teoloogia nimel mis meil on? Kas on vaja näha inimhulga kogunemises Jeesuse vastu Jumal Isa tööd, kes sarnaselt Olümpose Jumalatega…………

to be continued……..

Advertisements

0 Responses to “miks ma usun”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: