traktaat ihast I ja II

Käsud 6-9 on lihtsad ja lühidad. Sa ei tohi tappa; sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valet tunnistada. Kümnes käsk on erinev, selle asemele et keelata tegu keelatakse selles iha. Sa ei tohi himustada oma ligimese koda……naist, teenijat, eeslit, ega midagi mis talle kuulub. Kusjuures himu  olekski  parem tõlkida ihaks. See on sama sõna millega Eva ihales õuna, see mis juhtis inimese nö. pärispattu. Ehk teisisõnu ongi iha ja ihalemine pärispatu olemus. Eriti veel selles ihas teisele ahvatluseks olemine. Kümnes käsk keelab laiemalt võttes kogu iha, iha ja ihalemise kui sellise. Väljatoodu on vaid näide kõige sagedasematest ihalusobjektidest. Kas ei ründa religioon siinkohal inimeseksolemise juurt ja olemust?

1968 aasta mässu loosungiks oli Pariisis – on keelatud keelata. Mis juhtuks kui see üldiseim iha ihaleda oleks lubatud ja mitte keelatud? Ilmselt oleks tagajärjeks bellum omnium contra omanes ehk kõikide sõda kõikide vastu.  Kui me peame kultuuris olevaid käske liigseiks siis peame me vabaduse andma iga inimese individuaalsetele ihadele. Või peaksime eeldama et inimesel ei ole ehk sellist loomupärast ihalust teise inimese omandi järele. Tõde on vastupidine – me kaldume ihalema ligimese omandit ja järgima tema ihasid. See aga tähendab et rivaliteet eksisteerib inimsootsiumi südames. See rivaliteet ohustab pidevalt kogukonna harmooniat ja ellujäämist. Rivaliteedil on omadus lõõmutada rivaliteete enda ümber.  See tõde on sedavõrd alandav meie individuaalsuse kontseptile et me eelistame näidelda nagu seda ei eksisteerikski. Selline ükskõiksus tänapäeval on luksus mida väikesed kogukonnad muiste ei saanud endale lubada. Nõnda on viimane käsk suunatud kogukonna sisemise vägivalla vastu.

Tundub nagu oleks me dekaloogi lugedes juures seaduseloome protsessile. Et ära hoida võitlemist keelab seaduseandja esiti kõik objektid mis seda põhjustavad ja teeb sellekohase nimekirja. Ta saab aga varsti aru et objekte on liiast nimetamiseks. Nii katkestab ta protsessi sest objektid vahelduvad nii ehk naa ja pöördub pigemini selle poole mis ei muutu. Õigupoolest pöördub ligimese enda poole. Sest üks neist ihaleb ikka seda mis teisel on. On selge et ligimene peab teise asju ihaldusväärseiks. Seega võtab nüüd ligimene ise sisse järgmises keelus ihaldatava objekti koha ja seda väljendavad sõnad ”ega midagi mis su ligimese oma on”.  Nõnda skitseerib kümnes käsk meile muutust iha mõistmisel. Me arvame et iha on objektiivne või subjektiivne aga tegelikkuses tuleneb see kolmandalt osapoolest mis objekti väärtustab. Selleks kolmandaks osapooleks on tavaliselt lähim ehk ligimene. Et säiliks rahu inimeste vahel on oluline defineerida käske selle äärmiselt olulise fakti valgel: meie ligimene on meie ihade mudel. See on see mida ma (R.G.)kutsun mimeetiliseks ihaks.

Mimeetiline iha ei vii mitte alati konfliktini ehkki ta teeb seda sageli põhjustel mis ilmnevad kümnendast käsust. Objekt, on see mida ma ihalen kadedalt imiteerides oma ligimest kes kavatseb seda objekti omale hoida, ilma et tal tuleks mõttessegi seda ilma võitluseta käest anda. Mu iha saab selle läbi küll mõneti väiksemaks aga selle asemel et valida uut objekti võib mu iha ka hoopis kasvada imiteerides oma mudelit.

Opositsioon ärritab iha, eriti kui see tuleb inimeselt kes iha samas ka inspireerib. Kui talt esiti vastuhakku ei tule siis tuleb seda hiljem sest ligimese iha imiteerimine toodab rivaliteeti ja rivaliteet omakorda toodab imitatsiooni. Rivaali vastuhakk legitimeerib iha andes objektile väärtust.  Imitatsioon intensifeerub ning muutub vaenulikkuseks aga rivaalid teevad kõik võimaliku et seda intensifikatsiooni üksteise ja endi eest varjata. Imiteerides ligimese iha annan ma talle tunda et väärtustades seda mida ta väärtustab teeb ta õieti, omades seda mida ta omab ning ta iha intensifeerub veelgi seeläbi. Üldreegliks on et vaikne ja probleemideta omand nõrgendab iha. 

Mees kelle naist ma (R.G. sic!) ihalen näiteks on ehk lakanud oma naist ise ihalemast. Kohtudes minu ihaga ta naise järgi ärkab temagi iha taas ellu. Iha mimeetiline olemus on seeläbi seotud inimsuhetega. Lääneilma sotsiaalteadused näevad konflikti aga ikka kui midagi juhtumisi ette tulevat ning seega ka ettenägematut ja ennustamatut. Nad ei ole pimedad vaid mimeetilise rivaliteedi  suhtes selles maailmas,  vaid ka selle suhtes mida see rivaliteet varjab  – oma ligimene (naabri) ebajumalikustamist. See idolaatria on seotud ka meie endi idolaatriaga. Mida enam me püüame teenida iseendid ja olla head individualistid seda enam oleme me ka sunnitud teenima oma rivaale selles kultuses mis sageli muutub vihkamiseks.

Konfliktid tulenevad seega sellest kahekordsest idolaatriast, nii enese kui ka teise teenimisest ning see ongi inimvägivalla peamiseks põhjuseks. Et ära hoida seda idolaatriat annab Mooses käsu armastada oma ligimest nagu iseennast. 3 Ms 19:18. Et mitte enam ega vähem kui iseennast sest see lõõmutaks rivaliteeti. Mimeetiline rivaliteet on seega peamiseks vägivalla allikaks, rivaliteet mis tuleneb mudeli imiteerimisest mis muutub rivaaliks või siis ehk rivaali imititeerimisest kes muutub mudeliks.  Konfliktid pole seega juhuslikud, ei ole need ka tulenevad pelgalt instinktidest või agressioonist. Mimeetilised rivaliteedid võivad muutuda sedavõrd intensiivseteks et rivaalid teevad kõik et teist poolt alandada. Neli konkreetset objekti eelnevad kümnendale käsule. Kümnes käsk aga keelab iha enda, ehk ihaldada midagi mis kuulub ligimesele. Kui me lakkame ihalemast naabri omandit siis ei pane ma ka korda mõrva, abielurikkumist, vargust või valetunnistust. Kui me peame kümnendat käsku siis on ka neli eelnenut üleliigsed.

Dekaloog võtab kõige akuutsemad asjad kõigepealt käsile selleks et ära hoida vägivalda. Seejärel pöördub see põhjuse pole  ja paljastab iha mida naaber inspireerib. Dekaloog keelab iha selles osas kuivõrd see on emma kumma naabri omandis. Dekaloog ei ole aga võimeline keelama kõiki iha poolt sütitatud rivaliteete.

Kui me uurime arhailiste kogukondade keelde dekaloogi valgel, siis me leiame et noodki püüavad keelata mimeetilist rivaliteeti. Nende keelud  tunduvad aga arbitraarsemad võrreldes dekaloogiga. Tundub nagu püüaks vanamehed noortele elurõõme keelata. Mitmed arhailised kogukonnad Aafrikas tapavad näiteks kas mõlemad kaksikud või siis ühe neist. Selline seadus tundub absurdne. Ühiskonnad mis ei talu kaksikuid  ajavad segamini loomupärase sarnasuse mimeetilise rivaliteedi tasalülitava jõuga. Mida intensiivsemad on rivaliteedid seda enam segunevad ka mudeli, takistuse ja imiteerija rollid konflikti südames. Mida ägedamad on konflikti osalised seda enam nad üksteist meenutavad. Nad konfronteeruvad aga konflikt tasalülitab nendevahelised erinevused mis neid varemalt eristasid.  Kadedus, armukadedus ja vihkamine teeb nende omaduse omajad sarnasteks aga tänanses maailmas püüavad inimesed ignoreerida identiteedi sarnasusi mida need tunded tekitavad. Neil on kõrvu vaid erinevuste märkamiseks samal ajal kui tõelised erinevused pigemini lakkavad.

Kümnes käsk signaliseerib revolutsiooni ja valmistab samas sellele ka teed. See revolutsioon jõuab täiuseni Uues Testamendis. Jeesus ei räägi kunagi keeldude keeles vaid alati mudeli ja imitatsiooni keeles, seda seetõttu et ta tuletab kümnendast käsust kõik järelmid. Mitte enesearmastuse tõttu ei ütle ta meile et Teda tuleks imiteerida vaid kuna Ta soovib et me pöörduks ära mimeetilistest rivaliteetidest. Mille alusel peaksime me Jeesust emuleerima? Mitte tema isiklike harjumuste alusel, seda ei tähenda emulatsioon Evangeeliumites mitte kunagi. Samuti ei esita Ta askeetlikku reeglit Thomas A Kempise vaimus. See mida Jeesus kutsub meid imiteerima on ta enese iha, vaim mis juhib teda eesmärgi suunas millele ta kavatsused on fikseeritud – sarnaneda Jumal Isaga nii palju kui vähegi võimalik.

Kutse imiteerida Jeesuse iha võib näida paradoksaalne kuna Jeesusel ei ole ta enda sõnul omaenda iha. Otse vastupidi sellele, mida me kõik endi kohta ise väidame, ei taha ta olla “ise”, ega kiitle Ta ka sellest et Ta kuuletuks vaid omaenda ihale. Ta eesmärgiks on muutuda Jumala näoliseks. Seetõttu paneb ta mängu kogu oma väe et emuleerida Isa. Kutsudes meid Teda imiteerima kutsub Ta meid imiteerima omaenda mudelit.

Vähe sellest et paradoksaalne, on ta kutse siiski enam mõistusepärane kui teiste tänaste gurude üleskutsed kes tahavad et nende jüngrid imiteeriks neid samal ajal kui nad ise ei imiteeri kedagi. Jeesus seevastu kutsub meid üles tegema sedasama mida Ta ise teeb ehk saama Temasarnasteks, olles Jumala Isa täiuslikud imiteerijad. Miks peab Jeesus Isa ja ennast parimateks mudeliteks inimeste jaoks? Kuna ei Isa ega Poeg ei soovi midagi egoistlikult vaid Isa laseb oma päikest paista ja vihma sadada heade ja halbade peale. Jumal annab meile arvet mitte pidades ja inimeste vahel mitte vahet tehes. Ta laseb rohul kasvada ühes nisuga kuni lõikuseni. Kui me imiteerime Jumala heldust siis ei satu me iialgi mimeetiliste rivaliteetide lõksu. Seetõttu ütles Jeesus – Küsige ja teile antakse…

Kui Jeesus deklareerib et Ta ei ole tulnud käsku tühjaks tegema vaid seda täitma, siis toob Ta välja oma õpetuse loogilise tulemi. Käsu eesmärgiks on rahu inimeste seas. Jeesus ei pane käsku iial halvaks isegi siis mitte kui see võtab keelu vormi. Erinevalt tänastest teadlastest teab Ta hästi et selleks et konflikte ära hoida on oluline alustada keeldudest.

Keeldude puuduseks on see et nad ei mängi oma rolli rahuldavalt. Nende peamiselt eitav vorm, nagu Paulus seda hästi mõistis, provotseerivb mimeetilist ajet käsku ületama. Parimaks viisiks vägivalla ärahoidmiseks ei ole mitte ihaldusobjektide ära keelamine või rivaalitseva iha keelamine vaid pigemini on selleks mudel mis kaitseb meid mimeetiliste rivaliteetide eest selle asemel et me neisse tõmmatud saaksime.

Sageli usume me et me imiteerime tõelist Jumalat samal ajal kui me tegelikkuses imiteerime vaid “sõltumatu” mina valemudelied. Selle asemel et saaksime seeläbi iseseisvaiks või autonoomseiks anname me endid üle lõpututesse rivaliteetidesse.

Käsk imiteerida Jeesust ei ilmne  järsku meie imiteerivas maailmas, vaid pigem on see adresseeritud igaühele kes on mimeetilisest rivaliteedist mõjustatud. Mittekristlased kujutavad ette et nad peavad selleks et saada pöördunuiks loobuma iseseisvusest mis kuulub kõikidele inimestele ja vabadusest ning sõltumatusest mida Jeesus tahab neilt ära võtta. Tegelikkuses aga annab Jeesuse imiteerimine meile vastuse autonoomia kohta – selle kohta et tegelikkuses oli meie toonane vabadus vaid teiste inimeste ette kummardamine kes ei pruukinud küll olla halvemad kui meie ise aga kes sellest hoolimata olid halvad mudelid kuna me ei saanud neid imiteerida ilma et oleksime langenud rivaliteetide lõksu.

Me tunneme et me oleme saavutamas autonoomiat kui taotleme väge ja prestiizhi. See autonoomia aga ei ole tegelikkuses mitte midagi muud kui reflektisoon illusioonist mis on projitseeritud meie endi austusest nende vastu. Mida enam see austus mimeetiliselt intensifitseerub seda vähem on see samal ajal teadlik oma mimeetilisest olemusest. Mida enam uhked ja egoistlikud me oleme seda enam orjastatud me saame oma mimeetiliste mudelite poolt.

Isegi siis kui inimiha mimeetiline loomus tänu vägivallale mida see kaasa toob meid häirib ei peaks me järeldama et mimeetiline iha iseenesest paha on. Kui me ihad ei oleks mimeetilised siis oleksid need igaveseks fikseeritud etteantud objektidele ning oleksid sellistena pigem instinktilised. Inimolendid ei suuda oma ihasid muuta enam kui lehm oma iha rohu järele. Ilma mimeetilise ihata ei oleks ei vabadust ega inimsust. Mimeetika on seega oma olemuselt hea.

Inimkond on loomu poolest kaodanud osa oma instinktidest selleks et saada juurdepääsu “ihale” nagu me seda kutsume. Kui inimeste loomulikud esmavajadused saavad rahuldatud, hakkavad inimesed intensiivselt ihalema aga nad ei tea mida ihaleda kuna instinkt neid selles ei juhi. Meil igaühel ei ole iha mis kuuluks vaid meile. Iha loomuseks on laenata oma ihaldusobjekte ja mudeleid teistelt inimestelt. See laenamine tuleb esile sageli siis kui ei laenaja ega laenuadnja sellest teadlikudki ei ole.Sest see ei ole mitte üksi iha mida me laename vaid me laename tervet hulka käitumisviise, eelarvamusi jne. Selle laenu südames on see mis teeb meid kõige enam võlgnikeks – teise inimese iha ja enamjaolt ei ole me sellest ise teadlikudki.

Ainuke kultuur mis meile kuulub ei ole mitte see millesse me sündinud oleme, vaid see on kultuur mille mudeleid me imiteerime siis kui meie võime mimeetiliseks assimilatsiooniks on suurim. Kui laste iha ei oleks mimeetiline ja kui nad ei laenaks seda neid ümbritsevatelt inimestelt siis ei oleks meil ei keelt ega kultuuri. Kui iha ei oleks mimeetiline siis ei oleks me avatud ei sellele mis on inimlik ega sellele mis Jumalik. Mimeetiline iha võimaldab meil seega pageda loomade maailmast. See iha vastutab parima ja halvima eest mis meis on. See alandab meid loomadest madalamaks ja tõstab meid neist ülemaks. Meie lõppematud tülid on lunaraha meie vabaduse eest.

Kui mimeetiline rivaliteet mängib tõesti Evangeeliumites sedavõrd olulist rolli kuidas siis juhtub nii et Jeesus meid selle eest otsesõnu ei hoiata?Tegelikult hoiatab Ta meid küll. Aga kui ta sõnad on vastuolus meie illusioonidega siis kaldume me neid ignoreerima.

Sõna mis märgistab mimeetilist ribaliteeti ja selle tagajärgi on “skandalon” ja tegusõnana skandalizein. Nii nagu ka Heebreakeelne vastav sõna ei tähista seegi tavalisi takistusi mida on kerge vältida peale esimesi nende otsa komistamisi. Pigem tähistab see sõna pardoksaalset takistust mida on võimatu vältida sest mida enam me seda skandaloni vältida püüame seda enam ta meid kaasa tõmabab.

Verb skandalizein tuleb sõnast lonkama. Mõistmaks seda veidrat fenomeni tuleb meil eelpool öeldut silmas pidada ehk mimeetiliste rivaalide käitumist kes samal ajal kui nad püüavad üksteisel takistada objekti saamast mida nad ihaldavad sütitavad nad üksteises iha sellesama objekti järele.

Skandaalid on vastutavad mimeetilise rivaliteedi lakkamatuse eest kuna nad toodavad kasvaval hulgal kadedust, armukadedust, kibedust, vihkamist ja kõiki muid mürke mis ei ole ohtlikud vaid vahetutele rivaalidele vaid samavõrd ka neile kes saavad fastsineeritud rivaalide ihadest. Kui miski seda spiraali ei peata siis juhib see kättemaksuaktideni ning vägivallanakkuseni. 

Häda sellele kelle läbi “pahandus” tuleb, ütleb Jeesus. Eriti täiskasvanuile kes meelitavad lapsi skandaali sisemisse vanglasse. Mida enam on  imitatsioon süütu ja usaldav seda  enam ja kergemini saab imiteerija skandaliseeritud ja seda enam on ahvatleja süüdi süütu ärakasutamises. Vana tõlke “komistuskivi” annab kõige paremini edasi skandaali korduvat olemust. Enamik inimkonnast valib Jumala au asemele au mis tuleb inimestelt, au mis rohkendab skanaadli. See seisneb võidu saamises mimeetilistes rivaliteetides mis on selle maailma võimide poolt organiseeritud…..

Järgneb…………………………

Advertisements

0 Responses to “traktaat ihast I ja II”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: