Et telliti isadepäevaks lullasid. Midagi eriti ei tulnud aga natuke ikka.

Isa on mul suur ja tugev
ta on väga palju lugend
Isa on mul tark ja visa
räägib vaikselt ta ei kisa

isal on meil miski see
arvan et –  autoriteet
isaga on meil see lugu
et me peame temast lugu

isa kedagi ei karda
koju emale toob palga
tugevad on isa õlad
tema maksab pangavõla

Minu isa on nii tore
ta ei ole üldse kole
peab meid kõiki üleval
see ei ole kerge tal

ta käib igal päeval tööl
aega surnuks ta ei löö

isa maksab kodulaenu

tule isa nüüd ja vaevu…..
Tule ometi,  nüüd aitab,
et ei tuleks meil sind laita.

Tule nüüd ja ema aita
võta aega – võta heaga
kusagilt saa aega lisaks
olla perele ka isaks.

võta aega võta heaga
läheme kohe loomaaeda

Päevad pole vennad. Tundub et täna ärritajat ei ole nagu oli eile, täiesti tuntavalt ja katsutavalt oli tunne nagu keegi tahaks objektiseerida või instrumentaliseerida mind. Eile sai see tunne välja kirjutatud ja nüüd enam ei ole. Nii et meie endi eluhermeneutika erineb samuti. Märkide lugemine. Eile oli puhanud tunne hommikul täna mitte. Üleeile oli ränk füüsiline pingutus eile mitte. Täna on esmaspäev. Eile sattusin  korra nn mustale jääle ja taas, ega palju puudu ei jäänud….., õige pisut jäi puudu kui aus olla.

Eile sai ka turul käidud kust ikka midagi ostad, küüslaauku ja lanti vähemalt või siis õnge või kala või õnge joonise. Igast huvitavat toitu on seal ja inimestega saab juttu ajada mis on tore. Igast Räime reetasid on seal tükkis oma viiekopkastega. Ja endaski ärkab mingi pisiasjainimene. Rapala lanti saaks 50-e eekuga. Värskeid seeni ei olnud enam.

Keskturg hakkab aga igavaks jääma. Kusagil Rottermanis pidi ka midagi olema, eks paista, kaeme perra. Aga olla valgest valgeni õues on parim mis saab inimesega juhtuda. Aga paneme vähe tarka ja tsiteerime üht artikulit:

“Inimene otsib kivi alla peidetud varandust. Ta pöörab tagurpidi iga teele jääva kivi, aga ei leia midagi.Viimaks leiab ta kivi, mida ta ümber pöörata ei jaksa. Ta paneb kogu oma lootuse varandusele, mis tema arvates peitub kindlasti just selle kivi all ning pühendab selle kivi ümber pööramisele kogu oma järelejäänud jõu. See on pilt masohhistist, kes muuseas on endine sadist, kelle lakkamatu edu on teda blaseerinud – tekitanud pettumuse omaenda eesmärkide triviaalsuses ning pannud viimselt soovima iseenda ebaõnnestumist. Ta ebaõnnestumine viitab või valib ära ainsa tegeliku jumaluse, kellegi, kes on tast üle ja tugevam, viitab kellelegi, kes oleks väärt ta teenimist ja andumust. Viitab isikule, kes kunagi ei ebaõnnestu oma ettevõtmistes, viidates viimselt seega jumalusele.

“Metafüüsiline iha päädib alati orjuses, ebaõnnestumises ja häbis. Kui need tagajärjed end liiga kaua oodata lasevad, võimaldab see metafüüsilisel ihalejal nende tulekut oma veidra loogika alusel kiirendada.Tavalise iha puhul on obstruktsioon imitatsiooni viljaks, sadomaso suhte puhul muutub aga imitatsioon obstruktsiooni tagajärjeks. Masohhist kaebleb küll valjult aga oma sisimas usub ta et on väärt neid kannatusi, mida talle valmistatakse. Kannataja meelest on ta kannatus legitiimne, sest ta tunneb nende valmistaja suhtes alaväärsust. Põlgus ja alandamine üksnes võimendavad iha selleläbi, et kinnitavad sadisti üleolekut. Siit jääb vaid väike samm jumalusevahendaja valimiseni selle põlguse alusel, mida ta suudab pakkuda ja mida enam masohhist end põlgab, seda kindlamalt ta valib. Masohhist tajub olemuslikku sidet ebaõnne ja metafüüsilise iha vahel, aga see ei pane teda mitte oma ihast loobuma.Pigem vastupidi. Masohhisti jaoks on põlgus ning alandus selged märgid jumalikkuse kohta ning seega ka märgid tema õige metafüüsilise valiku kohta. Siitpeale hakkabki masohhist nägema oma ettevõtte edu ebaedus – ta projektiks on leida jumalat sügavikust. De Rougemont kirjutab oma “Läänemaailma armastuses”, et iga passioon toitub neist kannatustest, mida ta teele asetatakse ning sureb nende puudusel. Sellest tuletab autor, et iha tuleks defineerida kui takistuseiha. Masohhist otsib tegelikult jumalat läbi sadisti kui takistuse oma teel, otsib säärast jumalat, millist ta suudab ja oskab ette kujutada. Loomulikult segunevad ta ihast pimestatud mõistuses jumalus, keda ta otsib ja takistus selle leidmisel. See kivi, mida ta üles ei suuda tõsta, tundub ajuti vaat et varandusena iseeneses, nii et kivi all olev varandus unub. Takistuse ehk jumaluse vahemehe valikupeamiseks kriteeriumiks on masohhisti jaoks see – kes saab aru, kes tajub, et masohhisti enesehinnang on null, peab olema ka see, kes viib ta Jumala juurde. Kes tajub ta väärtusetust, peab ise olema teisest ja mitte sellestsamast äraneetuterassist, peab olema jumalik. Meistki saavad masohhistid selsamal hetkel kui me ei vali oma meistrit mitte selle imetluse alusel mida ta meis tekitab, vaid vastikuse alusel, mida meie temas tekitame. Seesama vahemees valib ka takistuse ehk alanduse viisi, olgu selleks siis häbi, impotentsus või miski muu. Masohhist on see, kes otsustab rahuldada oma iha tormates takistuse suunas, tehes aga seeläbi oma saatuse veelgi hullemaks. Orjus on alati iha viimseks tagajärjeks ehkki alguses tundub säärane tagajärg veel kaugel olevat. Masohhism sünnib sel hetkel, kui ihaleja hakkab takistaja ning vahemehega ühes isikus aktiivselt kaasa töötama. Masohhistile on kannatused vaat et sakramentaalse väärtusega. Iga samm, mis ligindab ihalejat tema vahemehele, on samm masohhismi suunas. Seega on masohhist isik, kes otsib Jumalat läbi ületamatu raskuse. See on masohhismi metafüüsiline tähendus, mis on kahe silma vahel jäänud enamikel psühholoogidel ja psühhiaatritel. Sageli väidavad nad, et et ihaleja soovibki vaid häbi, alandust ja kannatusi. Keegi ei soovi endale sääraseid asju. Iga metafüüsilise iha ohver, ka masohhist, ihaldab vahemehe jumalikkust ja selle nimel aksepteerib ta kui vaja või isegi otsib häbi, alandust ja kannatusi. Seega ei saa me iialgi mõista masohhisti, juhul kui me ei mõista tema iha triangulaarsust. Kontseptsiooniks on alati olnud lineaarne iha, mis algab ihalejaga ning lõppeb tuttavates ebaõnnestumistes. Nii arvataksegi, et alandus ongi see, mida masohhist soovib.Nii see ei ole. Masohhismi dignoositakse alati kui nähakse seost iha ja selle saatuslike tagajärgede vahel. Eeldatakse, et seda seost näeb ka ihaleja ise, ehkki oma iha varasemates faasides on ta reeglina sellest täiesti teadmatu. Vaid siis, kui ihaleja on teadlik sellest seosest, võime me tegelikult kõneleda masohhismist. Need vead tulenevad sellest, et vaatleja ei suuda samastuda ihalejaga, et tunda ja näha samamoodi kui tema. Nii tehaksegi masohhistist eriline olend ning vastandatakse ta normaalsetele inimestele. Masohhist soovib eeldatavasti vastupidist sellele, mida meie soovime. Nii dehumaniseerime me iga iha, mille halbu tagajärgi me tajume. Pannes ligimese psühhiaatriahaiglasse veename me iseendid oma normaalsuses. Mida ühist võib meil olla masohhistiga, kes ihaleb ihaldamatut? Oleks aga korrektsem, kui me näeksime masohhisti kui inimest, kes ihaleb täpselt sedasama mida meiegi, autonoomiat jajumalikku enesekontrolli, enesehinnagut ning teiste tunnustust, aga lisaks sellele veel ka metafüüsilist iha, mis on kordades sügavam kui tema doktoril, ehkki seegi on ebatäiuslik ning soovides seda leida oma meistri kõrval, kelle alandlik teenija ta on. Nii on eksistentsiaalne masohhism lähedaselt seotud seksuaalse masohhismiga. Seksuaalne masohhist püüab taasluua oma erootilises elus intensiivse metafüüsilise iha tingimusi. Ideaalselt peaks ta partner ja vahendaja olema üks ja seesama isik. See ideaal ei saa aga teostuda, sest partner, kes oleks samas ka vahemees, kaotaks oma jumalikkuse. Nii saabki masohhist redutseeritud imiteerima vahemehe võimatut ideaalkuju. Brutaalsused, mida masohhist nõuab on alati ta enda mõistuses seotud nendega, milledele allutaks teda tõeliselt jumalik mudel. Isegi puhtalt seksuaalses masohhismis ei saa me väita, et masohhist soovib või ihaleb kannatusi. See, mida ta ihaleb, on tema vahemehe kohalolek ning side läbi tema pühaga. Ta võib esile kutsuda selle oma vahemehe ideaalkuju vaid taasluues atmosfääri, mis vähemalt meenutab nende kunagist suhet. Kannatus, mis ei aita tal meenutada vahemeest, ei oma ta jaoks ka erootilist väärtust. Sadism omaltpoolt on aga masohhismi dialektiline ümberpöörd. Väsinud mängimast märtrit otsustab ihaleja saada piinajaks. Triangulaarse iha konsept avalikustab nende kahe suhte omavahelise seose ning nende sagedase alternatiivsuse. Seksuaalane aktiivsus peegeldab kogu meie eksistentsi. See on lava, millel masohhist mängib oma osa ning imiteerib omaenda iha ning lava millel sadist mängib vahemehe osa. See rollidevahetus ei tohiks kedagi üllatada. Me teame, et kõik metafüüsilise iha ohvrid püüavad rahuldada oma vahemeest teda imiteerides.Sadist tahab veenda ennast selles, et ta on juba oma eesmärgi saavutanud, ning ta püüab võtta vahemehe rolli ja näha maailma läbi tema silmade lootuses, et roll, mida ta mängib muutub vähehaaval reaalsuseks. Sadisti vägivaldsus on vaid üks viis saavutamaks jumalikkust. Sadist ei saa saavutada illusiooni olemisest ilma, et ta muudaks oma ohvri enda koopiaks. Selsamal oma brutaalsuse kahekordistamise hetkel tunneb ta ennast ära selles teises, kes kannatab. Selles peitubki selle kummalise ühtsuse saladus ohvri ja piinaja vahel, mida on nii sageli täheldatud ja mille üheks avaldusvormiks on kahtlemata ka nn. Stockholmi sündroom, mis väljendub pantvangivõetude ja -võtjate omavahelises koostöös.”

Advertisements

0 Responses to “”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: