nawa shibari

Ega päevad ole vennad. Ega õedki ole. Ajada siingi sellist madala valentsiga juttu pole kohati kerge. Madaltihedat. Siiski näen ma seda ise kui enda vaimseks distsiplineerimiseks vajalikku harjutust. See on minu sidumismäng. Mis pole küll väga huvitav ega seksuaalselt erutav aga distsipliin ikka. Aga mõned käsumeelsed legalistid eri uskkondadest käivad siin vahel lugemas nii nagu noored naiskirjanikud hommikuti koolmel joomas. Ja saavad janu täis ja jätkata jõudu omades uskkondades ehk. Seni kuni neis jätakata tohib. Kiriku vastu keerab ühiskond üha enam. Aga sellega läheb veel aega. Mõnda aega. Veel tohib olla käsumeelne moralist kes otsustab teiste inimeste üle. Aga ei tea kauaks tohib?  

Distsipliinid aga ilma tugevate ihunõredeta ei kanna reeglina välja. Vähemasti templisse peab sisse murdma. Murtama.  Ja ilus loom peab olema. Täpiline. Ja klaasikilde peab seal olema. Ja püha ja profaanse ootamatut segamist/segunemist. Keni kokteile. Siis vast läheb asi huvitavaks. Ja liikumist peab olema. Ja püha tekstiloomet. Näiteks tuleb esitada sakraaltekste nagu “mehed, teie hobused põlevad!” või siis “see mõni patt”. Ja toimetamist artefaksidega, olgu nood siis peale pigemini sümbolid. Sümboliks muutub kõik kui ta fetishiks saab, ja siis laiema levi korral saab edasi ehk juba ka muuks. Sümboliks. Kui erutus taga on. Aga selle kohta küsige parem neuroteoloogidelt nad teavad paremini. Tähistajaks. Siis tehakse talle raam ümber ja tegevust hakatakse kordama. Salariituste aluseks on see mida õiged vastandid omavahel teevad. See on tõeline salariitus. Vastandid peavad olema muidu ei tule miskit. Ja vastandumist ja tõmmet korraga. Kas ei sünnigi õiged riitused vaid siis ja seal kus on korraga parajates vahekordades nii vastandumist kui ka tõmmet.  

Eilse jutu jätkuks lihtsalt see et Sofi tõesti varastas Imbi Paju riided ära ja suutis need maha veel pealegi müüa. Mis on tubli saavutus. Ja nüüd käib ja nopib au ja raha üle ilma. Eestlased aga saavad vaid sügavamale vajuda omas kompleksis et näe jälle tehti meile ära. Ja tehtigi. Ja tõsimeeli kaevelda ja nõuda ehk mingit retributsiooni. Meie intellektuaalomand kõlbab vaid pihta panemiseks ja plagieerimiseks. Kusjuures plagiaati esitatakse oma originaali pähe. Eesti haritlane on selline vanamoodne ju ja hästi hell. See hellus, hell olemine aga ongi põhjuseks  miks ta end müüdud ei saa. Sest mingist hetkest hakkab tal endal ka piinlik. Enda pärast. Et mis ma nüüd edasi teen? Kui ma tuntud olen? Mõni ehk võtab seda vanamoodsust kui omamoodi vabadust mis on sümpaatne. Mul oli kena vestlus FB-s Helga Nõuga. Soovitan endiselt tema “oodi lastud rebasele” lugeda. Kui ugrimugri maagilist realismi. 

Mõni ehk saab end müüdud ka kes luulendab nagu Kaplinski et viib ordenid kuuse otsa ja et eestlased teostavad võrokeste kallal genotsiidi jms. Tubli mullimees. Jätab mulje nagu tõsiselt räägiks veel pealegi. Minulegi väiksele putukale ta kord sülitama vaevus ja vaevus veel pealegi mind mingiks rumaluse näiteks tooma. Sellest ei saanud ma hästi aru aga kui aru küsisin siis ütles et pruugite sõnu nagu vanu trammipileteid. Mis oli kena kujund igati. Jah kui sõit on tehtud siis küll. Aga ta mõtles vast et mõneti hoolimatult ja vähese vastutusega. Mis sulatõsi on sest ma olen emotsionaalne inimene. Ja mina olen oma kaplinskisega nagu põrandaalune inimene tollega keda ta müksas. Et rikas tundeelu käib aga käib ühepoolselt. Pole hullu hakkan üle saama.

Krossil oli isiklikult elu aeg raske andeks anda seda et Lääneriigid meid reetsid. Pole hullu kui nad juba Oppenheimerile andeks andsid terve sunnitöölaagri mäe sees mida siis neist ikka arvata. Aga pika vinnaga oleme me kui laiendame oma kohalikke vimmasid ülejäänud ilmale. Me oleme nõnda tehes nagu mingi Dostojevski põrandaalune inimene nädalaid oma müksamist ette ja järgi läbi ja üle elades. Müksatavale aga ei jäänd asi meeldegi. Araablased oma nelja põlvelise kohustusega kätte maksta on tunduvalt tõsisemaltvõetavamad. Ja ehk õnnestubki neil kunagi tulevikus kogu lääneilm omadesse veritasudesse tõmmata. Veritasust läheb progressioonijada läbi kahevõitluse duellini ja seal juba kohtuskäimisele, mida Andres ja Pearu agaralt harrastasid. Et saaks omale õigust.

Ei tea. Kui tuleb droon ja tapab pulmaseltskonna kellele sa siis suguvõsaliselt ikka kätte maksad.  Drooni loojale, tegijale või kohalikule ülemjuhatajale? Meie oleme aga tsiviliseeritud ja seetõttu vägivald meile ei sobi. Me oleme abitud siis kui reegleid ei ole. Meil pole võimalust olnud omaks kogukonnaloomeks läbi päris omade kangelaste ja ohvrite ja viktimiseerimiste ja sestap püüame me seda nüüd tasapisi järgi teha. Me oleme legalistlikud mõtlejad läbi ja lõhki. Usume seadusesse. Siis vähemalt kui meil endil on vaja uskuda. Siis just. Meie Kalevipoeg on Palusalu Vene vangilaagris. Kes suudab küll enda eest seista aga mitte teiste eest saati siis süsteemi väärata. Nii taanduvadki, taandataksegi meie kangelased kohalikeks laadakaklejateks. Sedasama teevad Lotila ja Oksanen. Oksanen lihtsalt müüb me riided maha ja meie peame teda veel omaks pealegi sest keegi esivanem olnud tal eestlane. Ja oleme ehk veel tänulikud peale. Mulle tundus see Sofi asi juba ammu veider ja nüüd on hea et see üles on kistud. 

Olgem tänulikud Ansipile et ta suudab vähemalt osasid siin ilmas uskuma panna et ei me ei ole aint väikesed ja kurjad et me oleme siiski pisut ka väikesed ja tublid ja varaküpsed. Mingid grusiinid ehk usuvad seda. Kui teda poleks poleks meil sedagi. Oleme vähe võõrdunud vägivallast. Ja ebaausast konkurentsist. Kohati tundub aga et muud ei olegi. Liiga reeglipärased oleme me. Aga Sofi tuleb auhinda vastu võtamast, paneb milli tasku ja laseb end Jaapani moodi kinni siduda. Milline pikantne detail. Kusjuures meedias üldse mitte moraaliskaalal hinnatud. Lihtsalt loovisiksuse iseärasus. Pealegi isiklik asi n.ö. Kas pole ta raamatud üksainus suur sidumismäng? Kui te aga midagi säärast näiteks Imbi Paju kohta kuuleks. No siis läheks ehk lahti. Eestlane on nagu vanasti öeldi raamatutes – sarvraamidega prillidega. Horm rimmed. Kohustuslikuks tuleks siinkohal muuta Eesti loovisiksustele Jaapani sidumismängud. Lihtsalt tundekasvatuse pärast kui ei muidu. Ei saa elada tänases maailma 19 saj eetikaga mis sest et sa sekulaarne oled. See ei vabanda. Just seda nood armsad suguvelled ju teha proovivad. Loomulikult olen ma ise samasugune moralist ja protsessija. Aga ma olen aimu saanud sellest mis on silmapiiri taga. Ja mis seal on, küsid sa. Midagi ei ole. Ja mul on väikese putuka vabadus. Nawa Shibari. Aga kujutage siis ometi ette Eesti noori naiskirjanikke nawa shibarit nautlemas. Krevetisõlmes. Kas Sofi ei ole vasakult kolmas? Vaatepilt oleks vast midagi taolist http://en.wikipedia.org/wiki/File:Book_cover_-_Shibari,_the_Art_of_Japanese_Bondage_cropped.png

Veel üks eesti noor naiskirjanik kirjutamisvõimetus poosis. Ütlemas, “vabandage aga selles asjas on mu käed n.ö. pisut seotud.”  http://en.wikipedia.org/wiki/File:French_shibari_by_jerome_gouvrion.jpg

Selge see et sellises poosis saab vaid tsiteerida ja ette lugeda oma sekretärile suurteost mis räägib Eesti rahva kannatustest, millel huvitav küll on siiski mõneti müügiväärtust. Kui õige inimene ja õiges pakendis müüb.

Ah soo moraal jäi ütlemata. Rohkem mängulisust – mida muud.

Advertisements

0 Responses to “nawa shibari”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: