identiteet identiteedi vastu

Kramer Krameri vastu tuli taas telest. Kirikuelus ja homoelus on identiteet identiteedi vastu. Vanasti nimetati ühte noist identiteetidest patuks. Kui aga patt ja patune hästi lähedases sümbioosis on ega siis olegi võimalik neid omavahel lahutada kui ehk Jumal või siis inimene jumala nimel ise teid ajaliku surma läbi lahutab. Näiteks või dekapitatsiooni teel.  

Kas identiteedi konstitueeriv osis saab olla patt? Kui saab siis õigustaks see igast demoniseerimisi. Sestap arvan ma et ei saa. Ma arvan et igaühel on võimalus end positsioneerida vastavalt oma paremale minale. Valida enese olematustamine ja salata ära individuaalse iha poolt konstrueeritud “mina”.

Seksuaalne identiteet on indiviidile kindlasti väga oluline. Võrreldamatut ei saa võrrelda aga kindlasti sama oluline nagu kirikule on kogukonnana oluline olla moraalne kogukond st olla alati kitsamates raamides kui ühiskond tervikuna ning moodustada n.ö. ühiskondliku moraalse löögirühma kehastades kogukonna väärtuste tuumikut või põhiväärtusi.  Nüüdseks on nood asjad aga üsna tagurpidisteks läinud selles mõttes et kirik ei kehasta enam mingit ideaali vaid pigem tagurlust. Et kirik ei ole enam määraja ja otsustaja vaid pigem kaitsepositsioonil olev väike subkultuur mis sõdib õiguse eest endale ise n.ö. sisekorraeeskirju määrata.

Indiviidile on aga identiteet midagi ilma milleta ta tunneb justnagu polekski teda olemas. See on temas induktiivmeetodil ja konteksti ja ärritajate koosmõjus tekkinud ning naljalt seda enam ei muuda. Ma arvan et nii ta on. Kui peaksin elama tsölibaadis siis oleks see orjus minu jaoks. Sestap ei ole ühelgi silmakirjatsejal õigust teiselt küsida, et kas sa pole mees mõelnud tsölibaadi peale. Vagatsemine ajab aga igast mustasajalisi ikka silmakirjatsema. Nagu Peetrust kes omal alles suu searasvast rasvane hakkas juutide tulles silmakirjatsema nii et vana Paul teda noomima pidi. Nii et üldiselt on mul nii palju empaatiat küll et mõista seksuaalset identiteeti. Ka teistsugust sättumust, seda kui inimene erutub seentest või taimedest näiteks. Või artefaktist mingist. Roosast juukselehvist või vanast potikillust näiteks. Ja ka vajadust sellekohaselt käituda. Sättumused on üsna püsivad asjad, üks inkarnatsioon tavaliselt korraga. Nii kaua nad kestavad tavaliselt.

Et see on liigutav nagu keegi ütles et näe ikka veel erutub minu peale peale 25 aastat. Kuidas sa siis sellist ei armasta. Ikka armastad. Ise küll ei armastaks ennast kui ma minusuguse peale peale 25 aastat veel erutuks. Sättumust ilmselt ka kinnistab see keelatud vilja dünaamika. Et see nagu võimendab asja ennast kui see keelatud on. Et keelatud asjad on põnevad. See et paned alamõõdulise kala kivi alla ja pärast võtad ära kui koju lähed näiteks. Või põldudelt hingamispäeval viljapääde noppimine. Demonstratiivne. Kas ei ole seda ka vähemlaste avaldustes et need on demonstratiivsed – just nimelt. Et häbi saab auks. Ja vastupidi. Et au ongi nende häbis nagu Paul ütleb. Et tunnustatud vähemusgrupi häbi ja perifarneelia maskotitakse  ära niipea kui grupp mingigi tunnustuse saab.

Kes on harjunud kodu mängima see mängib seda ka piknikul jõe ääres. See mängib kodu ka võrkpalli mängides või kujundujumist tehes. Siis ongi see see ainumas mäng mida ta üldse mängib. Sageli on see nii. Ja sellest tulenev tragöödia sest temaga ei mängita kaasa. Et teised näe mängivadki võrkpalli ja mitte kodu võrkpalli mängides.  Tema vaeseke aga nii ei lepi ega oska. Ei saa aru et kas mängitakse siis temaga või mitte. Kes aga tahab mõista see otsib sageli uut referentsgruppi selleks et oma lähedast paremini mõista ja on valmis selleks viimati või ise laborihiireks hakkama. Et pärast saaks oma mängu hoopis paremini edasi mängida.  Seda va pärismängu. Aga stiil on tähtis ja detailid. Kurat olla detailides. No las ta siis olla peale. Et Jumal tegeles aint suure plaaniga ja jättis aksessuaarid kuradile? Nii või? Et las tema spetsialistina töötab välja dünaamikad ja metoodikad. Ja ajab meid rottide võidujooksus muudkui taga otsima kullakruusi vikerkaare teises otsas. 

Aga emotsionaalsed ja esteetilised detailid teevad elu maitsvaks, seda kindlasti. Ratsionaalsed detailid on sageli nagu kivid kinga sees.

Nii et ma möönan seda identiteeti ega arva et see patt oleks. Ma ei saa teha end niivõrd mitteempaatiliseks et ei mõistaks. Ma ei tea mis patt on. Usalduse puudus ehk ja ei muu. Aga eks ole seegi sättumus see va usalduse puudus. Ja sageli polegi see ravitav. Ei ole aga kohane kohaldada nishisättumusele näiteks abielu nime vaid mõelgu leibkonnad ise endale nimi välja. Ja pühitsetagu neid siis peale pühasse leibkonda või kuhu iganes. Püha leiva nimel näiteks. Uus riitus uuele institutsioonile mille ühiskondlik kriis ehk niiehknaa ära pühib siis kui ta tuleb. Ja siis ei pruugi aidata enam ükski seadus ega ka seadusetus mitte. Piisab ühest kangelasest/Antist ehk antikangelasest. Ja siinkohal pole vahet sest suured vanad patriarhid on alati anti- ja päriskangelased korraga. Massimõrvarid ja esiviktimiseerijad ning usumehed ja eeskujud nagu või VT-s näiteks. Et osa nende eludest muutub tabudeks ja teine osa käskudeks. Et nad on inimesed teispool hääd ja kurja. Piisab ühest Joosep Tootsist kes ahistab vabal ajal Arnot ja nõuab temalt imemetallist võru või siis hakkab ehk ise Teelega liini ajama. Või siis kisendab, edasi Kentukcy poisid ja läheb tulise roobiga ise kõige ees. Süüdimatu tüüp. Siis piisab ühest sellisest et vallandada suuri protsesse.

Tekstiloome on püha asi. Oli Vonneguti isale ja on mulle ka. Lugesin seda tema viimasest st Kurt-i raamatust peale Hermegedoni. Püstijalu poes. Minul kui juba mitte nii noorel inimesel tekitab tekst veel vaat et sama tugevaid tundeid kui pilt. Noorematel ilmselt vist mitte enam, noil kes juba puhtamad postliteraalid on.  Tekst on püha kõikidele sõnatarkadele. Kõigile kes omi tundeid ja adumisi inimkeelde tõlgivad ja sõnaformaliini sees hoiavad. Kes sõnust omale kookonit ja hauakambert punuvad.

Üldiselt on kunagine ambitsioonikus asendumas tunde ja sooviga et saaks veel samamoodi edasi et süsteemid kestaks ja vastu peaks. Oleks valmis selle peale isegi lepingut tegema kui tarvis. Kolme tilga sõstramahlaga. Toimub positsioneerimine. Ja on tunne et eks ole möödas kah juba ja ehk eeski veel miskit. Tulevik on hämus nagu ikka. Seda varjatakse meie eest. Endi tulevikku. Mis jätab meid saatuse hooleks n.ö. Tahaks aga nagu iga et eesolev oleks siuke ilus ja helge koobas või koridor mis viib kuhugi valgesse ja malbesse kohta. Ja et ronida ei olegi enam nii palju jäänud. Et jäänud on veel mõned käänud. Veel mõned käänud on jäänud ja suur sirge. Et ülejäänud elu ongi nautimiseks ja rõõmutundmiseks. Head ja nauditavat. Ihu aga kapriisitseb enam kui enne ja tahab tähelepanu muudkui. Eks tule temagagi siis enam arvestada. Tal omad väikesed pahed ja pole kerge talle ranget lapsevanemat mängida.

Ja usku ehk usaldust on vaja. Kui seda on siis pole ehk ka pattu. Moralistide meelest ehk on aga see kehtib neil teiste puhul ikka, aint endi suhtes nad pimedad on.

Advertisements

0 Responses to “identiteet identiteedi vastu”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: