Vaesus on kontekstuaalne termin. Ja igihaljas termin. Vaene olemist ei käsitella kui viktimiseerimist ehkki pole ühtegi head põhjendust miks mitte. Lihtsalt tarbimisühiskonnas kus raha on edukuse mõõdupuu ei saa ühiskond järsku lambist hakata kaotajatega tegelema või noid ühtäkki väärtustama. Siis läheks kõik vastupidiseks. Vaeseid on alati teie juures ja te võite teha neile head kui te tahate, ütles Jeesus. Kuidagi loiult ütles, kas pole? Hetkel oli aga Jeesuse enda peamiseks programmiks viktimiseerimismehhanismi paljastamine omaenda isiku näitel. Kui see selge ja nähtud siis alles….

Aga tragöödia on selles et ei nähtud tas muud kui asendusohvrit ja tänini ei nähta muud. Seega ei nähta ka iseennast muu kui x-na mis tuleb endana rehkendusse sisse lugeda ja korras ongi. Seda see usk vist tähendabki? Ja inimene ei muutu, ei muuda teda ka pühitsus mitte sest see tähendab ehk mingit sisemist moraalset kvaliteeti mis pole sotsiaalse eluküljega otseselt seotud. Kui on siis vaid läbi osalemise ühistes viktimiseerivates skeemides mida kogukond (kirik) ette võtab. Tavaliselt moraalsel alusel. Vähemasti väidetavalt moraalsel alusel. Kui seda alust ei ole siis see luuakse.

Ma tean ühte kaasust kus alguses polnudki muud süüdistust “kui selle oksa saagimine mille peal kodanik ise istus”. Mis oli ju ka päris raske asi. Mõelda vaid – oks. Alles hiljem tulid igast muud süüdistused nagu see et ta omaenda tundides magas, tunnid olid igavad ja ette valmistamata, jättis prostituutidele järjekindlalt maksmata ja neil vähestel kordadel kui üldse maksis siis loomulikult asutuse kaardiga jms.  Dziisus ma ei teagi mis veel…. kena kookon kooti kokku. Oks ei tulnud enam meeldegi. Vaat nii käivad need asjad. Siuke folkloor siis. Käib see siis nii et peremehel on igast komprat omast meelest ja kohe siis kui tekib konflikt hakatakse seda ka lekitama ja püütakse ka üle uskkondade piiride levitada. Mis tulebki sageli väga hästi välja. Alati on ka teistes uskkondades noid kes rõõmuga mööduva koera karvust haaravad. Eriti siis kui neil elus enam muud rõõmu kui söömine ja intriigitsemine jäänud ei ole.

Mida ma nägin seda mustrit juba enne ja teiste kaasuste puhul nagu näiteks noore projektijuhi puhul, kes analoogse skeemi abil hüljati. Ainult ma ei teadnud siis veel et see muster on ja sedagi mitte millal minu järjekord tuleb. Arvasin et ei tulegi. Et asjal on iga kord objektiivne alus. Kui ajas tagasi mõelda siis oli kõik see juba ammu enne kui ma üldse nägema hakkasin. Näiteks või “elu sõna” juhtide kaasuses.

Aga projektijuhiga oli nii et hoone hakkas valmis saama ja enam polnud teda tarvis. Löödi kompra letti ja lahti tast saadigi. Nii et selline muster siis neil. No kuidas saab peale seda kogemust sellist asutust tõsiselt võtta või sellele kinkida tõsiseltvõetavuse privileegi. Ei saa ju. Samas indiviididena kõik naeratavad mesimagusalt ja soovivad muudkui õnnistust.

Ühesõnaga vaestega tegelemine on ainuke programm mis ja mille läbi kirik saab uuesti tõusta. See et vaestele evangeeliumit kuulutatakse et neid ei marginaliseerita vaid neile antakse see väärtus ja väärikus millest vaesus nad ilma jätab. Et nad saavad rikkaks. Almused alandavad kui need just Jumalalt ei tule. Seega ei saa see aitamine olla almuste jagamine. Näljase toitmine aga pole vast nii väga almus. Oli kunagi ühe kiriku seina sees isegi auk valmis selleks otstarbeks aga see löödi laudadega kinni kõigepealt ja hiljem müüriti kinni. Sest keegi avastas protsessi käigus et vaesed ei olegi alati puhtad ja tänulikud vaid et neil on sageli putukad ja vahel nad ka varastavad. Selline budalik ilmutus siis. Et nägi viimaks 40-l eluaastal haigust, kannatust ja surma. Ainult järelmid olid teised. Ei hakatud bodhishatvateks vaid pigemini aeti haigus, kannatus ja surm senikauaks eemale kuni oma elu saab mugavalt ära elatud. Ja lihtsam on ju pealegi palvetada kui suppi anda. Ei määri vähemalt. Ja musti nõusid ei jää ka järgi mida pesta tuleks.

See aitamine ja vaestega tegelemine peaks siis olema “hea tegemine” nagu Jeesus ütles. Aga vast aitab praeguseks sellest. Sest Korea vennast mida mul ikka öelda eks öeldi juba ära. Tammsalu sõnul et kui teile meie pääste ei kõlba eks laske siis……. või mõni ime siis et teid Koreast päästma tullakse.

Asja organiseerijad on aga tuttavad, eilegi vilksas ekraanil Maksimi nimi. Need on noored edukad vene ärimehed/kristlased kes vahendavad muu ilma clamkristlust siia. Sellist juurteta ja primitiivset aga see eest väga emotsionaalset ja fenomenoloogilist st vahel juhtub igast asju – kristlust.

Aga eilse jutu jätkuks et ohver ja reeglid/seadused on omavahel seotud ja ja teised on esimesest välja kasvanud. Ka rahvuslikus loos on see nii ja algselt pole ju vahet rahvusliku loo ja usulise loo vahel. Usuline ohver inspireerib rahvuslikku ja vastupidi. Ja iga rahvuse suureks unelmiks on oma riik. Enesekehtestamine. 

Pappide vaidlustes ma sekka ei löö. Pole minu asi ja keegi must puudust ka ei tunne. Ja end määratleda pole ka enam selgesti võimalik. Mustasajalistega ei saa enam seltsida. Oli mul sõber, hea sõber ja suutsin ma läbi sõrmede vaadata ka tema ilmsele misogüüniale kuhugimaani ehkki kunagi ise nii ei arvanud. Nüüd on aga kergendus et enam ei pea end sellise harjutusega vaevama. Sest tema on enda sõnul kirikumees või kiriku mees. Või mida seal vahet, pole ma aru saanud. Mulle tundub et see on mingi kuulekusmoraali alane termin. Et arva mis sa arvad või kaitse keda sa kaitsed viimaks lööd ikka kannad kokku ja kisendad “jawohl”. Sellised on siis kuulekusmoraali jüngrid. Kirikumees nende leksikas tundub tähendavat seda et kirikule kui organisatsioonile saab igas asjas ja alati moraalselt tühi tsekk välja kirjutatud. Et kirikul on ikka õigus juba selle pärast et ta kirik on jms. Ja heas seltskonnas on  ta ka ehkki tülis nondega kes näiteks naisi ordineeriks aga viktimiseeriks igast muid muudel alustel. Tema on oma grupi aga juba välja valinud. Mis ei välista vahel ka muude gruppidega kaasa jooksmist.

Kirik kus on rõhuasetus mitte viktimiseeritutele inimsuse andmisel vaid jätkuval viktimiseerimisel pole kirik vaid teabmisasi. Ühiskond peab tast viimaks ära pöörama kui ta kaasa ei tule ja tõsi küll see võtab aega aga viimselt on see paratamatu. Ja see tähendab ka igast finantseeringute otsa. Lahend on see ja selles millega ma oma juttu alustasin – nimelt tegelemises vaestega. Vaestega tegelemine tähendab tervet hulka asju ja viib üsna paratamatult välja mingi sotsdemmluseni. Neile aga vastanduvad alati nood rahvusromantilised kristlased kelle meelest tähendab iseseismine veel palju muud kui oma riiki. Need kes on oma ja Eesti asja eest väljas ja ehk jõuavad nemadki viimaks samasse kohta välja milleks oleks Eesti vaeste abistamine aga nad jätaks sealt välja igast muulased ilmselt.

Advertisements

0 Responses to “”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: