Kirik on ikka suurte ühisnimetajate alusel inimsust tootnud ja laiendanud, näiteks või naistele ja mustadele. Homoküsimuses on aga kiriku kaks suurt rolli justnagu vastakuti. Kiriku kui moraalse kogukonna kehastaja roll ja kiriku kui inimsuse looja ja laiendaja roll. Osade meelest (Petti) ei tohi kirik olla tagurlikum kui ühiskond ümber vaid vastupidi kirik peab olema see puuri pabediit otsik mis lõikab. Evolutsiooni lõiketera. Tea kas Härra Kardin (Chardin) seda nüüd nii mõtles ja ka sotsiaalset evolutsiooni silmas pidas? Kui ta nüüd evolutsioon on sest see sõna kätkeb minu jaoks arengu ideed. Ütleme siis progresseeruva arengu ideed. Kuhu ja kas arengud progresseeruvad on omaette küsimus. Ja kirik peakski võtma üha uusi vähemusgruppe ja neile inimsust laiendama. Seda ta ajaloos ikka teinud on ja teinud seda koos oma administratiivlahendustega ja kõige muuga mis paketis käis. Aga seda tajuti ehk siiski millegi parema ja enamana arvan ma, kasvõi seda näiteks et seadusjärgsed sugulased võrdsustati veresugulastega. Ja suur vabadus mille eestlased Jüriööl tagasi said oli ju ennekõike see et ülikud esimese asjana omad liignaised tagasi võtsid. Seega veelkord, eripära, kultuuriline jms. tähendab ikka kellegi survamise mustrit ja institutsionaalset pattu. Teisisõnu on “oma” asja taga ka omad armsad viktimisatsioonid ja ohverdamised. Mida jäädakse ikka taga nutma suures ja umbisikulises reeglitejärgimises ehk legalismis. Legalism aga ajuti väsib ja kutsub uutele sotsiaalsetele formatsioonidele läbi ohverdamise. Kutsub lakkamatult elik viktimisatsioon legitimeerib reegleid. Sest sellest on nood sündinud. Ohver on loonud reeglid ja jõustab reegleid jätkuvalt. Ja ohvrid on igas rahvusromantlises loos olemas ning nood on suuresti asendanud usulisi ohvreid kes olid algsed. Nüüdses sümbioosis aga kombineeruvad usulised ohvrid rahvuslikega.

Selle nimel ja selle eest, oma asja eest ja ka Eesti asja eest reeglina sõditatakse. Oma korruptsiooni eest versus suure ja nimetu reeglipärasuse eest. Vaatan mina ka mõnd kodanikuühiskonna eest sõdijat meil siin Eestis. Ja stiil on nagu isa Carleonel. Minu meelest täielik rollikonflikt aint inimene ise sellest aru ei saa. Nagu üks vene demokraat raksanud rusikaga lauda ja öelnud et demokraatia peab tulema või muidu…. Meie demokraatia peab tulema. Just yess. 

 Seega läheb kiriku üks roll vastuollu kiriku kui moraalse kogukonna ideega. Kiriku kui identiteedimeistri ametiga. Kui kirik liigselt ühe vähemuse identiteediga tegelema hakkab siis ei meeldi see enam enamusele. Ja viimaks polegi enam midagi teha. Tuleb valida pragmaatiliselt kahe heinakuhja vahel ja valitakse suurem. Riik saab ses asjas kaugemale  minna sest riik hoolib vaid majandusest ja vormist. Ja mida leibkonnad teki all (peal) teevad ei huvita riiki seni kuni maksud makstud on. Kirik on siin kaitsepositsioonis sest talle on identiteedikupitsad olulisemad kui inimsuse laiendamine ja see on mõistetav. Sest ilma identiteedita pole ka enam midagi laiendada. Minu meelest peaks nood kes homode eest sõdivad tegema seda sotsdemmidena sest nood on kõige otsesemalt ühiskonnas võtnud kiriku ideed inimsusest ja vendlusest üle.

Ja kirik ei olegi enam täna sageli mitte inimsuse laiendaja vaid pigem omaenda identiteedi pärast mures olev väike subkultuur. Ja las ta olla sellisena. See on ta hukk niiehknaa. Ainult et see võtab aega. Kui ta inimsuse eest ei sõdi siis on jokk niiehknaa. 

 Ta jääb sinna muidugi veel kauaks tiksuma ja lootma et tuleks aeg mil oleks akuutne kriis ja inimesed pöörduks taas tagasi unustet väärtuste manu. Kirik on nagu uinunud kaunitar, lumekuninganna, kes ootab printsi suudlust et ellu ärgata. Prints on aga kole ja tal on hävingu nägu. Vahepeal on kiriku suureks võimaluseks tegelda teiste vähemusgruppide inimsusega. Nagu näiteks vaesed. See pehmendaks seda et ta ühe vähemusgrupiga ei tegele. Katoolikud seda teevadki ju ja tuleb päris hästi välja. Eesti kirikujuhtidele aga tundub et meeldib sageli enim mingit projektiraha jahtida, sümpoosiumitel peesitada ja muidu väärikaid poose võtta. Mida iganes kasvõi akadeemilised klaaspärlimängud aint mitte kätt mullaseks teha. Aga käsi tuleb just nimelt mullaseks teha.

Ja teisalt on see homovastaste koalitsioon väga veider moodustis. Politcs makes strange bedfellows. Intriigikoalitsioon kus seltsivad igast mustasajalised ja Molotovi kokteilimeistrid ja täiesti avalikud viktimiseerijad ja lintshijad näiteks või konservatiivsete kristlastega. Ja esilinthijad waanabiid nagu see va noor rahvusline helmes.

Israeli sõbrad on seal Iisraeli vastastega ühes näiteks. Ja ütle sa siis et tuleb vahet teha patul ja patusel. Lintshija ütleb vastu et just patuga ta tegelebki ja seda seni kuni patunegi otsustab patu hüljata ja veeretab rahuga tõrvas ja sulgedes pattu edasi seda, täpsemalt siis küll seda va patust. Aga just sellised madalad vastasrinnad ehk koalitsionid näitavadki kogukondade ja indiviidide tegelikku olemust. Et see ongi väikseim ühisnimetaja see ühine huvi kogukondliku formatsiooni vastu läbi kellegi ohverdamise.

Viktimiseerimist kui sotsiaalse formatsiooni alust igast suletud identiteediga kooslused ikka ja jälle vajavad. Alles said nad minu minema aetud ja olid rõõmsad selle konsolideeriva efekti üle aga varsti on vaja uut gruppi või inimest ja küll ta leitakse. Toimub see vaikselt kogu aeg mingis ordinatsioonikomitees ja korra aastas aastakonverentsil näiteks läbi hääletamise naiskandidaadi üle. Aga lisaks sellele on vaja veel väiksemaid ja igapäisemaid ohvreid. Lisaks suurtele lepituspäevadele kus patuoinas kõrbe Asaselile aetakse. See on kogukonna deemonlik külg, mille kohta Kristus on mulle ilmutuse andnud ja vähe sellest – ka kogemuse. Ja mulle vahel tundub et kas seal midagi enamat ongi? Ja enamjaolt tundub et ei olegi. Ongi vaid see. Ja ärkamine polegi muud kui suur moraalne detsimatsioon ja väjaarvamine mis teisalt kutsub uusi inimesi moraalselt rangete ridadesse sest moraalne löögirühm on ikka inimestele paeluv olnud. Kuuluvustunde ihalus, tunde ihalus et saaks ometi toimelda ühisorganismina, nii nagu Inglise diversandid jäid kogu ülejäänud elu seda tunnet taga nutma. Selle tunde annab aga tänapäeval vaid kellegi õigusega ja asja eest viktimiseerimine. Kogu muu dünaamika et tuleb enam palvetada jms on vaid ettevalmistavad ja konsolideerivad faasid mis puhkevad õide vaid siis kui selle ühise konsolideerumise alusel tuleb kedagi viktimiseerida. Siis vast tuleb välja kes on majas peremees. Vanameister teeb musta töö ära ja noor vaatab pealt ja distantseerib end aga kaotab seeläbi enam autoriteeti. Sest autoriteedi aluseks on just nimelt toimimine konfliktisituatsioonis. Aga tema kord ja aeg veel tuleb. Kui tuleb.

Nõnda toimivad asjad selles suures endapetjate klubis kus endid igapäiselt ja harjumuslikult mingi mütoloogilise hämaga petetakse et ei nähtaks oma tegelikku palet peeglist.

Ja selle dünaamika kohaselt on moraalne loidus just nimelt põhjuseks et ärkamist ei ole. On veel muidugi ka nn fenomenoloogilisi ärkamisi aga need on alati mingit otsa pidi seotud moraalsete ärkamistega. Siit siis koorub teooria mida võiks püüda sõnastada. Pigem ehk siiski hüpotees selle kohta mis on ärkamine. Kui me aga näeme seda mida Kristusega tehti, näeme tema ilmutust siis peaks see töötama teistpidi, pigem teadlikkuse kasvuna ja äratundmisena selle suhtes mida me indiviidide ja koosluseliikmetena teeme ja ette võtame. Mul hakkavad käed ja jalad värisema kui end sellisest olukorrast leian kus pean kellegi poolt või vastu olema. Mis ei tähenda et ma pääseks oludest kus ma pean ei või jaa ütlema vahel.

Advertisements

0 Responses to “”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: