Veel GPS-st

Positsioneerime endid siis jätkuvalt. Mina kui harrastuspsühholoog vaatlen elu ja elu on huvitav. Eriti nüüd mil mul enam otseseid hierarhilisi ambitsioone ei ole. Aga sekka löön ikka. Miks mitte. Vaatan oma isa, ta 84 ja ikka kipub sekka lööma. Harjunud nii lihtsalt. Mingid ambitsioonid jäävad ikka, olgu siis või esteetilised. Ja tekstiloome püha protsess, mis mõtlema sunnib ja mõtet väljendab. 

Paar päeva tagasi oleksin aga surma saand. Laagna teel ehk kanalis oli mingi tõstuk valgustamata millelt parandati miskit silla küljes olevat. Ja kui seda nägema hakkasin oli juba hiljavõitu. Tõmbasin ka käsipiduri põhja ja tänu sellele sain napilt pidama. Rattad blokeerusid jms. Kui seda lugu rääkisin siis küsiti et mida sa siis tegid. Ma vastu et ei midagi. Kummaline et ma tõesti ei teind midagi. Eks oma pattu otsisin ja ikka leiab ka kui väga otsida. Teine variant olnuks välja hüpata ja kellelegi lõuga anda. See jäi tegemata. Vastupidi ka mehed seal omavahel kogunesid vaatama ja ehk mõne kihlveogi sõlmisid et kas saab ramp pidama või ei.

Tänasest siis hakkab peale mulle hilissügisene kalaralli ja seetõttu on meeldiv ärevus veres. Mõeldes eelmisele aastale. Just halva ilmaga tuleb looduses viibida. Eriti see üks õhtu vist küll juba üleeelmisest aastast kui tulin lumesajajus üle külmund põllu 5 kala kuuseosas ja väga jõulutunne oli. Mul on ju ka ristleja ehk kanuu ja väga tahaks veel sõitu teha sellega. Mulle üksi ta pisut üle jõu käib, ehkki nüüd peaks vesi juba kõrge olema ja ehk saab maja eest oja kaudu ta juba suurde jõkke. Ikkagi kamraadi oleks vaja.

Mu kadunud sõber kirjutab SanFrantsiskost et olla loodusest võõrdunud. Et oli ükskord läinud nüüd seal loodusesse istunud 10 min kivi otsas aga siis tuld ebakindlus ligi sest väga vaikne olnud. Ja läind linna tagasi. Vaat nii võib Saaremaa mehest linnamees saada. Kunagi kui ta pärandi sai siis hoidis ta raha oma töö juures lauasahtlis. Ega keegi tead palju tal seda seal on aga oli tublisti. Kui õhtul välja läksime siis ta võttis ühe mehisema pihutäie sealt ja siis tegime pidu. Kusjuures ta ei vaadanud palju võttis.

Aga tavalisemad emotsionaalsed positsioneeringud on siis järgmised, shokk ja eitamine. Pole problet. Polegi olemas. Aga kui peale käiakse siis ehk minnakse sealt kohe ja koheselt üle kellegi kolmanda leidmiseni kes on pikemas perspektiivis süüdiv. Ja muidugi vana hea hüsteeria võtmes kui ta minuga nii siis mina teiega naa. Hüsteeria on aga sageli lisaks ründele ka selline appikarje, ja üsna kõva appikarje. Nii et sellelt emotsionaalselt pinnalt saab üle minna ratsionaalsele arutelule.  Kui saab. Olen leidnud et saab sageli.You aint seen nothing yet. Ütleb hüsteerik. Et siis paljud inimesed nagu ma märganud olen ei hakka kriisi puhul mitte oma pattu lappama vadi asuvad ründele. Tea kas ma mingi masohhist olen või? Saa isegi aru. Vahel aga tõuseb mulgi vihavahk pähe ja siis olen ma ehk ise ka ohtlik. Tavaliselt saavad teised sest aru ja annavad ruttu järgi. Mäletan kuis ma USA-st tulles oma korterit tagasi ei saanud. Viimane stseen oli keskturu allkorral liharaiuja- ja müüjaga. Millegipärast vaatas ta mulle korra otsa ja andis siis ootamatult järgi. Siuke lugu siis. Taevas hahetab.

Eile tundsin end korraga ka ise hetkeks ebakindlalt sest minu auto kõrvale otse kõnniteele oli pargitud ja siis otse maja peaukse ette ja siis oli liftis minu jaoks täiesti mütoloogiline tegelane, keegi sellest teisest maailmast. Ma ameti tõttu neid ikka ära tunnen. Ja siis ma tundsin et minu kui seaduskuuleka kodaniku elus ja ümber on korraga liialt kaost ja mingeid võõraid hierarhjaid ja ma ei teadnud mida teha. Lihtsalt tundsin end ebakindlalt. Alles siis läks paremaks kui olin helistanud politseisse ja kurtnud jultunud parkija üle läks kergemaks. Nemad seal vastu et teil on ju ühistu las see tegeleb. Tühjagi meil ühistut on. Viimaks lubati helistada. Ma arvan et riik ei peaks delegeerima konfliktialteid olukordi kodanikuühisustele. Järsku lähevad liiga hoogu ja hakkavadki mingit privaatvägivalda müüma. Nagu mujal. Sellest nad ju elavadki. Päevalehes oli artikkel prostitutsioonist ja sellest et seal Sõle tänaval on nn “katus” pidevalt kohal. Ja pole alust mitte midagi teha kellelgi, nii nagu ka SL Õhtulehe rubriigi osas Mees ja Naine. Kõik teavad millega on tegu aga midagi ei saa keegi teha. Kui naine tahab kohvi pakkuda ja ütleb sealjuures oma rinnasuuruse ka veel lisaks ja sedagi et hinnad on odavad ja parkimine tasuta siis on see vaid lisainfo kohvi suhtes. Et privaatkohvik. Tulge mulle koju kofima. Ma ei tea. USA-s näiteks saab undercover agent minna ja tõestada ja hageda. Ja küllap saaks ka Eestis aga ma ei tea miks seda ei tehta. Ilmselt ei hooli keegi lihtsalt. Ja ega ajakirjanikudki hooli, neid huvitab vaid loo skandaaliväärtus. Et politseimaja külje all jms. Geograafia. Huvitav. Et politseimaja peaks looma enda ümber sellise sanitaarkordoni ja lisaks veel moraalse kordoni kus millegi halvaga keegi ei tegele aga näed ei loo. Geograafia on üldse kuum teadus. Koolimajade ümber ja lasteaedade on samuti eeldatavad kordonid. Ja kunagi oli argument et sotsiaalminitseeriumi vastasmajas teenust osutatakse. Jah ligimene on see inimene kes sulle ligi on. Aga keskus olla kristluses perfieerias. Mida iganes see ka ei tähendaks. Ja otsestesse konfliktsituatsioonidesse kah enam väga ei kipu aint siis vahk pähe lööb. Suvel oli üks ligidane olukord aga seegi oli vaid geograafia ei muud.    Täna siis maale. Tuleva nädalalõpp saab aga kaks päeva püüda kui isu on. Kuni mingi -7 ga saab veel siis enam hästi mitte. Aga nööri asemele peab tamiili panema. Ja talvekummid tuleks kah nüüd varsti juba alla panna. Aga muidu on siin Lasnas märksa kergem elada kui oli majas. V.a. see et maksame sanitaarteenuse eest aga maja avalikus ruumis seda näha küll ei ole. Olen ses osas juba tubli kolm korda helistanud aga tolka maala. Täna siis selline olmeheie rohkem. Lumi on maas.

Eelmine aasta sain veel hiliseid soomustindikuid umbes samal ajal aga aastad pole vennad. See aasta pole ma ka selles samas kohas käinud. Viimane kalalkäik oli tühikäik st nägin palju aga verd ei old. Saarmast nägin ja seda kuis leegion kalu madalas vees ujus vaid neile teadaoleva eesmärgi suunas. Tummas ihas järgides instinkti. Kui paarumine vaid korra aastas käib siis tuleb seda ilmselt tõsisemalt võtta kui inimeste maailmas. Ja ei hoolinud nad minu landist vähimatki. Ilm oli ka liiga hea. Tundsin et olen neid kalu vaadates ligi ja tunnistajaks millelegi väga suurele ja võimsale. Ühesõnaga hea tunne oli, umbes nii nagu kunagi lapsena nende väikeste sekulaarilmutuste puhul mida ma kogesin siis kui fantaasia lendu läks ja kuhugi ära kandis.

Advertisements

0 Responses to “Veel GPS-st”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: