Riho Saard “Tallinna Vaim”

Tartu vaim versus Tallinna vaim. See pealkiri on Rihol, mõtlen tema viimast raamatut  “Tallinna Vaim” üsnagi teravmeelne omaluulendus. Mis vaimu sellisel linnal ikka nii väga olla saab. Tartu vaim on Al Müller või teisisõnu on Tartu vaim rahvusline vaim mille parimad õied ära nopitakse ja Tallinnassegi “Eesti asja” ajama tuuakse. EKB seas on sarnast vastandust samuti pruugitud. Tartu vaim tähendas sealjuures legalistlik/käsumeelset baptismi samas kui Tallinna vaim viitas avatusele vaimutöö suhtes, mida iganes see siis ka ei tähendanud. Nõukaajal tähendas see aga ennekõike avatust Soome jt väliskülaliste suhtes ja selle suhtes mida iganes nood kaasa tõid. Hiljem hakati seda humanitaarabiks nimetama. Igast “teise käe” kaupa. Ja eks see “teise käe” kaup kehtinud kuigivõrd ka vaimuvallas ja mingis mõttes kehtib ehk tänini. Lihtsalt ühed ajasid oma asja Viru hotelli juures ja teised ristiga hoones.

Tuldi aga ka sõprust väljendama ja tulist armastust Nõukaliidu vastu. Mäletan seda oma kogemustest. 

Lk. 7 toob Riho kenasti välja sellelaadse vaimulaadi iseärasused milleks on ennekõike “testimony revival” ehk soov demonstreerida end inimeste maailmas kui tõestust Jumala reaalsusest. Seada iseend nii öelda mimeetiliseks eeskujuks kes esindab kogudust või vaimukogukonda – olles teisest ja erinevast kirikumaailmast ning samas kehastades siiski midagi paremat helgemat ja tõelisemat kui nn jumalatu kuulaja. Pakkudes tunnistuses Jeesust vastuseks igale mõeldavale ja mõeldamatule probleemile mis kuulaja hinges võib olla. Sedagi enda näitel. Kusjuures kontrastid ja vastandused on sageli üsnagi primitiivsed ja simplistlikud aga ehk ongi nad sedavõrd veenvamad?

Tabav ja tagamaid valgustav on ka nn. dispensatsionalismi välja toomine lk 8. mis on minu hinnagul omalaadne predestinatsiooni ehk Kalvinismi haru või teisisõnu teoloogiliseks sillaks mis näis ületavat lõhe arminianismi ja Kalvinismi vahel. Mäletan õhtut Udo Veevo kodus kus ta võttis riiulist Scofieldi piibli ja ütles midagi väga sooja ja kosutavat. Igatahes tundus dispensatsionalism olema kui omalaadne teoloogiline salarelv äratajate seas.

Vaimuristimise sisemise teadmise kohta lk 11 võib aga küsida et kas teda ikka on või ei olnud mitte, seda va sisemist teadmist sellest et see sul on. Minu toonases sõpruskonnas arutleti pidevalt selle üle et kas see on nüüd õige asi mille me oleme saanud või peame veel midagi muud otsima ja ootama. Ja siis tuli vend saarelt, Teedy nimi ja ütles et “you aint seen nothing yet”. Tõmbas n.ö. kõigele vee peale. 

Lk 12 ära toodud astronaut Irvini abieluküsimus ehk seik tema kunagisest lahutusest on tore ja lustakas. Nagu ka tema vastandamine Gagarinile. See on heaks näiteks Olevistes ja mujal ikka ja jälle esinevast nn. kuldkalade õpetusest st. et ühiskonnas mõjukamatele inimestele võimaldatakse ka mööndusi moraalses rigorismis või asetatakse nende abieluküsimus või muud küsimused n.ö. pöördumiseelsesse aega mille Kristus on tükkis ja täiega andestanud samal ajal kui lihtliikmetele hinnaalandust ei tehta. Olin ju ka ise kunagi nn. kuldakalake ja ka mulle oldi valmis erandit tegema ja naist koguni Effataa koori laulma kutsuma ehkki olin lahutatud. Abieluküsimus oli ja on selliseks moraalseks lüüsiks mis kord jäi Kristuse lunastustöö alla ja kord mitte. See sõltus siis peamiselt juhtkonna tõlgendusest ja võimaldas sellisena inimestega manipuleerimist. Ja seda ei tuleks mitte üksnes minevikuvormis öelda. Kuldkalade õpetus läks aga selleni välja et küllalt mõjukate inimeste puhul anti neile koguni n.ö. moraalne tühi tsekk välja. St et neile rakendus Kristuse täisandestus ja lunastus ehk teisisõnu said nad ka Kristusest enam osa kui lihtliikmed kes sageli üksikuiks jäid sest lahutatud elukaaslastega ära leppimine ei olnud enam võimalik. Eriti siis kui noodki juba uutes suhetes ja abielus olid. Seda nn kuldkalade õpetust pean isiklikult üheks kõige variserlikumaks ja ebameeldivamaks jooneks Oleviste spiritualiteedis. Võtsin seda kui üksikjoont seni kuni sain  kogeda seda olemuslikku viktimisatsiooni mis suletud identiteediga nn. moraalses kogukonnas nii enesestmõistetav ja olemuslikult sisse kirjutatud on. Need jooned on aga sellistena pigem ühe ja sama fenomeni eri tahud.

Riho ekskurss mesmerismi valda tundub kuidagi kunstliku ja asjassepuutumatuna lk 16-17. Jääb selgusetuks mida ja palju ühist on magnetiseerimisel Oleviste usuärkamisega. Samahästi võiks minu arvates kasutada siinkohal või Viplala raamatust pärinevat “tinistamist” või mistahes muud täiesti mütoloogia valda kuuluvat terminit.  Saan aru et autor püüab nn. vaimuärkamist asetada laiemasse ajaloolisse ja rahvusvahelisse konteksti. Ka järgnev seos Christian Science-ga jääb mõneti raskesti hoomatavaks ehk küll ühendavaks jooneks oleks ehk gnostitsistlik materiaalse maailma mõnetine eitamine. 

Küll aga on asjakohane väikese ekskurssi andmine eduteoloogia arengulukku lk 19.

Lk 25 on ära toodud nn. Ants Rebase küsimus. Mäletan teda kui toredat ja sirgjoonelist meest, eriti on meelde jäänud ta tunnistus sellest kuidas ta tuukrina töötades mingile laevavrakile suurelt mudasse Jeesus oli kirjutanud selleks et järgmise vahetuse mehele n.ö. tunnistada. Mäletan ka personalipoliitika alast ekskurssi Reinu autos kus ka mina osalesin tõsi küll passiivselt aga ilmse tulevase pärijana lubati mul siiski vahel ninapidi juures olla. Rein rääkis seal siis sellest kuis Lenin oli Stalinist rääkinud ja tõi paralleeli end siis antud kaasuses Leniniga ja Rebast Staliniga samastades.

Ühesõnaga tegid vennad (eriti nood kaks) sirgele ja lihtsakoelisele Rebasele minu meelest lihtsalt ära kuna tajusid oma positsiooni ohustatuna.  Oli see siis ärkamine mis Olevistes toona toimus või mitte on küsitav sest selle käigus oodati ärkamist. Iga Effataa õhtu eel paluti et ärkamine algaks. Ärkamine on miski mis kuival ajal võib võtta ka meenutuse vormi n.ö. vihmasest suvest. Kusjuures suvi ei pruukinudki nii väga vihmane olla.

Raamat pühendab palju tähelepanu Grahami külastusele mis on ka mõistetav. 

Kuna Riho ise oli toona peamine evolutsiooni ründaja siis on mõistatav ka ta vastav tähelepanu antud küsimusele. Selgelt toob ta välja seose reaalteaduste ja Oleviste vahel. Aktseptitud olid toona Olevistes peamiselt muusikaline ja tehniline haridus. Misatahes haridus oli aga parem kui teoloogiline. Ja ega see vast tänagi Olevite pastoreid vaadates suurt erine.  lk. 53 tsiteerib Riho Reinu jutlust mis päädis vajadusega teha otsus et mitte raisata kallist aega. Oli veelgi primitiivsemaid hirmutusi võtmes, “Kas sa julged siit päästmata Balti jaama minna läbi pimeda pargi ilma Jeesuseta?”

Ometi ei too Riho selgesti välja kreatsionismi olemuslikku seost eelpool mainitud dispensatsionalismiga (ehk Piibli tõlgendamisega 7-e lepingu keeles). Annab aga just dispensatsionalism võtmed või uue põhjenduse loomisõpetuse kaitseks, asetades need üle jäävad tühised 6 miljonit (või miljardit) aastat n.ö. piibli esimese ja teise salmi vahele ning rääkides loomisest kui taasloomisest peale kuradi poolt maha langemisel põhjustatud esimese loomingu hävitamist. Selline on näiteks pastor Yonggi Cho vaade.

lk 58 mainitud Metsa ja Jakobsite seos Olevistega kehtib vast pigem Jakobsite suhtes. Ülejäänud raamatu osas keskeneb Riho nn. kristlikule sionismile, mida mina olen juudi- või Peetruse kristluseks nimetanud. On igati tänuväärne et autor seda küsimust põhjalikult analüüsida on võtnud. Ka seos praeguse Kristlike demokraatide ja sionistliku kristlusega aitab võimalikul valijal mõista meie ainsa “selgelt” kristliku partei olemust ja seega ka otsust langetada. Siingi on käärid meie rahvusliku ajaloolugemise (n.n. kahe okupatsiooni õpetuse) ja sionistliku ajaloolugemise vahel (mis eitab kahe okupatsiooni õpetust kuna selline lähenemine vähendab holakausti tähtsust ja asetab juuditapjad ja nende võitjad ühele pulgale). Ma ei ole veel kuulnud ega lugenud et keegi kristlikest demokraatidest (või mis nime nad parasjagu ka kannavad) seda küsimust tõsisemalt analüüsiks. Ise pean seda nn. kristlist sionismi kummaliseks fenomeniks mis oma  paha ja paganliku kultuuri hüljanuile annaks justkui võimaluse siiski mingisse kultuuri sügavuti sisse minna. Ometi on juudi kultuur ehk kristlusevaenulikumgi kui Eesti rahvakultuur.

Sellised muljed siis.

Advertisements

2 Responses to “Riho Saard “Tallinna Vaim””


  1. 1 Enn 3.11.2010, 9:23

    Hmm, ma ei mäleta küll, et isal oleks kunagi Scofieldi piiblit olnud.
    Dake Reference piibel, seda küll, Thompson ka ja mõned erinevad ingliskeelsed tõlked, Amplified kaas arvatud.
    Aga ega ma muidugi kõike ka ei tea…

    “Tallinna vaimu” ei ole tervikuna lugenud. Ei tea, kas tahangi. Ega ma pole ka kindel kas täiskasvanuks saamine tähendab kõige varemolnu naeruvääristamist.

  2. 2 andrus 5.11.2010, 10:25

    Jäägu see minust kaugele et ma kedagi naeruvääristan. Kui siis ehk naeruväärtustan vaid. Aga mida sa teed vahel on valikuid vähe ja jääb vaid küsida et kas süüdimatus või iroonia. Aga Udo Veevo oli särava silmaga tore mees kes kunagi minu jaoks n.ö. rollist välja ei kukkunud. Mina vähemalt ei näinud. Alati usus ja alati rõõmus, tõeline eeskuju.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: