valge joon Võrumaa kohal

Nõnda siis kobades iseoma teed rivaliteetide ja viktimisatsioonide tihnikutes tunnen end nagu lahtise landiga spinnamees toomingavõsas. Aga pean ma tast ometi läbi saama. Valge ja avara veeni välja. Mina pean Tangot tantsida saama. Kõurikutega Suhkrupeamäel. Pean kobama nonde kahe vahel oma rada vahel paratamatult ka mõne sammu kõrvale astudes.

On selline tunne et meid sunnitakse osalema mingis väheke õelavõitu sotsiaalses eksperimendis mille eesmärgiks on näidata kui kaugele  saab sisu arvelt minna järgides vormilist korrektsust. Kogu see homo kampaania tundub selline. Mis ühest küljest ka ei jäta muud võimalust enamusele kui reageerida instinktiivselt ja täiesti negatiivselt. Inimestel tekib eksistentsiaalne hirm kui nende elu konstitueerivad elemendid seatakse küsimärgi alla. Kui nad ei saa enam usaldada reaktsioone mida nad emapiimaga on sisse imenud. Ja sellistele eksistentsiaalse ebakindluse hetkil pöördutakse lihtsate viktimiseerivate skeemide poole. Ja valima hakatakse rahvuslikke Helmeid ja La Pen-d ja Lehtsaari.  Tolerants on nagu Pandora laegas, selle põhja peale jäi vaid üks voorus – lootus – muud panid aga ilma peale plagama. Lootus et demokraatia põhimõte enamuse valitsemisest vähemuse üle saab siiski millaski jõustatud ja kui ei saa siis võtab enamus lihtsalt võimu jälle oma kätte tagasi ja teeb asja ära. Kunagised reeglid on hakanud elama oma elu ja muutunud sedavõrd formalistlikeks et nad ei peegelda enam hetkeolukorda vaid püüavad seda oma võtmesse keerata. Vahel tundub et menshevikud ja esseerid on võimule saanud. Selles mõttes oleks tegu nagu odava provokatsiooniga ja katsega selles osas kui kaugele saab vähemus minna enamuse üle, määrates enamust lähtudes formalistlikest reeglitest ja sellele oma tahet peale surudes. Ja tundub et ohh kui kaugele saab minna. Aga mida siis imestada kui enamuse seas tõusevad käed ja kivid ja eestseisjad kes ütlevad et meile aitab nüüd juba ja lõplikult. Ja midagi ei ole teha kui ikka tullakse meie hoovi peale kaklema siis tuleb sellele ka vastulöök. Tahan öelda et olen niipalju kesiganes küll et möönda kogukondade õigust seadusi ümber teha ja mitte üksi nende suhtes kohaneda.

Mulle ei meeldi elada suurte moraalsete rivistuste ja madalate ajede valitsemise ajastul sest nood madalad ajed on koguaeg niigi valla. Ja kui ühele grupile näiteks või homoseksuaalidele koht kätte näidatatakse (mida see iganes ka ei tähendaks) siis võetakse kohe ette järgmine grupp ja tekivad täiesti iseenselikult moraalsed pearahakütid ja palgamõrtsukid jt. assasiinid. Noodki on aga niigi pidevalt valla. Siis saab noid vaid enam.

Aga ma saan aru sellestki et repertuaar on paratamatult piiratud selles osas kuis vastata ilmsetele provokatsioonidele ja rollidele mille ilmseks eesmärgiks ongi vaid see – ütleda inimestele et teil ei ole õigus tunda nii nagu te tunnete ja et loomupärane vastumeelsus näiteks või homoseksuaalsuse vastu on vale. Ja loomulikult näeb kirik siin oma suurt võimalust. Tegelt ei näe ta ühtigi, võitlus on lihtsalt juba ta enda elutuppa jõudnud. Ühesõnaga ma möönan teades  repertuaari piiratust seda et vahel polegi muud võimalust kui viktimiseerida aga mulle siiski ei meeldi see kollektiivne pulbitsus ja endale vastu rindu tagumine mis sellega nn. õigete seas tavaliselt kaasas käib. Patt nuhitakse välja nagu trühvlid ja kõrvaldatakse koos ja tükkis patustega. Sest patused on sattunud allapoole suurt punast joont viktimiseerijate päädes. Ja seda joont ei markeeri enam mitte “patt püha vaimu vastu”, vaid hoopis “oksa saagimine millel sa istud”, “usa rahastajatega vaidlemine” või midagi muud taolist. Ja kui mina lähen hiljem sellesama venna juurde kes selle kõige eesotsas oli ja tassin temaga sõna otseses mõttes ühist koormat või siis võtan nuttes armulauda tema käest siis imestan ma ikkagi omas süüdimatuses et ta muga ei räägi vaid kuidagi tohe on. Imestan tagantjärgi enda naiivsust ja seda et ma aru ei saanud et andestamata südamel on iseenda sees kitsas olla. Ja kui ta ise muutuda ei taha siis kusagilt maalt ei saa mina enam mitte midagi teha sest mind on asetatud teistpoole suurt punast joont ja kui inimesed oma joonega ei taha tegeleda ega midagi ette võtta mis siis ikka teha annab. Küllap nad siis saavad aru kui nad kunagi iseendid samuti teiseltpool omaenda joont leiavad.

Nuhkimise ja kõrvaldamise läbi saavad nad aga kohe kindlasti patusteks (ja küll on nad seda juba ammu enne) need kõrvaldajad. Nad muutuvadki sellisteks inspektor Javerti sarnasteks Hüljatutes st elukutse ohvriteks. Kui elukutseks on olla moraalselt õige siis on asi õige hull ja võrrelda võib noid vabalt variseridega. Provokatsioon ongi see mis jätab teisele poolele vaid kaks lahendit kas rünnata või pageda ja selles mõttes on provokatsioon hale. Ta apelleerib madalale sinus ja on sulle komistuskiviks ehk skandaloniks ja mitte armuastjaks ja paremale kehutajaks sinu suhtes.  Ta, provokaator, teab seda ka ise et teisel poolel on vaid kaks lahendit. Aga ta on rolli võtnud ja mängib selle lõpuni. Mõnedel kristlastel olla ka kolmas tee aga sellest suurtel moraalsetel rivistustel reeglina ei räägita. On ka üksikisikuid kes käituvad sarnselt nagu üks tegelane FB-s kes on ilmne provokaator, kes käitub täpselt samuti, paljastades nn pattu koguduses olles ise samal ajal selle patu esilekutsujaks ning olles varmalt valmis infot vahetama teiste sarnaste provokaatoritega. No mis sa teed ära? Las nad olla.

Kunagi Eesti ajal olla olnud Evangeeliumi kristlastel selline komitee “koguduseliikmete elu jälgimise” komitee nimelt. Sellist asja otseselt enam ei ole aga sisuliselt on ikka. Mul on kallis  kolleeg kel võeti ära teenimise õigus ja mille eest. Selle eest et mõnda aega peale seda kui ta naine oli ta juurest ära läinud teatas ta et soovib uuesti abielluda. See mõni patt ütleksin siinkohal mina nagu Siim. Mis õigus on inimestel kel elus pole sellist olukorda ette tulnud otsustada inimese üle vaid seetõttu et temal pole elu nii lihtsalt läinud. Pole sellist moraalset õigust olemaski. Aga kui luuakse komitee siis selle liikmed enam ei kõhkle oma vaat et jumalikes volitustes otsustada ja kohut mõista. Siinkohal väike lugemissoovitus lugeda tuleks nimelt Staufferi kohusetunde ja süümeeetika erisustest. Kohusetundeeetika viis koonduslaagriteni ja viib nende vähe pehmemate vormideni ka tänapäeval välja. Endast ma enam ei räägigi ega kogu sellest saastast mida nad seal minu kohta rääkinud on ja räägivad. Vennast on kahju. Ja tulevad kokku ja istuvad tõsiste nägudega endil kõigil suured punased jooned pääs ja ei hakka neil ei piinlik ega midagi. Teevad tööd n.ö. Arbeit macht frei, otsustavad inimeste üle ja kutsuvad välja ja intervjueerivad ja nood alandlikud hinged mängivad kaasa ja lasevad endi üle otsustada. Ja siis peale inimese ära käimist arutletakse et kas oli küllalt alandlik inimene või oli ikkagi kuidagi liiga uhke või ülbe. St. otsustakse pigemini selle järgi kuis inimene suhtub otsustajatesse kui millegi muu järgi. Oh tuhat korda on hea meel et ma sealt pääsesin enne kui oleksin ise sarnaseks muutunud. See oli nagu taevassevõtt, Jumala enda tegu et ta mu sealt ära tõi. Jumalik interventsioon. Ja mis on selle suure Egiptusest pääsemise kõrval need võimu ja intellekti lihapotid mida ma ka ise vahel tagasi igatsen. Tühiasi. Tulge Paabelist välja, tahaks hüüda nagu Reits, sellest Paabelist kus korraldatakse hommikust õhtuni suuri moraalseid rivistusi. Aga ärkamist ei ole ikka veel sest patt on veel koguduses. Üks õde kord ütles et mina olengi see patt mis on koguduses. Enda kohta ütles, mitte minu. Ta on ikka veel seal. Teda pole välja nuhitud ja sestap ärkamine viibibki. Peamine kriitika paremalt poolt n.ö. ongi selles et patu suhtes ollakse leebed ja sestap ei saa Jumal ärkamist anda. Et tuleks korraldada veel suuremaid ja veel rangemaid suuri rivistusi ja patutunnistusi, siis vast alles ehk hakkaks midagi sündima. Mis on kogukondliku psühholoogia ja psühhoosi mõttes ilmselt tõene st et kui kogukonna sidusus muutub suureks siis võib tõesti igast asju aset leida. Mulle selline tee aga ei istu. Ja ma tunnistan pattu et istusin ka mina ja olingi selline ja otsustasin inimeste üle nagu variser muiste siis see vast ei sobi variseride seas hästi patutunnistuseks. Neile ikka hooramine, valetamine ja varastamine sobivad, oleks nagu rammusamad ja tõelisemad patud kui nood meelsuse omad. 

Jumala tingimusteta nõue ja Jumala tingimusteta arm on need mis jäävad.

Advertisements

0 Responses to “valge joon Võrumaa kohal”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: