patust ja eetikast

Ega ma tea jah kas üksikinimesele on vaja eetikat või kas on tal pattu. Ma ei tea, ausalt. Kuna aga üksikinimene on konstrukt ja praktikas mõeldamatu, siis on ka küsimuse selline asetus mõttetu. Modernismiaja lõpul oli see lemmikzanr. Igast üksiolemise eksperimendid looduses ja saarel jms. Alates Robinsonist aga tallegi ilmus välja tänulik Reede keda ta õpetada sai. Üksi ümber maailma, üksi poolustele jne. Nüüd ollakse aga enam kogukonnana lahus või üksi, nagu Star Trek, kaevurid maa all või Vene uppuvas allveelaevas jms. Või siis Pitcairnil või Ruhnul. Pitcairni tean ja tunnen ma enam sest olen seda uurinud ja sellised väikesed inimkooslused on selles mõttes head et nad on piiratud ja toimivad nagu mingid sotsiaalsed katseklaasid kus me näeme sedasama mis meil on ja kus see meile sageli talutav ei ole. Või siis meil oli või olema saab. Nagu või seksuaalkäitumine Pitcairnil mis hakkas peale kohe kui tüdrukul algas mensturatsioon. Nii oli meeste seas tavaks ja seda õigustati just nimelt sellega et suur osa inimesi saarel on Tahiiti päritolu ja neil on see nõnda kombeks. See käitumine oli aga meeste poolt peale surutud ja et seda kultuurilist eripära muuta oli vaja mehed vangi panna. Kultuuri paremaks on raskem muuta kui halvemaks ja segeli saabki seda vaid läbi halva paremaks muuta. 

Kolletiivne eraldatus on kõnekam. Üksi oled sa täna siis kui sul netiühendust ei ole. 

Kui sa oled üksi metsas siis vead sa oma patu sinna kaasa, selles pole kahtlustki. Üldiselt on aga patt ja eetika ikkagi ennekõike inimkoosluse reegleid puudutavad küsimused. Ja tänapäev üha  enam ka käitumist looduses ja loodusega. See suur äri süsihappekvootidega hakkab aga meenutama kunagist iduelgentside küsimust ja tundub väga veider. Eesti müüb Jaapanile kvoote suure raha eest, samas on eestlased tõelised bigfootid selles mis puudutab ökoloogilist jalajälge  ja meie jälgedes käimist ei saa küll kellelegi soovitada.

Eile oli teenistus ja jutluse aluseks kirjakoht kus Kaananea naine kauples endale tütre tervist ja sai ka viimaks. Hea näide eestpalvest ja samastumisest. Positiivsest samastamisest. Aga ega toona ja ka täna paljudel rahvastel siukest tapvat individualismi olnud ka vaid inimene ikka teistele ja kogukonnale kuulus, sestap ka samastav esindamine paremini välja tuli. Mina oma tütre eest, Jeesus meie eest; üks kõigi, kõik ühe eest. Mis omakorda ristub igast initsiatsiooniriitustega mis ka tänapäev sageli esinevad näiteks või “rebaste ristmise” vormis kus inimest mõnitatakse et ta uue koosluse reeglid omaks võtaks ja et temaga saaks kriisiolus arvestada. Teisisõnu et ta alluks ja kunagi hiljem teistele sama tagasi teeks.  Samastamine töötab ka negatiivselt st patu mõistes. Näiteks või patusiku kõrbesaatmisel, lepituspäeval. Üleandmise mehhanismiks oli käte peale panemine ja vastav vormel. Nagu ordineerimisel. Patte enam rituaalselt teise pää peale ei loeta, küll aga tehakse seda mitterituaalselt. Ja mitte vähem. Lihtsalt toimingud sekulariseeruvad aga nad jäävad.

Ja siis on minu jaoks selles loos veel ka sildistamise küsimus. Proua koer, nagu Jeesus kõnetas seda naist. Jah aga sildistamise puhul saab sildistatu ikka sildist kinni võtta ja käituda nii nagu negatiivne sildistamine talle õiguse annab. Koer võib haukuda ja hammustada või sulle jala peale lasta. Ja eks sildistatud Jeesus ise ka ju viimaks ära kui INRI. Ja see silt mis sugugi üldarusaamade järgi tõsi ei olnud muudeti tõeseks ajapikku.

Üleeile tuli mulle vastu mees kes küsis kohe lambist et kas mina arvan et teadus peaks usku teenima ja kui ta seda ei tee siis pole tal väärtust. See pani küll kohe kokutama. Ja ma ei osandki öelda ei musta ega valget. Tea kas peab niimoodi mõtlema – võimukeeles ja hierahiliselt et keegi peab koguaeg kedagi teenima? Ega vist. Teadus on peamine tõelooja tänases maailmas, mõnede jaoks vaat et ainus, see on tõsiasi. Aga on ka miski mis jääb valjapoole, nagu religioon, millel on oma koht mis jääbki olema nende jaoks kellele see nii on. Mõnede jaoks on religioooni ala väärtuste maailm, mõnede jaoks suur metafüüsiline rehkendus, mõnede jaoks kogemusliku tunnetuse ala ja mõnede jaoks lisaks muule suur antropoloogline ilmutus enese kohta ennekõike. Üks ei välista teist ainult et tundub et see väärtuste maailm kipub laguma ja siis on nood väärtuste eestseisjad on nagu hädas ja hakkavad kiunuma ja nutulaule laulma ja rääkima moraalsest relativismist kui HIVst ja katkust. HIV on uus metafoor, Camusel oli katk. Jah ma viitan Lehtsaare artiklile siinkohal kaudselt. Aga moraalne relativism pole ju midagi katseklaasis sündinut vaid käib ühte jalga globaliseeruva maailma ja kultuurilise relativismiga. Et kultuuridest on välja filtreeritud teatud üldised inmväärtused ja õigused mida kõikidelt nõutakse. Mis on hea. Ja ei saa olla moraalne mitterelativist ja samal ajal kultuurline relativist või globalist. Saad olla vaid siis mitterelativist kui oled mingi mustasajaline ja tagurlane ja marurahvuslane. Nii nagu religioon ja rahvuslus ongi kenasti sümbioosis. Mõlemad tunnevad muret identiteedimäärajate pärast,ühed enam rahvuslike ja teised enam moraalsete ja mõlemate jaoks käivad nood kaks valda enam-vähem, koos ja kokku.  Ega siin ja siis muu ei aita kui etnofuturism, mis peaks välja sõeluma nood rahvusluse elemendid mille sõdimise pärast tasub muret tunda ja sedagi kuis neid esitada. Võiksime siin ja kohe konstrueerida ka futuristliku kristluse mis tegeleb sarnaselt küsimusega millised religioossetest piirikupitsatest on nood millede pärast peaks ja tuleks sõdida ja millised on nood mis võiks rahumeeli allavoolu lasta. Tegelt pole aga vaja mingit uut terminit selleks vaid protsess käib niiehknaa. Ja liberaalid n.ö. on reeglina ka relativistid ja konservatiivid reeglina mitterelativistid. Ainult et see fundamentalistide jõu ja vägivallakeel mulle nagu enam ei sobi. Igasugused suletud identiteediga kooslused kipuvad ikka ohverdama ja viktimiseerima ning allutama ja kohta kätte näitama. Nii nagu ma eespool olen öelnud, on kultuuriline eripära sageli mitte midagi muud kui kohaliku survamise ja ahistamise traditsioon mida tahetakse kasvõi nui neljaks säilitada. Ja muud ei miskit. Ja vanad kirikud ikka siin jõudumööda kaasa aitavad ja mängivad nii nagu endise Jugoslaavia sõdades kus Serbia preestrid ikka püha veega pommid üle lasksid. Kui aga kristlus jookseb kaasa ründajate ja pagejatega ega käi oma kolmat teed mille minu meelest Jeesus säädis siis kaotab ta minu jaoks väärtuse ja ma ei soovi sellega enam suuremat midagi tegemist teha.

Nii nagu naiste ümberlõikamine mida ei tehta reeglina päris pisikestele juba selle ohtlikkuse tõttu on omamoodi kogu eluks koha kättenäitamine mille kõrval meeste ümberlõikamine on meditsiiniliselt lihtne ja vaat et lapsemäng. Shokk kogu ülejäänud eluks. Kas see on eripära mida tuleks säilitada? Ma ei arva, ma arvan et nii nagu kristlus kunagi eesti alal lõpetas mitmenaisepidamise ja võrdusustas kasulapsed veresugulastega nii peaks ta ikka ja igalpool kaasa aitama selleks et inimesi jätkuvalt vabastada. Mulle tundub aga et see ei ole meie siinsete ja praeguste inimeste/kristlaste prioriteediks vaid pigemini seltsitakse mingite kahtlaste võimukooslustega ja seistakse vägagi küsitavate väärtuste eest, millest ma olen juba rääkinud.

Advertisements

2 Responses to “patust ja eetikast”


  1. 1 Oudekki 27.09.2010, 16:31

    Minu arvates on liberaalid relativistid ainult selle piirini, kus liberalismi aluseeldusi tunnistatakse. Liberalismi sees vòib olla erivààrtusi, eriarvamusi, aga mitteliberaalide osas ei suhtuta sugugi relativistlikult, pigem platonlikult….

  2. 2 andrus 27.09.2010, 20:23

    Tänud kaasa rääkimast. Jah päri.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: