Aga koidikud on siin vaiksed…

Oli kord selline film, sõjafilm. See oli ka ainuke vaikne aeg seal filmis, kus lihtsad vene inimesed mees ja grupp naisi, ise sellised poolanimaalsed ometi fritsude üle võidu said. Kas nad nüüd vaiksed on aga inimene ajab siukest vada sest ta ei märka looduse hääli ja tulistamisega võrreldes on linnuhääl ikka vaikne küll. Puhkepäevad, aga puhkepäevad on meil kiired. Kas pole? On. Reede õhtul nibin nabin 7.45 maale, siis veel kalale sest valgust jagus veel vaid 45 minutiks. Kaks haugi kotti, koju, pannile, ja sussid ja TV. Mingeid riiuleid on ka kruvitud.

“Sõnad: eetika, kõlblus, moraal – need on kilbiks, mille taga on huvid, mis lõpevad Mina’ga. Suured sõnad – nad sulavad silma all ainsamaks silbiks, millest mööduda parem on kinnise ninaga.” Viiding

Kas minata oleks parem? Või kuis veel? Kellega siis veel kui mind enam mängus ei ole? Meile võib mitte meeldida aga me ei pruugi paremat varianti ometi mitte teada. Et kuis siis veel?

Kas tugevus on paremus või on paremuseks pigem nõdrus ja allajääm? Moraalselt tugevamad tavaliselt kaotavad konfrontatsioonides. Igast teisteaitajad jms. Kristlus on selle küsimuse, kes on parem, oma traditsioonilises vormis lahendanud väga kummaliselt, Jumala ajutise nõdruse ja  allajäämana läbi aga vaid selleks et kohe virguda ja kosuda (üles tõusta) ning hakata ettevalmistusi tegema kättemaksuks. Ilmutuse raamat on revanshistlik küll, nii erinevas toonis ülejäänud UT-st, isegi Paulusest, saati siis Kristusest. Ajutine allajääm selleks et kosuda ja revansheerida? Selleks et tuua meile asenduskannatuse läbi pälvitust ehk ülejääki (õiguse, pühitsuse jms) mida saab üle kanda ja imputeerida ehk osaks arvata. Ennast x-na suurde metafüüsilisse rehkendusse sisse rehkendada. Individuaalses võtmes võetakse aga Jeesuse teenet sageli kui isiklikku ja enesehinnangulist boosti või tõuget, selleks et selles julmas maailmas hakkama saada, end väärilisena tunda ja ka ise kellelegi ära teha. Hetkel läks tööle üks kena suur skeem mis toimib ümber Moskva linnapea. Tal pole ainustki zhanssi aga ta võib ehk püstipäi nagu Kreeka kangelane lahkuda. Vaevalt, selleks on organitel alati komprat või siis seda mida komprana näidata et ta nii lahkuda saaks. Märtriks ei saaks. Leitakse ikka midagi. Vaene mees, laseb lahkumise aja ise mööda, nagu Hodorkovski sest vene inimene tahab võidelda ka siis kui lootust ei ole. Ja kolmandast teest pole ta ka kuulnud – ikka vaid võitja või kaotaja. Kas ohverdaja või märtripoosides olija.

Teisisõnu on traditsioonis hea olla indiviidina tubli ja tugev ja siis sellest tugevusest ja tublidusest lähtudes miks mitte vahel ka pisut head teha või kogunisti kümnist maksta. Ollakse valmis olema kas preester, leviit või samaaria mees, ainult mitte see tumm abivajaja teetolmus. Ja muudkui räägitakse ja õpetatakse õnge tegemist…..ja sellest kuis Jumal on mulle hea olnud ja head teinud (raha sic!)  

Aga mis siis kui seda polnud? Kui polegi osaksarvatavat asenduskannatuse poolt ära teenitud pälvitust, kui ongi vaid kannatav inimene kogukondliku vägivalla all? Mis siis? Ja kui lunastus ei olegi suures aritmeetilises rehkenduses ja ülekannetes vaid pelgalt  selles  et me end toonase ja selle valgel ka tänase ja tänaste mõrvarlike inimkoosluste liikmena endid ära tunneme kes analoogselt käituvad ja “ei” ütleme? Ei mängi kaasa enam. Või teadvustame vähemasti protsessi ka siis kui oleme sunnitud kuhugimaani ikka kaasa mängima. Mis siis kui muud polegi? On vaid lunastav tõde inimene Jeesusest ja äratundmine et mina olen ristilööjate killas. Jeesus kui kannatav inimene ja kõik.  Kui analoog ja paralleel? Ilma ülekannete ja imputatsioonide ja impartatsioonideta? Omaks- ja osaksarvamiseteta? Siis pole ka lunastust ütled sa. Ehk selles mõttes mitte aga ehk ongi lunastus selles tões enda kohta mida Jeesus, kannatav inimene sulle ilmutab. Ehk on see koguni enam. Sest nende ülekannetega juhtub ju nii sageli et nüüd oleme Jumala nimel julmad, samal ajal kui me enne ilma temata olime. Et demoniseerime muudkui ja valime oma vihale uusi objekte aga ise paremaks ei muutu. Vähemasti koosluste tasandil, kusjuures ka religioosete koosluste tasandil on asi halb, ei ole elementaarsetki rahukultuuri, mingist Walter Winki või mennonniitide  kolmandast teest rääkimata. Ikka vaid kaks teed kas agressioon või pagemine, mis sageli vastupidiseks muutub kiiresti. Ei mingit elementaarsetki konfliktilahendus oskust, kasvõi nonde kahe tee raames, kolmandast Jeesuse omast kuulmata või teadmata. Tavaline ära tegemine või siis ehk märtripoosid juhul kui omale parasjagu ära tehakse. Arvan et olen seda isiklikult kogenud, seda tahtmatust ja soovimatust asju ära klaarida mis on sage näiteks või jur. isiku ja indiviidi konfliktis. Üks kasvatagu või tiritamme teine vaikib nagu müür kuupaistes. Ja ongi kõik. Ja muud polegi. Saapavabrikule annan andeks ja ei eeldagi enamat. Usuühingule ei saa andeks anda seda kui ta oma Meistri sõnade järgi ei ela.

Ongi ehk vaid enesekohane äratundmine ilma ülekanneteta? Vabastav antropoloogia ja tõde iseenda suhtes. Kui see ongi lunastus ja muud pole? Mis siis?

Kas võit on tugevuses või on võit nõdruses? Selle ilma skeemides  on võit reeglina tugevuses ehk parem olemises üldiselt aktseptitud kriteeriumite järgi. Võit läbi kaotuse? Aga  mis siis kui muud võitu ei olnudki peale selle meediavõidu et inimesed hakkasid rääkima et näe Jumal tõstis selle surnuist kelle meie risti lõime. Ja tegi seega tühjaks selle arusaama et võit on tugevuses. Et Jumal samastus (oli) kaotaja ja ta ei sekkunud (sest ta ei sekku inimvabadusse valida kurja). Muud moodi tuleb välja et ristisurm oli vaid taktikaline skeem enne tõsisemat ümberpiiramist ja karmimat kättemaksu. Niimoodi kirjutab Ilmutuse raamat. Jeesus mitte, tema toon on teine. Ja ülestõus võibki olla vaid see et ohvrite tõde ei jää enam varjule vaid alati on inimesi kes sellest räägivad ja rääkima jäävad ja nõnda ohvrite tõde viimaks võidabki. Selle hinnaks on aga ühiskonna fragmenteerumine. Sest Jumal samastus kaotajaga, oli kaotaja ehk see keda risti löödi. Ohvriteadlikkuse seljas on juba kaua sõidetud, nii kaua et ohver on muutunud juba sageli anakronismiks või libaohvriks nagu igast vähemusliikumistes. Tundub et iga huvigrupp mis suudab konsolideeruda ja ühel häälel rääkida saab end ka ohvrina esitada ja olla häälekas ja nõuda oma õigust kuni selleni välja et ühiskonna peahoovusel ei jäägi muud üle kui teha see neile viimaks puust ja punaseks selgeks et meie oleme peamised, meid on rohkem ja me näitame teile koha kätte. Et ei olegi enamusel muud võimalust kui ohverdusskeemidesse naasta. Sest seadused on vähemuse poolt kuni enamuse ignoorimise ja ahistamiseni välja. Seadused ja üldine humanism tagavad et nood vähemused jäävad subkultuurina paralleelselt edasi tiksuma. Mis on ok. Ok ei ole see et vähemused hakkavad enamust ümber defineerima. Mis saab aga siis kui leiab aset ühiskondlik kollaps või äge kriis seda ei ole kerge öelda? Kriisid on suured ühisrivistused kus kohe välja praagitakse igast erinevused. Kes liiga hull, kes liiga hell. Aga rahvuslik pind on vast siiski peamine, ma arvan ei muu.

Ma ei olnud seda varem märganud kui palju on vene lipuga lehvitajaid ja Georgi lindi värve Lasnamäel. Nüüd ma tean kust nad linna tulevad. Lasnamäelt tulevad. Siuksed aktiivsed teiste sümbolitega lehvitajad. Mis on ilmne protest eesti riigi ja tema sümbolite vastu. Mis on vähe õõvastav aga pole hullu. Ja rääkida ka enam ei saada sest lapsed ei räägi vene keelt ega vastupidi. Pigem ehk vastupidi. Poeg ei taha koeraga jalutada sest vene poisid ütlevad midagi. Ta ei saa aru mida aga ilmselt pole see midagi meeldivat. Aga üldiselt on olukord tunduvalt parem kui minu ajal kui räägiti kivide keeles ja Mustmäel elasin lakkamatus sõjaseisukorras. Aga lapsed on vast hellemad nüüd. Mine sa tea.

Advertisements

0 Responses to “Aga koidikud on siin vaiksed…”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: