Võiks ju midagi öelda

……….kui oleks mida , sotsiaalsed närvid ikka turritavad, see on tõsi. Et ärritab. Aga vaatepiir on piiratud ja minu sondid sellesse maailma annavad vastuolulist teavet kohati. Kes tegi maailma, küsitakse täna? Olen ammu tahtnud selle südamelt ära öelda. Jah mina tegin. Ma juba aiman järgmist küsimust. Et kas parima või halvima võimaliku. Ma arvan et sellise keskmise tegin. Ja mis oleks parim võimalik? See et me headuse robotid oleks? Kes seda tahab. Vabadus valida tähendab seda et pole vabadust valida ja valitakse reeglina väiksemat konteksti hõlmav ehk kuri sest andmed selle kohta mis puudutab suurimat hoomatavat konteksti on vastuokssed. Headus hajub suurtes kontekstides ära kuhugi. Ja nii ka valimistel USA-s kui valida rahvuslike huvide ehk kogukondliku egoismi ja globaalhuvide vahel siis pole vähimatki kahtlust et valitakse esimesed. Ja nõnda sõditakse tublisti ja võisteldakse demograafilises võidujooksus samal ajal kui päästepaatides olevate kohatade arv on ammu ületatud. Mind huvitab kuigivõrd eksperiment toita end maal ise ära vähemasti mõnd aega ja mitte põllundusest vaid küttimisest (kalastusest) ja korilusest. Selleks on vaja pisut aega üksi olla, mis on ilmselt lähiajal võimatu ja oleneb ka aastaajast. Talvel oleks see üsna võimatu vast.

Kui sa aga viimaks kõik läbi näed ja sul on olemas tubli negatiivne taustsüsteem ja antropoloogia mis ei tõota inimesele vähimatki pääsemist ega lootustki selleks, siis väärtustuvad sel taustal taas väikesed headuse raasukesed. Kasvõi Teresa programmi järgi – et peab saama voodis surra nii et keegi käest kinni hoiaks.Asi seegi.  

Aga jah ärritab, saadan sonde välja ja oman puutetundlikku ekraani.

Ja kas ärritajale sekreeti ümber koguda ja teha sellest luuletus või ma ei tea misasi – ma ei tea. Selleks peab ärritaja küllalt väikene olema. Kui on liiga väike, siis ei ärrita, kui liiga suur siis shokeerib. Shokk tähendab aga eitust. Ärritaja peab seega paras olema. Paras sulle. Aga vahel pole neid va “ränku rünki rääkimata sõnu”. Oled liiga targaks  saanud ja õppinud muuseas ka iseennast läbi nägema. Ja ennast juba naljalt ära ei peta. Sõnasekreeti koguda ümber ärritaja. Mis veel ärritab on jaht, kalatapmine vaieldamatult ehedad kromonjoonlikud instinktid. Eile tsiteeris keegi Salo, kelle Ilmutuse raamatu ma hiljuti ostsin. Eile kinkisin ma siis selle “juudi õuduka” jälle ära. Ja siis too tsiteeriski Salo et ta küsinud tunnis et mille nimel teoloogid sahmivad. Või midaiganes. Ja vastanud ikka ise ära ka et selle nimel et teisetele teoloogidele “ära teha”. Just. Ma olen selline tagurpidi universalist. Kui nood õigetpidised arvavad et kõik pääsevad siis ma arvan et ka need ei pääse kes arvavad et nad pääsevad, vähemasti mitte selle alusel mille alusel nad arvavad et nad pääsevad. Kui siis jah armust ja siis kui armust siis me ise ei tea enam. Et millal nägime me sind vangis. Pääsevad ehk nood kes teevad süüdimatult ja animaalselt head, isegi siis kui see suuremas kontekstis kurjaks ära pruugitakse. Aga nood evangeelsed konservatiivid on üsna tavalised kurjamid st et nende argumentatsioon ajab neid ikka millaski koraani põletama sest inimest ei saa ju parasjagu põletada. Ja eks siis peagi hädaga inimese raamatut põletama. See on siuke maagiline tegevus – jõutustamine. Aga poliitkorrektsus ikka ja alati arvab et peab inimeste mistahes reaktsioone tõsiselt võtma ja  et mida enam inimesi seda enam neil õigus on. Et kui öeldakse f… you siis tuleb solvuda sest on aktseptitud üldiselt et see on solvav. Ja kui sa ei solvu siis sa oled veider ja su väärtused on paigast ära. Kui sulle näitatakse näppu siis lehvad rõõmsalt vastu. USA-s muide liikluses rõõmsalt lehvitatakse siis kui keegi signaali annab. Meil mitte, meil turritavad inimestel närvid kaugel väljas ja lohisevad autol järgi. Ürgusaldus on meil nõrk mis tuleb vast ikka veel osalt nõukaaegsest kasvatusest. Tütar mul last näiteks kõhu peal kannab, ma arvan et see on väga hea. Mitte vankris sedavõrd kui kõhul. Ja fakt et nad nii kiiremini arenevad. Kui ürgusaldust pole siis saadakse reedetud ja lüüakse käega sest ollakse ebakindlad endi ja teiste suhtes. Kui usaldusega asjad paigas siis julgetakse vähemalt uuesti alustada kui untsu läheb.

Pastor Gaston on kapist välja tulnud, mis on tore ja üleminekud ja väljatulekud ikka pisut tähelepanu pälvivad. Tavaline läbipõlend papp, tore et ära tuli muidu oleks veidraks või kurjaks kätte läinud. Enamik ei tule vaid lähevadki veidraks või kurjaks kätte. Siis lähevad kui nad ei suuda oma pastoraadist tõmbekeskust teha. Kui suudavad siis ei lähe. Kui on mingi oma trellitööstus ja elu käib siis on küünal ja linn. Välk ja pauk. Veidraks lähevad need kes kukuvad konspiroloogiatesse ja teoloogilistesse finessidesse tänu millele nad endid õigemaina hakkavad tundma kui teised. Et aretad kusagil Päraveres mingit õiget õpetust ja kuulud üleilmsesse vennaskonda. Või hakkad aretama mingit oma missat. Käinud Õunapuu suvel mööda Eesti kirikuid ja vaadanud noid missasid Eesti moodi ja imestand et nad kõik isemoodi käivad. Ei vana ega uue korra järgi vaid oma korra järgi …

Eesti Nokia on kilterkubjasaidamehe kurjus. Väike rivaliteet, ära panemine ja tegemine ja selles osas ei maksa Lotilat sõimata kui ta peeglit silma ees sul hoiab. Viimast tema oopust ma mõtlen. Eks siuke väike kuri maailm tundu veider ju küll kui seda suure rikka ja solidaarse vaatepunktist kaeda. Eesti eripära reeglina väljendab ennast läbi kellegi survamise. Isegi nood meie papid kes tahavad Eesti asja ajada ei oska seda muidu ja muud moodi teha kui naiste ahistamise läbi, läbi naiste väljajätmise, väljaarvamise, mobbimise jms. See pole nüüd see Eesti asi mille poolt mina oleksin. Arvasime kord et oleme küll väiksed aga selle eest tublid ja erilised. Ansip räägib siiani seda juttu et oleme väiksed aga varaküpsed ja tublid. Ansip on nagu kas nüüd duracelli aga jänes ikka. Nüüd on selgunud et teistele tundume me pigem väikesed ja veidralt kurjad, osavõtmatud, hoolimatud ja ahistavad. See on sama sündroom mida ikka ja jälle kultuurikonfliktide puhul täheldatakse et kohalik omapära tähendab kohalikku ahistamist ja kohalikke viktimiseerimisskeeme. Ja teised ei pea ega tohi neid mitte austada. Iraanis on kohalik eripära naistetapmine ja liigesteraiumine ja kraananoka otsa poomine. Meil on kohalik eripära naisteahistamine ja hoolimatus jms. Ka seda ei tohiks taluda nende poolt kes kaugemalt ja kõrgemalt vaatavad. Ei ole meil vaja sellist eripära. Õigust süüa oma rahvuskaaslast rahvusroana. Seega tuleb teha misjonitööd ennekõike oma rahva seas ja sees. Sest ärkamine ei muuda säherdseid olukordi vaid sageli hoopis kinnistab suuri ahistavaid skeeme ja institutsionaalseid patte.

Advertisements

1 Response to “Võiks ju midagi öelda”


  1. 1 Kersti 9.09.2010, 20:15

    Vau.
    Tahan seeläbi lihtsalt puudutada puutetundlikku ekraani ja väita, et olen olemas…


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: