Hüsteeria kui kaitsereaktsioon

Piirsituatsioonides hakkab keegi alati hüsteeritsema. See on vast see et kui sa asju muuta ei saa, siis tõmbad sa vähemasti endale tähelepanu. Vana kaplan USA-s ikka õpetas et vaadake kui keegi ära sureb siis leinajatest (kes USA-s haiglasse kogunevad) läheb keegi alati hüsteeriasse ja siis hakkavad kõik temaga tegelema. Toona mulle kui noorele mehele tundus see küüniline, enam mitte. Lähevad neh. Miskipärast naised enam, mehed lähevad vast teistmoodi kurjaks ja agressiivseks pigem piirsituatsioonides, naised lähevad hüsteeriasse. Leina puhul vaikivad mehed halvaendeliselt ja sa ei tea kunagi mis seal on või mis võib sealt tulla.

Ratsionaalsed argumendid enam ei päde ja hüpatakse ühe koha pääl ja karjutakse/kriisatakse üht ja sedasama. “Te ei arvestanud minuga, nüüd aga arvestate küll”. Nutate ja arvestate. Yess, ja mida muud ongi vaja kui seda. Suure inimese jonn on see. Kindel viis endale tähelepanu tõmmata. Hüsteeriaga seotud on ka igast äärmuslikumad vormid nagu beersergistumised (mis küll enam meestevorm on) ja miks mitte ka suurem osa possessioone. Kindel viis tähelepanu saada ja seda et sinuga tegeletaks. Absol kindel. Lähed kogukonda ja seal juba lausa oodatakse possesseeritut. Et oma väge proovida, oops valesti läks, seda väge proovida mida omal ei ole aga mis omale antakse. Mis on midagi hoopis muud. 

Eks ole ka prohveteeringud sarnased ainult et seal öeldakse pigem teistele seda mida teha või siis üldisemalt n.ö. “kinnitatakse” inimest. Prohveteering on pigem zanr kui miski muu. Kui keegi ikka palvekoosolekul kimeda häälega ütleb “Mu rahvas….” siis oli teada et nüüd hakkab tulema. Ja tuligi, see on siuke erineva hääletooniga mina vormis rääkimise zanr. Mis muidugi ei välista seda et tal midagi öelda ei võiks olla. Enamjaolt eritatakse aga siiski vaid sooja õhku. Zanrist lahus on ehk n.ö. sisulised prohvetid kes loodavad oma sõnumite sügava sisu peale. Ja autoriteedile mida nood sõnumid annavad või andma peaks. Enamjaolt on see aga vaid raisku läind trükimust ei muud. Pole neil horisonti ja Jumalagagi on neil ehk osadusaste mida võiks iseloomustada “ühes koridoris elamisena”. Liiga kauge aga jutt samas liiga intiimsetes toonides, mis tekitab võõristust.

Teoloogiliselt pole neil reeglina midagi öelda. Ehkki oleks ju soovi ja hakkamist küll praegused pimedad juhid välja vahetada uute ja sama pimedate vastu. Tea kust nüüd siuke teema. Üleeilsest unenäost ma tean ja eilsest Pirita kloostri külastusest ja ema Teresa filmist. Film oli võimas, just see lihtne sõnum mis teeb pühakust pühaku et armastus on kannatuses ja kannatamises. Seda protestantidel ei ole ega saagi olla, sest nemad tahavad mõnusalt ja mugavalt elada, ei muud ja selleks sobivad paljudki kohalejõudnud ja ka mittekohalejõudnud teoloogilised päästeskeemid. Mõtlen siin nii päästetud olemist kui ka luterlikku paradoksaalsust et ühelt poolt nii ja teisalt na. Ehkki seda väge mis Luter võis näiteks Wormisis kogeda olen ma vaat et kogemuslikult adunud. Seda väge et ei ma ei ole veel üleni kohal nagu vabakiriklased räägivad aga ma olen igal hetkel kohal kui ma usun. Sellel on suur ja võimas subjektiivne jõud. Sellel teadmisel. Aga pühakuid see üksi ei sünnita.

Pühakuid sünnitab äraspidisus, see et piin on armastus, see et sa näed leeprahaige haavades Kristuse omi. See äraspidisus on ehk lähedane luterlikule paradoksaalsusele aga selle erinevusega et see on lihas ja veres ja seega väga praktiline. Minna teise kultuuri, väga suurde vanasse ja võimsasse ja võtta selle kultuuri heidikud hakates nende eest hoolima see on revolutsioon. Meie kristlasi ei huvita isegi me oma kultuuri heidikud mitte, mis siin muud. Pigem vastupidi, meie õpetame õngekonstruktsioone samal ajal kui nood inimesed nälga surevad, kellele seda õpetatakse või räägime metsast kust õngeritva saaks. Või siis ootame kollektiivse hüsteeria hooge mida me ärkamisteks nimetame sest need ja vaid need meid meie argisest reaalsusest ainsaina lunastavad, sest need on märgid ju et Jumal tõesti meiega on ja meiega räägib. Aga ei räägi. Ja kui midagi räägibki siis vt eilset kirjet. 

Need lained on vabakirikliku spiritualiteedi ainsaks tugevuseks ja lunastuseks. Lisaks Jumalikule on need ka liikmeskonda tublisti lisavad liikumised, ma mõtlen ärkamised. Keegi ei saa ega suuda aga seda ära defineerida ja nii hägust terminit saab hõlpsasti kohaldada teab millele ja ajas kas tahapoole või ettepoole. Et oli kunagi Oleviste ärkamine. Samas, siis kui ta oli nii ei arvatud. Aga pole mingit ärkamist hetkel. Ärkamine eeldab üsna suurt vaimse vabaduse astet ja igast tekkivad võimustruktuurid hävitavad ise oma ärkamised mis nondesamade struktuuride aluseks on.  Või siis mängime võimumänge ja hoiame rahale ligi st kirik kui MTÜ on vahend et tekitada projektiraha ja anda ehk mõnele tööd ja muud hääd. Enamjaolt teevad seda aga parakiriklikud organid.

See Teresa paradoksaalsus on ainus mis aitab. Mina näen seda kui praktilist kristlust mis ei ulata laukas siplevale eemalt ohutust kaugusest poleeritud keppi päästmiseks ja väljaronimiseks. Vaid see on see päästetee kus teine inimene sukeldub põhja sinna kus on taas millele toetuda ja upitab uppuja altpoolt välja. Tehes end väga mustaks sealjuures ja mitte ainult.   Sellist metafoori kasutas Jürka kunagi. See oli väga hea film, sellele kes osakas vaadata ja isegi see sekulaarne saksa psühholoog kes analüüsis oli sellisena omal kohal. Ja jutt masohismist jms. Täiesti  õige aga ega muidu pühakuid ei sünnigi ja tunne et oled Jumalast hüljatud. Suurepärane film. Kui sul on selline moraalne kapital siis kas nüüd ülejääki tekib ma ei tea aga siis võid sa tõesti presidentidele kes sind niiehknaa ei kuula tõtt näkku ütelda.

Kloostris oli tore ja ma mõtlesin et õiges vormis mõjub isegi jama ilusti. Kasvõi see lihtne asi kui kuis ema Ricarda Eesti keelt räägib. Kui ta ei oleks sellises kontekstis siis ma sellist keelepruuki kaua ei taluks aga nii nagu ta on polnud vigagi. samas on katokirikus ju väga jäik struktuur ja võimupüramiid vägagi paigas. See paneb aga küsima ja mõtlema sellest kas ei tee see teine külg ikkagi ka noid pühakuid endi kaasosalisteks mingis mõttes või pane noid osalema  milleski milles nad muidu ei osaleks. Näiteks või abordivastases võitluses või homovastases.  See on küll loogiline ja järjepidev aga lihtsalt küsimus et kui Teresa ise sellist tööd teeks ilma sellise kontekstita kas ta siis ka nonde asjade vastu oleks võideldnud. Mis on rumal küsimus sest teda sellisena ei olekski sündinud kui ta ei oleks olnud sellises kontekstis ehk kirikus.

Mingi värk seal selles mõttes on et võimupüramiid kindlasti kasutab ära seda moraalset kapitali mida pühad kirikule annavad ja see tasakaalustab kenasti seda moraalset õhust tühjaksjooksmist mida pedopreestrid on kaasa toonud. Viimane paavst pole nagu muud saanud õieti tehagi kui saneerida kogu asutist. Jah ehk päästabki pankrotist ära.

Advertisements

0 Responses to “Hüsteeria kui kaitsereaktsioon”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: