Elu nagu Rootsi lauas

Sai puhkamisega vähe hoogu mindud. Koguniste reisitud sai. Mis oli tore, aint kehakaal tõsis tubli 5 kg võrra. Kui sul ikka 3x päevas Rootsi laud ees on siis tuleb tõdeda et inime on nõder ja head mida ta tahab (mitte süüa) ta ei tee vaid teeb ta seda mida ta ei taha (süüa). Või siis vastupidi. Alles nädala lõpuks õppisin koguseid optimeerima nii et kõht jõudis teiseks tõidukorraks tühjaks minna. Ehk õpikski nõndamoodi elama. Elu nagu Rootsi lauas, parem ikka kui Rootsi kardinate taga. Ja ega Rootsi (klassikalisel) massashilgi vigu pole. Puhkus on siuke liminaalne aeg mis saab ümber ja taas tõugatakse sind elu külma garderoobi, nagu täna ja homme kus jätkub juunis pooleli jäänud kolimine. Mis on tüütu. Liminaalne seisund on ka reisimine ehkki suuremat on muutunud ses osas võrreldes viimase pikema rootsis käimisena. Osad meist (jõukamad) käituvad nagu skandid ise. Vaesemad aga ikka nii nagu vanasti. Aga hää küll see selleks. Meil olid kõik poisid korralikud selle sõna kõige erinevamates ja rikkalikumates mõtetes.

Suvel sai siis tubli 6 teenistust tehtud. 7 täpsemalt. Jah on religioone ka kristluses endas mis näevad jumalikkust täielikus minnalaskmises või tullalaskmises. Karismaadid näiteks. Üldiselt käib minu arvates ehe karismaatlus ikka teatud loova kaosega tükkis ja varem või hiljem lõppeb pidu ära ja luuakse struktuur ja võim võtab asjad üle.

Meenub kogemus kunagine karismaatilise õe pool kus PV nn. ristmise saamiseks palvetamisel üks ütles et “lase tulla” aga teine ütles et “anna minna”. Mis viimselt ilmselt ongi üks ja seesama. Osad usud näevad siis beersergistumises ülimat jumalikkust ja teised jälle ülimas formalistlikus ranguses. Formalistlik rangus on ilmselt isiksusliku formatsiooni seisukohalt parem. Siin tekib küsimus et kui religioon on minnalaskmine kust tulevad siis reeglid? Eks ole reeglid ju olnud alati iga religiooni bread and butter.  Ilmselt siis mujalt sotsiaalsfäärist, seega on ehk “tulla/minnalaskmine” pigemini sekulariseeriv nähtus. Või säilivad siis kaoselised taskud ehk vastupanukolded korrale.   Mida juba organiseeruv pehmelt öeldes eriti ei armasta või teisisõnu muutuvad karismaatikute suurimaks vaenlaseks nende eilsed kaaslased ärkamises kes on ära organiseerunud ja struktuure moodustavad. Seda faasi iseloomustab nn. “õpetuse” osakaalu järsk kasvamine. Jumalat hakatakse ratio mõrdadesse püüdma ja karismaatikat tõrjuma kui segast vaimu jms.  Just sarnselt on ta läinud minu arvates ka “elu sõnaga”.

Religioon või korratus mis veel  väärtustab karismaatlust taandub privaatsesse tundesfääri ja mida selle tulemusena sootsiumis ette võetakse on sootuks teine tera või ei ole see lihtsalt enam oluline.

Mulle meeldib formalistlik rangus aga ma ei ole traditsionalist selle sõna tavapärases tähenduses sest selleks näen ma kogu komplekti liiga selgesti. Formalistlik rangus käib reeglina koos eklesioloogilise ja sageli ka õpetusliku fundamentalismiga. Mina hoiaks need aga enda jaoks selge pea säilitamiseks siiski lahus. Nonde fundade ajalugu on aga nagu olen siin korduvalt välja toonud üksainus suure survamise ajalugu. Siit aga tulenevad minu jaoks lunastuslikud ja asenduskannatuslikud teoloogilised küsimused. Täpsemalt nimelt asenduskannatuse mõte mis annab sageli moraalselt valge lehe ja õiguse jääda oma põhiolemuselt sellekssamaks, sageli muutes vaid oma vihkamiste objekte. Ja kui midagi muutub siis ehk vaid indiviidi tasandil kogukonnana jääb kogudus sageli käituma ürghordina (Durkheim). Või loomakarjana mis reageerib ikka eesvedajate poolt antavatele märkidele ja nemad on need kes viskavad esimese kivi. Kes markeerivad nood kelle suunas tuleb visata. Ja siis teised kohe ja hooga järele. Olen siin hiljuti mõeld et asi on ikka selles mõttes õige hull et tõeliselt patusel inimesel ei ole kuhugi minna. Patusena on sul kirikusse vaid siis asja kui toimub pöördumine. Ja vaata et see õite kiiresti toimuks. Kui sa aga aastaid kõigud siis pole sul väärtust ja küllap tahad sa siis oma patu sisse jääda. Pikema päästeamplituudiga patustel ei ole aga kiriku jaoks selle vabakiriklikus mõttes aga suuremat väärtust. Ja polegi tal siis enam kuhugile minna.

Usukogukond ehk vabakiriklikus mõttes on veel vaid väheseid kogukondi mis detsimeerib moraalsete vihjete alusel. Just nii nagu kunagi Nikodeemus küsis, et kas mõistate süüdi ilma et inimese äragi kuulaks. Nii ta sageli käib. Eks ta ole ka riigiametis sageli samuti. Ja üldse tundub et riik pole mitte üksi religiooniga kena romantistlikku sümbioosi sünnitanud vaid ka üle võtnud mitmedki religioonile algselt omased jooned, nagu samuti – formalistlik rangus. Ainult et riik beersergistumist jumalikuna ei näe. Riik ongi mingis mõttes jumal ja ta ise määrab ka tingimused ja tunnused misläbi mõned saavad ehk riiki enam ja riigist vahetumalt osa kui teised. Mis paneb küsima kas ei olegi just riik religiooni eesmärgiks, selle narratiivi ülimaks täidumiseks mis religiooni kehastab, tükkis rituaalidega, nii religioossetega kui rahvuslikega loomulikult.

Siinkohal ma enam kaasa ei tule nonde misogüünide ja muudega fundadega. Lunastus- ja teoloogia laiemalt ilma antropoloogilise ilmutuseta iseenese kohta viib rappa. Aga ka raba saab kuivendada. Ja saab seal ära harjuda nii et hakkadki seda normaalsuseks pidama. Nii nagu ongi läinud. Mina ei saa sellest aru kuis need vähesed inimesed kellega mul enda arust veel üldse mingi dialoog on, ei näe seda mis on suurte tähtedega taevasse kirjutatud. Ütleks siin nagu vana Paul, vaata kui suurte tähtedega ma olen teile kirjutanud. Aga ei ole neil, lugejail, seda va valge mehe laeva ajus et nad näeksid seda ilmset erinevust mille toob sisse asenduskannatuse idee ja seda õigustust jääda kogukondlikult vägivaldseiks ja ohverdavaiks just tänu sellelesamale asenduskannatuse ideele. Ilma asenduskannatuseta ei ole lunastust, jah ei ole. Aga misasi on lunastus. Vabaksost lunaraha maksmise läbi. See jääb aga ikka teooriaks, jääb suureks metafüüsiliseks rehkenduseks ilma südamesselõikava antorpoloogilise ilmutuseta. Ilma tõeta enese kohta.

Tegelt aga on veelgi enam ja veelgi suurem lunastus just nimelt see kui sa vastu võtad antropoloogilise tõe iseenda kohta et jah mina lõin ja löön jätkuvalt Jeesust risti igas selle ilma ohverdatus ja survatus. Igas skeemis mis inimesi ära kasutab, marginaliseerib, ostrakeerib, survab ja ohverdab. See ongi lunastus et sa seda enda kohta näed. Ja et Jeesus oli kannatav inimene kelle vägivaldne kogukond risti lööb ja tema ülestõusmine on ohvritõde mis temast peale ei või ega saa enam iiales varjule jääda.

Advertisements

0 Responses to “Elu nagu Rootsi lauas”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: