tragöödia

Kured naabrimehe krundil palgistavad ikka nokki aga kurb tõde on et poega neil ei ole. Kas suri, või kes teab milles asi on? Ootasin ta peakest pikalt üle serva paistma aga nüüd ei enam.  Terve suvi kodu mängimist aga tagajärge ei ühtigi. Kurb on mul nende pärast. Loodusvaatlustest veel nii palju et uus nähe sel aastal on nastikud. Senised 13 a pole ma neid oma krundil märganud. Sel aastal aga juba kahte. Enne olid vaid rästikud, nüüd aga leidsin ahervarel krundi servas kivi alt esimese kollapõskse ja paar päeva tagasi puurondilt lõkkeasemel teise, suure väga helehalli ilusa looma. Kamandasin siis ma tütre teda pildistama ja kohe lendas terve pressigrupp peale. Aga nastik ei oodanud ja polnud meedia tähelepanust huvitatud ja lasi jalga. Üldse tunduvad nad märksa erksamad olema kui rästikud ja reageerivad kaugemalt. Nii et loodus toimub. Uus nähe on aga kährik kes meie kompostihunikust söömas käib. Mina pole teda veel näinud aga kõik teised on.

Aga siis oli Keppi film, “surm on öömaja põllul”. See oli tõeline maiuspala. Jürka ajas oma, nagu ikka, et nõukavõim säilitas ta (Uku) meile. Võlukepist ja nähtamatuks tegevast kübarast. Mis on ju tõsi puha.

Loen ka Imbi Paju “tõrjutud mälestusi”, mis on tore raamat. Mäletan kuidas ema pääskülas ikka rääkis allkorruse vanaproua kohta et olge temaga viisakad sest tal on raske elu olnud. Tegemist oli Nõmme kunagise linnapea lesega. Laps olla uppunud ja mees end ära poonud. See raamat annab daatumi – Nõmme Linnapea Ludvig Ojaveski tegi 6 augustil 1940 oma kodus enesetapu. Ka on raamatu üks kangelasi Heino Noor, keda on au teada, peaks ta aga vist küll juba teabkuivana olema, üheksakümne ligi. Raamat räägin Imbi ema ja ja tädi loost.

Imbi Paju adub midagi suurt mida ta aga vaid küsimusena oskab sõnastada. “Mind on ikka painanud küsimus, kuidas võib kurjategijate dokumentatsiooni põhjal uurida ohvrite ajalugu”, küsib Imbi lk 209. Jube hea küsimus. Eks nii võigi et uurija võtab dokumendid ette ja kirjutab maha ja interpreteerib. Sest et tema on ajaloolane ja kas ei tähenda see ennekõike dokumentide aluselt töötamist. Dokumendid olid punastel täpsed ehkki valelikud. Dokumendid on lähimad faktile ehk olmale mida humanitaar pruukida saab.  Mis annab kogu ajaloole tõsiseltvõetavuse. Ja siit koorubki suur paradoks. Ohvritel pole dokumente või on neid vähe, on vaid mälestused, isiklikud ja emotsionaalsed. Punased olid aga lisaks muule ka “võitjad”. Võitjad ja kurjategijad korraga. Enamik ajaloolasi aga ei usu mingisse suuremasse õigusesse, vähemasti printsiipi või inimkogukonna viimaselt õigusele jõudmisesse, nii nagu Imbi. Siinkohal meenub Ilvese jutt õigusest kogu ajaloole, mis peaks ka meil olema. Aga ei ole ikka. Ikka käänatakse ajalugu võitjate ja kaotajate skeemi ja meie ajalugu kipub ikka enam sinna kaotajate poole. Ja midagi ei ole teha, sellest on ka teised kaotajad, nagu näiteks Zuroffi sugused aru saanud ja sidunud oma ajaloo võitjate ehk Nõuk. Liidu omaga. Täiesti ignoorides seda et just nõukavõim  hävitas juutide kultuurautonoomia ja pagendas juudid hiina piiri äärde, kes ellu jäeti. Aga suures skeemis on ikka turvalisem võitjatega seltsida. Meil ei ole võitjaid kellega seltsida, või õigupoolest on meie võitjad ehk lääneriigid seltsinud suure Nõukamaaga ja me ei saa ega suuda neid omavahel eristada sest kohe hakkab peale kisakoor sõjatulemuste ümberhindamisest ja ajaloovõltsimisest.

Kuidas saab kurjategija dokumentatsiooni järgi uurida ohvri ajalugu? Aga võtame või piibliloo. Kurjategijaid oli mitu – Rooma võim ja juudivõim ja ometi puges ohvri ajalugu sealt läbi ja ületas künnise sest oli mingi hulk inimesi kes ei vaikinud vaid muudkui rääkis et Jumal on teinud selle messiaks kelle nood risti lõid. Kurjategijatelt on jäänud vaid  silt ja süü kokkuvõte INRI. Mille ohvridki on omaks võtt aga täitnud teise teoloogilise sisuga. Meie ülestõusmine toimus liiga hilja – 50 a ikkagi. Juutidel aga üsna kiiresti 1947 kui ma ei eksi. Selles ongi vahe. Ja ametlik juutlus sidus Nõukavõidu koheselt juudivõiduga ja liitis kaks narratiivi ühte. Meil pole aga muud kui saatusekaaslased ehk Läti, Leedu, Ida Saksa ja idablokk. Ja meile kinnitatud INRI on jäänud ikkagi võitjate ehk kurjategijate omaks. Meil pole old jõudu seda ümber defineerida. Kui siis vaid ehk endi jaoks. Ajalugu ei armasta ohvreid, isegi siis kui nad viimaks ohjad oma kätte saavad, 50 a on pikk aeg ja seda suurt skeemi ei ole keegi nõus muutma. Juutidel on siin küll loogikaviga sees aga nad vaatavad oma suure võidu ja oma riigi peale ja holakausti peale kui terve lääneilma humanismuse proovikivi peale ja see kompenseerib nende jaoks selle kurja mida nõukavõim juutidele tegi. Pealegi ei old neil riikliku identiteeti vaid üksi hajus rahvuslik enne 47-t. Keegi ütles hiljuti Eesti kohta et pole meil ka riiklikku identiteeti on vaid rahvuslik. Selle valgel omandab Tederi eilne jutt hoopis teise valguse, et kodakondsuse ja põhiseaduse põhine indentiteet on oluline mitte emotsionaalne/rahvuslik. See kõlab vähe ohtlikult, ehkki iseenesest loogiline ametnikujutt.

Ohvrite tõde ei tõuse, meie oma nimelt, sest suur skeem on ees mida ei muudeta ja kõik katsed seda muuta liigitatakse kohe fashismi revanshiks jms. Aga ohvrite tõde jääb alles ja tiksub edasi ja meie kohus on seda rääkida. See on ju ka mingis  rahvusliku narratiivi mõttes lunastuslik. Berlusconi  nõuab aga juba häälekalt viisavabadust Venemaaga mis ajab judinad üle selja jooksma.

Ka ohvritõde Kristusest ei võitnud ju mitte sellisena nagu ta algselt oli, vaid Jeesuse surm muudeti enne lunastuslikuks asendussurmaks ja tema kaotus ja ohver pandi tähendama Jumala skeemi selleks et võitu saavutada ja triumfeerida. Ärge nüüd valesti aru saage, ma arutlen vaid. Ma tean et teoloogid ei tohi arutleda aga see selleks. Sest ajalugu opereeribki vaid võitjatega.  Tänu sellele aga muutus Jeesuse surm mitte lihtsalt inimkurjuse kogukondlikuks triumfiks süütu inimese üle (mida ta ehk algselt võiski olla), vaid Jumala skeemiks olla paar päeva kaotaja, luuser ja nõrk, selleks et hiljem seda võimsamalt triumfeerida. Ja kui juba võit käes siis oli vaid aja küsimus millal võit ja võidulugu võidab. 4 sajandit läks. Kui hilisem triumf on võimas siis annab see eelnenud kaotusele/kannatusele teise tähenduse ja mõtestab selle ümber kui panustamise hilisemasse võitu. 

Üsna sarnaselt läks ka juutide endiga. Meie triumf oli aga liiga kauge kannatusest /50a ja triumf oli ka selline väiksekene ja üksi selle pärast ei vaevu keegi juba ammu kehtivaid narratiive ümber hindama, seda enam et see juutide/nõukogude omaga veel suuresti vastuollu läheb. Nii et võitlus jätkub.  Kurjategijad osutusid paraku ka võitjateks ja ka neil oli oma nõdrushetk aga sellele üsna varsti järgnes absoluutne triumf mis lunastas kõik eelnenu. Nii et ajaloos võidab võitja ja see kelle dokumendid on täpsemad, olgu siis peale et valed. Ja siuke naiselik mälestuste ja emotsioonide tee pälvib murtud rukilille ja ehk kohalikku tunnustust, mille küll Ilves oma Moskva visiidiga minu meelest ise tühjaks tegi. Aga ohvrite tõde tiksub edasi ja viimaselt on kogu maailmal õigus  kogu ajaloole ainult et kogu ajalugu on liiga keeruline ja hoomamatu ja sestap lepitaksegi vaid võitjate omaga…

Advertisements

0 Responses to “tragöödia”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: