kylajutt

Koera sain siis kunagi ühe kena inimese soovitusel kelle jaoks tõeline elu ongi koerakasvatuses. Kes soovitas mul ka elama hakata st. hakata koeri kasvatama. See tundub paleusena ikka kui keegi omast säärase veendega räägib. Ja annab sulle tublisid hinnanguid samas, negatiivseid ma mõtlen. Minugi pääs sumises see mõnd aega ja ega ta päriselt veel praegugi lahkunud ole. Koerad, mesilased, vutid, haned. Ikka seesama exoduse teema, maale minek jätkub, nüüd kui maa on juba olemas ja sa mingit otsa pidi siin juba oledki. Sessioonselt oled. Siis ikka nagu veel päriselt ei oleks. Kunagi sai ka mindud sest kohavahetus ju ikka sind uue lootusega täidab. Et lahendab probleemid jms. Sai mindud Matsallu. Siis aga näed et vana ihu ja vanad mõtted tulevad puha kaasa. See viis kuud seal oli ilus aeg aga mind tuldi siis tagasi kutsuma. Enam ei tuleks keegi. Siis nähti väärtust ja potentsiaali ja saigi 20 a teenitud nagu tsaariajal. Ja eks olnud Tartu ja USA kah omamoodi Exodused. Ikka oleks nagu lahendus lõplikes otsustes ja sildade põletamises. Ei tea, eks selleski vast pettutakse. Nagu kitse-Urve kes hakkas sensitiiviks. Sildid on Pärnu mnt äärest puha maha võtt. Tema langus alanud sellega et tekkinud uued kitsejuustu tegijad Pärnu ligidale. Ma arvan et ma neiltki olen juustu ost, neilt uutelt. Nagu uued tulnud, tulnud talle kaela mingid sanitaarkontrollid kes keelasid juustuajamise ära. Eks ta mõnd aega ajanud ka salajuustu. Tema selles nägi selles Pärnu rahva vandenõud kes tegid kõike korralikult ja mitte n.ö. põlve otsas nagu Urve. Siis mõnd aega olid veel Jäätis ja ekskursioonid üleval sildi peal aga nüüd ei sedagi enam. Tühi post ilma sildita seisab maantee ääres. Pole ka sisse keeranud see suvi. Aga tuleks sest meil on ka üks ühine tuttav. Ja muidu ka huvitav. Ta mind väga hästi eelmine aasta vastu võttis. Aga eks ta saand ka kuulsaks kui teles teda reklaamiti et sobib kitsejuust ainsana mingite veinide kõrvale. Ja siis stiiliteadlikumad inimesed kimasidki kohe kohale. Eks inimesi ole ikka lihtsam pidada. Aga kas must enam kellegi pidajat on. Tea.

Saaks egiptlaste kulla enne kätte, ehk siis. Aga tühja ma saan. Korallrahul toimuvad asjad. Eilne pärastlõunane prillisuplus end väga ära tasus.  Kõigepealt kuulsin et tuleb keegi. Kadusin siis üsna vee alla natuke ärev ka nagu ikka siis kui tead et see inimene ei saa olla. Ja mis variante siin ongi. Sead on ohtlikud aga nendega on kuidagi vaikne see suvi. Pole näinud, varem küll. Ja kes see muu ikka siukse häälega tuleb kui suur loom. Oligi. Suuri on meil vähe. Alguses vaatasin et kits aga ei põdravasikas oli ja läks natuke allpool ujumiskohast üle jõe. Ja siis leidsin vähi. Nii et jões on vähki. Teagi mis nüüd teha. Elus vähk oli ühe kivi all. Küllap oleks neid enam aga siin need laagripoisid muudkui õhtuti kive kokku kuhjavad et ujumiskoht puhtam ja sügavam oleks. Nemad on ka näinud nagu nad eile ütlesid. See konkreetne vähk oli ilma ühe suure sõrata, n.ö. ühekäeline aga liikus väga kiiresti. Kätte sain ma ta ikka.

Õhtul panin siis mööda jõge kalale, üle üsna mitme päeva. Siinsamas rooaukudes, ehk jõelagendikel. Jõgi on väga täis kasvanud aga veetase pole eriti madalaks veel läinud. Üldiselt on Kasari Eesti Niilus ja kõikumised on siin hiiglaslikud, st. et jõgi on väga tundlik, erinevalt või näiteks Munalaskmest. Käisin läbi kolm esimest auku. Täismarsruut oleks aga ehk 2,5 km ja tagasi, ilma radadeta, mööda jõge. Põnev oli, sest haug töötas, st et võtte oli palju aga kätte sain vaid ühe. Ja ega see kerge ole, ka otsas haug jõuab kupu taha minna ja nõnda minema saada. Rünnakuid oli ehk tubli kümme. Vahel näed oma silmaga. Külm ei hakanud. Nii me siin elame ja lapsi karjatame. Ka raamatukogus sai eile käinud ja Mihkel Raua Musta Pori lugema hakatud. Oskab kuidagi süüdimatult kirjutada koledatest asjadest. Mis ma muud, igav ei ole. Olen mitmeid biograafiaid järjest lugenud. Mutt, Mosin, Raud. Väga erinevad, võrreldamatud. Aga lastetoa väärtus teeb vahe vahele. Et Rauast ei saa Mosinat. Kehva lastetoaga lapsed lubavad endale otseteid ja lõikamisi elus, otse raha juurde n.ö. Ja ega tulegi miskit süvaanalüüsi. Mis ma ikka muusikuelust tean, pealegi järgmine põlv minust. Nii noored biografiseerivad. Hm. Aga müüb ja see loeb. Pole vist hea enne. Kui käes veel pole – parem enne. Kirjutada biograafiat. Võõravõitu. Mis viis aga mõtted sellele et kuidas tuleks ehk vormiliselt mingit biograafiat teha. Et nüüd teaks. Eks inimesel ole ikka maatriksid mida ta järgib. Mul oli tükk aega Velleri Nevski Prospekti legendid. Ja formaat pole laita tänini. Aga ma ei saa nii kirjutada, isegi kui tahaks, ei saa rolle nii lootusetult segi ajada. Mul on elukutsed ja sõltlased. Mis tost et proovisin. Ma ei ole nii vaba nagu juut kes elab Tallinnas, kirjutama Venest. Kas Eestis keegi üldse nii vaba on et linnalegende kirjutaks. Siin ju vaid üks linn ja kui sa selles edasi tahad elada siis vaba sa ei ole küll.

Ärkasin Zorbasega – vaatasin aknalauda ja mõtlesin ta otsast. Lõpustseenist kus ta seisis, hobuse moodi hirnus ja siis ära suri. Kaupmees Toomas unistas sellisest otsast aga ega see talgi nii ei õnnestunud. Toomas oskas üldse hästi mingit elulegendi luua ja sellest rääkida ja selle pole ka püüelda, läbi paastumise ja jooksmise. Kellegi Breggi eeskujul, kes tõesti oskas legendi luua ja sellest ka raamatu kirjutada, kuidas jääda nooreks ja terveks ja elada igavesti. No kas nüüd igavesti aga natuke ikka. Ja kes oli surnd mingis 86 aasta vanuses lainelauaõnnetuses. Seegi oli surm mida Toomas ihaldas. Aga ei saand. Sai hoopis midagi muud. Või sa seda valida saad. Lihtsalt kujund on see Kreeka. Vist toob see suvi Kreekat meelde või on see mingi märk mida ma lugeda ei oska. Ma saan sest Madissonist aru küll et ta sinna elama tahtis minna. Ta oleks rahvajuht valmis kui ta vähe religioossem oleks aga pole tal muud kui vandenõud ja kibedus. Ma kardan libaseoseid enam kui midagi muud. Parem jäägu kõik otsad harali. Seda et hakkad nagu skiso mingeid asju kokku panema, mis tegelt kokku ei käi. Et teed mingi oma taksonoomia valmis, mis tugineb vaid sulle ja millel pole objektiivset alust. Linne põhimõte oli et ühtegi taime ei tohi määrata kui pole olemas ta õisi ega vilju. Ega vist tohiks inimestki aga inimesi ju ikka pääle surma määratakse siis on vili valmis. Aga võiks ju ka õite alusel alustada. N.ö. oraste peale. Aga  käis see määramine veel Linne ajalgi väliste tunnuste alusel. Enne kui taksonoomia tänaseks ja sexipõhiseks muutus. Et liigi moodustavad need kes omavahel järglasi saavad. Liiga lihtne et selle peale tulla. Eks peegelda see kristluse suhtumist ja Piibli taksonoomiat kus ka eristati neid kes taevalaotuse poole lendavad ehk läbi peamiste keskkonnaliste ja liikumisviiside ja siis omaduste ja toitumise. Sexist ei sõnagi. 

Puhas belletristika küll on see Zorbas aga kreeka teema aga kena ikka. Ja film Quinniga oli ka võrratu. Et vanal tsivilisatsioonihällil õnnestus läbi Kazantsakise end korraks veel mingiks kandjaks ja tegijaks smugeldada. Vana ei kanna enam ja uus pole suurem asi. Uus Kreeka pole suurem asi nagu ka uus Euroopa. Häll hälliks, häll veel Byronit inspireeris ja vabadusvõitlust aga edasi. Ortodoxia ja korruptsioon. Ja Brüsselile rehepapi tegemine, mida Eesti iial ei teeks. Teist nii tõsimeelset kui Eesti ametnik ei leidu vist terves Euroopas. Soomes ehk vaid. Eesti ametnik petab sada korda enne rahvast kui ülemust kõrgel ja kaugel. Ega ta otseselt peta aga see pole talle oluline lihtsalt. Ei slikerda rahva kasuks ja kõik. Aga Zorbas oli vana ja kohalik ja vitaalne ja see noor blaseerunud insener oli noor Euroopa. Kes leidis seal midagi. Tegelik kreeka oli vast ikka see ilus lesknaine kelle kodu juba tema surivoodil olemise ajal paljaks riisuti. Eestis ei olegi sellist praeguse aja Zorbast või rehepappi. Talupojatarkusega inimest kellest võiks legendi teha. Elus on neid küll aga kirjandusse pole nad jõudnud. Aint vanu naisi promotakse. Pansol oli Kassari Anna ja Soosaarel on Kihnu Virve. Viimase kohta ütles klassik et „istugu parem kodus ja mõelgu surmale“. Kenad projektid mõlemad. Aga meha pole. Nood on Tamme baaris, poe taga. Sõitis siit paar päeva tagasi mööda üks niidukiga mees. Karvakasv nagu  Marxil. Ma kohe järgi et ehk tõmbab heina maha. „Mis hinnaga see niitmine teil on? Hindu on meil mitmesuguseid. Aga ehk midagi tarbijasõbralikumat. Asi ei olegi suveajal niivõrd rahas kui ajas ja võõra maa peale ma oma niidukiga ei tule, sest kes mul …hiljem ära parandab?“ ja oligi kogu jutt. Et pole rahvalikku meeskangelast meil Eesti kultuuris, pole meesprojekti. Kes kätkeks endasse Oru Pearut ja Andres Paasi. Ehkki noist antipoodidest on Paas kahtlemata värvivaesem. Siin on toredaid inimesi küll, siin külas, mille paradiisiks kirjutamisega ma hakkama ei saa nagu Õnnepalu Kalanaga. Aga eks talgi sääl paradiisis kuulu järgi kitsaks läinud ja sealt siis Vodjale edasi. Õnnepalu on veel üsna süüdimatult kirjeldav ja ta maailm on üsna hinnanguvaba ja veel üsna loetav. Flandria päevik päris meeldis. Paradiis tuleb aga tunnistada et jäi pooleli. Eestimaa tüüpidest ta kirjutada nii hästi ei oska ikkagi. Vaid endast, suurest Euroopast, kus on seda mis ta endaga enam resoneerib. Seal Vodjal on üks tallimees keda ma aastate pikku tean. Sai seal paar aastat tagasi üks laulatus tehtud. Mis oli kena. Mõnel inimesel on kiiks et mina just seda tegema pean. Ja siis see Vodja mees muudkui Flandria päevikust rääkiski. Üsna pähe oli selle õppinud. Et ikkagi kohaliku kuulsuse looming või nii. Mis oli tore. Nüüd jälle laulatus tulemas. Üldiselt tseremooniad mind ikka vähe närvi ajavad ja kergelt ma neid võtta ei oska tõesti. Traagiliselt võtan. Kõne on kergeim osa, muu on raskem. Et pole mu omal külal ka häda midagi, siingi on mõni inimene. Aga seda veel et Õnnepalu ei kõla nii dotseerivalt veel kui Kaplinski näiteks aga see võib  aastatega tulla. Mulle meeldib tema üüriliseks olemine et ta omanikuseisust ei vaja vaid reisib läbi elu n.ö. kergelt ja vähese pagasiga. Et läheb Kadriorust seljakott seljas teabkuhu ja tuleb ehk paari aasta pärast jälle tagasi.

Kõigepealt on vanapaar, Linda ja Endel, kenad ja armsad inimesed. Sai hiljuti peetud Linda sünnipäeva mis läks mul vähe käest ära. Et sai vähe hoogu mindud. Aga pidu oli kena. 74 sai Linda. Sama vanaks nagu Tunne Kelam. Aga vaata sa vaid palju inimese vanus ta sotsiaalsest seisundist sõltub. Et pole nagu vanus ega asi. Tunne puhul. Ja mis temast rääki. Arnoldi kandideerimist riigikokku Juhan Aare ei välistanud. Ta ju sama vana kui mu isa. 82. Ja järgi pole kah tast vist enam muud kui välimus ja zhestid. Ilmselt on veel üht-teist millest ma ei tea. Aga tema tugevus on ta naine. Sotsiaalne keskkond inimest elusana hoiab väga pikalt. Ma omal ajal mõtlesin kui Meri oma armuneeme jaoks võlgu võttis et mis asja? Aga näe sai valmis ja puha. Aga Meri kollitab igal pool. Ka Raual olla ta kord helistanud ja küsinud ei mitte Mihkli isa nagu tavaliselt, vaid seekord Mihklit ennast, olles arvata et sopsus, et, mida, sina, Mihkel, õige, ilma, asjust, ka, arvad? Mihkel kutsunud siiski selle küsimuse peale igaks juhuks oma isa ja jätnud vastamata. Noorukeid ei tohi niimoodi kimbutada. Mida asja! Jättes, seal telefonis iga sõna vahele 10 sekundilisi pause. Kahtlane lugu, kah mingi linnalegend ilmselt.

Lindal oli külas Sillaotsa Arvo kes on mu üks naaber ja siis õde ja veel keegi vanaproua. Jutu viisin ma metsavendadele. Endel rääkis mõnuga neist aga tema ütles et metsamehed mitte metsavennad. Endlil on mitmeid toredaid lugusid. Eelmine aasta rääkis ta oma Tallinna muljetest, kus ta üle mingi 15 aasta käis. Suurimaks muljeks oli siis see kui nad peale pikka patseerimist prouaga kuhugi tänavabaari maha potsasid ja Endel endale 100g tellis. Tead krt mis see maksis, no arva ära. Vaat siuke kultuurishokk, hinnashokk vist pigem.

Aga see dokfilm Merist oli väga karakteerne, kus Lennart muudkui raadiot kuulas ja vahepeal Hellele sõjaväelikke korraldusi jagas, mida viimane nagu adjudant muiste, täitma tormas. Endlist/Lindast üle põllu on Purga küla, seal elavad Kalle ja Sirje. Sirje töötab loomaaias. Neil on väike ja ilus uus maja mille katust Kalle parasjagu värvib. St värvis kuu aega tagasi aga jäi pooleli. Aga küll ta jõuab, siin maal kiiret ei ole. Siin ei räägi keegi sinuga ultimaatumite ja daatumite keeles nagu riik oma kodanikega räägib. 

Kalle on sabaga poiss, kes käib Soomes tööl vahel. Neil on kõik kohutavalt ilus ja korras. Ja lugu on ilus kuis vanemad nad elamisest ilma jätsid ja nad siin maal siis mingi kuuri ära ostsid ja hakkasid vaikselt oma elamist rajama, mis nüüd juba üsna valmis on. Stiilne ja kena. Mõtle vaid milline tüli on laastukatust panna, mina ei viitsiks jamada. Aga tema viitsib, pool juba kenasti rootsipunasega ära värvitud ja puha. Mina hakkan ka sellisesse vanusesse jõudma et peaks vähemasti puhtaks vanainimeseks hakkama. Seda märgatakse vanurite juures kõigepealt. Eeldusi mul selleks eriti ei ole. Mu maailmakorrastus ei jõua sageli mateeriani. On erinevad taktikad, üks hakkab reviiri servadest peale ja jõuab hiljem epitsentrisse, kui jõuab muidugi. See oli Jüri õpetus. Tavaliselt väsib aga seal servadel enne küll ära. Jüri ka oma köögilauale reeglina ei jõudnud. Jääbki siis orbiidile tiirlema. Aga reviiriga on ju tõesti nii et kui sa servade ja piiride eest hoolt ei kanna siis võetakse need üle. Lähed reviiri servale, serva märgistama aga seal märgistab juba mingi noormees ise su serva või teisisõnu on serv juba läinud, ehk võetud. Või uluvad noorukid siinsamas maja ees öösel su tütarde järele ja sa pead nad ära koju magama ajama, nagu eile. Et paned märgi „eravaldus“ üles aga mis tost märgist kui kamp kalamehi end su jõe ääres segi kammib. Otse märgi all. Teine taktika on alustada epitsentrist ehk keskusest, näiteks või Balti Misjonikeskusest ja siis laiendada ringe. Et maailma otsteni välja. Aga sama mure et epitsentris on mateeria korrastamist niigi küllaga ja sa ei jõuagi reviiri äärteni. Üldiselt on suvine haldusterritoorium see kust hein ära niidetakse. Sealt edasi võivad küll tulla veel kupitsad ja märgid aga haldamist enam pole. Kui pole näiteks või põldu. Aga põldu enamjaolt pole ega ka loomi. Loomi siin külas enam ei peeta. Põllud on suured aga nende omanikud elavad kusagil Sipal.   

Aga ka Misjonikeskusega on samamoodi – võib vabalt olla. Kui ikka misjonit ei ole siis ei ole. Polegi niigi palju nagu Viimses Reliikvias et lähevad kahekaupa välja. Ei lähe välja, hea kui sissegi veel tulevad. Mõni veel tuleb. Ja nii tulebki välja et majale on vähemasti vale nimi pandud. Supiköögi luuk löödi kõigepealt laudadega kinni. Sest eks me ikka taha et vaesed oleks vähemasti puhtad ja korralikud aga nad pole ju. Taha et nad oleks naeratavad ja tänulikud ja puhtad ja korralikud. Aga almused alandavad juba oma olemuselt ja ei suuda üks inimene teisele armu vahendada kui ta just papp ei ole. Ikka kisub almuseks kätte. Ei alanda siis kui ise endale n.ö. välja sebid midagi või loobud. Oled ära teeninud või loobunud, oled midagi ise teinud. Totaalse armu kontsept on raske, see on inimloomusega vastuolus kes ikka tahab oma tööga loodut väärtustada ja omandada. Ei taha niisama. Niisama saamine käiks kui mingi hüperkompensatsiooniga kokku ehk seda ehk siis kui omal vähe puudu jääb siis võib küll arm oma osa juurde panna aga ei muidu. Sedasama mida meie vaestelt tahavad ameeriklased meilt ja parem on kui sa keelt ei oska. Lai aval naeratus ja tugev käepigistus ja muud polegi vaja ja tagajärjed ehk tulemid on väga olulised. Et eks oodatud kohalikelt vaestelt ja näljastelt sedasama mida ameeriklased meilt. Kui see epitsentrist minemine ei tööta siis vast oleski hää asjad tagurpidi pöörata ja alustada maailma otsist ehk kõigest maailmast. Aga alustada millega. Evangeeliumiga? Mis asi see on. Ja kuidas seda kuulutatakse? Eluga ikka ja armastusega kui muu ei aita siis ka sõnadega vahel natuke. Et asenduskannatus? Tea midagi. Aga kas saab armastuse sõnumit kuulutada kui seda omal siinsamas ja sees vaat et polegi. Kui vennaga on asjad korda säädmata. Ma ei tea midagi ikka saab. Ja midagi tehakse ju ka. Ja mis mul tollega pistmist. Niipalju on et 20 a elust, mis on pikk aeg ja millest vabalt piisab kogu ülejäänud ajaks reflekteerida.     

Et Kalle ja Sirje siis. Nemad on siia päris ise oma väikese Vargamäe ehitanud mis on ilus ja korras. Kalle tahtis mult sauna pada osta, siis aga selgus hiljem et sai mujalt rahata. Siis kutsus mu sisse ja näitas, nagu muuseum aga mitte elamine. Kallet ma enne ei tund aga kord kui läksime jõe äärde ujuma siis tuli ta vastu ja kaitses oma naise alastust võõraste pilkude eest. Mulle meeldib ka paljalt ujuda. Väga meeldib. Sirje jälle omakorda töötas mingit aega koos Valdoga loomaaias. Valdo oli seotud Euroopa naaritsa kaitsmise projektiga olles vist mingi projektijuht või pressiesindaja. Valdot tean ma aga iidamast aadamast. Käis teine meil Tartus külaski. Pole ma tast päriselt aru saanud aga selge see et talle meeldib päevitada. Sattusin paar aastat tagasi Pirita rannas temaga kokku üle aastate ja seal oli terve kamp inimesi kellele meeldis päevitada. Ma olin ka vaimustatud uuest inimkooslusest. Osad neist olid äärmusrahvuslased, kellele ka meeldis päevitada. Ja nii olingi ma kohe varsti keset mingit tulist debatti rannas, mis oli väga poliitiline, selle iseärasusega et inimesed päevitasid. Valdo tutvustas mulle rannarahvast, eriti mõjustas teda keegi härra rannas kes oli ka vist 74-lt isaks saanud. Valdo selle peale et ehk jõuab temagi veel. Siis on seal veel Peeter, vana hipi kes on hipiks jäänud. Kena inimene. Toona tutvustas Valdo mulle vana olijana igast rannadünaamikaid mida vaid vanad olijad märkavad. Eriti on meelde jäänud tema kommentaarid ühe vana lenduri kohta kes tegi rannas lähenemiskatseid kellelegi prouale. Vaata nüüd.., ütles Valdo ja ütles mis nüüd toimub. Ja lendur panigi minema, prouale järele. Ja siis olid seal mingid noormehed kes jõid siidrit ja ootasid vaid seda hetke kuni kõhuli päevitav neiu end selili pööraks. Tegid n.ö. aega parajaks ja vaatasid kella ning arutasid omaette et tea kas ta nahavähki ei karda või? Neiu aga ei kartnud, ei mäletagi kas nad jõudsid ära oodata. Igast asju ja dünaamikaid toimub kõikseeaeg. See oli ilus suvi aga see oli mitu aastat tagasi. Siuke uus emotsionaalne hõim. Mitte et ma nendega oleks edasi suheld, seda mitte. Küllap on nad seegi suvi seal ja kohal. Aga uus on huvitav, lihtsalt. Talviti käidi pimedatel öödel koos, mingi tuumik käis, filmifestivalil, ma mõtlen. Seesama hajus kamp käis. Et Klingsori viimane suvi. Kõlab lihtsalt hästi. 

Sellisel suvel nagu see ei pea minema Vahemere äärde lõbusaid teadusi harrastama sest põhjala depressiivsus taganeb siingi mõneks ajaks aga vaid selleks et hullemana tagasi tulla. Siis peaks minema Vahemere äärde et lõbus olla. Kosi inimesed on ikka meelde jäänud, see kuidas nad USA arutult vihkavad ja see kuis nad elu naudivad. Brüsseli petmise arvelt küll aga see selleks. See rollerilaenutuse mehe jutt. Business is not good but life is good. Et Valdo on rannas on hea teada ehk põikan läbi mõnikord selgi suvel. Veel pole jõud. Aga et siis Kalle ja Sirje. Kenad inimesed.

Advertisements

3 Responses to “kylajutt”


  1. 2 K 16.07.2010, 5:08

    Vabandust. Päriselt. Ei taha anda hinnanguid. Reageerisin üle. 😦

  2. 3 andrus 17.07.2010, 9:38

    Pole viga mina ainult üle reageeringi. Maal mul netti pole ja Märjamaal on alati kiire. Sestap ei saa reageerida siis kui tahaks ja õige aeg oleks. Tänud kommide eest.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: