kylajutt

Mida teha Mutiga? Ta küsib seal raamatus et tea mis Tarmo vennast on saanud? Et võiks siis ehk öelda talle. Või üldse, kuidas vastata küsimustele mis on saadetud pudelpostiga, kirjutatud hauakividele või esitatud raamatutes? Ega olegi kerge. Quo vadis? 

Totaalne arm saab olla vaid tingimusteta arm. Meeleparandus armu eeldusena on eeldus vaid selles mõttes et muidu ei saa oska ega suuda me armu vastu võtta. Uskkond ei saa sääda oma tingimusi armule ehk ta seda küll sageli teeb. Minuga on nii nagu paljudega et olid asjad enda juures mida ma tahtsin muuta, tea kas nüüd just pahad asjad aga tahtsin ikka. Viimaks tuleb aga leppimine iseendaga ja lihtsalt soov veel elada. Ja tuleb ka selgus selles et arm ei ole Odav ega saagi olla. Odav saad vaid sa ise olla. Ehk saan aru miks too Bonhoefferi artikkel toona nii paljusid ärritas, mida ma nii innukalt levitasin, sest pole paremat luterluse kriitikat kui see sõnapaar. Nõnda kui pole paremat viktimiseerimise kriitikat kui sõnapaar religioosne kurjus. Täielik oksümoroon või misiganes. Tubli postmoderne termin. Paned kaks vastanditeks peetud sõna kokku ja segadus missugune. Üks ütleb et teed oma töö tühjaks ja teine hüppab niisama ühe koha peal. Et kuidas nii..? Head kurjaks nimetada. Aga näpp on näpp. Nagu selles loos et misjonär näitab näpuga kuule ja metsale jms ja küsib pärismaalastelt et mis see on. Nemad aga ütlevad ikka et näpp. Kirik kui senine kurja markeerija on näpp.   

Mis siis veel, kured naabri krundi peal plagistavad nokki, poega pole veel näha aga küllap ta seal juba on. Pärnu mnt ääres on pead väljas siin külas aga veel mitte. Aga aeg-ajalt on näha kuidas vanemad toitu välja oksendavad.

Aga iga ja aeg jõuavad ja ehk tuleks sisse hüpata kuhugile. Tuleks markeerida võimalusi. Kasvõi enne hüpata kui ingel vett jõuab liigutada sest mine sa nende inglite ajakava tea. Kas nad inimelude lühidusest hoolivad?  Need, keda ma olen oma rahvaks pidanud ei pea mind enam omaks. Viimati tundsid seda B. Grahami krusaadi ajal. Et nad siiski mingis mõttes mu rahvas on. Armsad noh. Aga..

Kollektiivsed viktimiseerimised ja sildistamine tunduvad neile inimkooslustele omased olema ja kui see sind end tabab on ebameeldiv. Religioosne kurjus. Artikli autor käis mul külas aga jutust õieti asja ei saanudki. Pold nagu mahti. Ta on ka siuke vähe naiivne mõne koha pealt olnud. Ja siis vähe ehmatanud reaktsioonide üle. Neid olla ka hiljuti ära aetud ühest grupist. Aga ju nad ei saa muidu. Ajajad ei saa. Ja aetavad võivad ise kergesti ajajateks muutuda kui neid ei aeta. Süüdimatuteks veel peale sest õigus on ikka ajajate poolel ju selles ametlikus versioonis. Ju see on olemuslik, see moraalne detsimatsioon teatud kooslustes. Aga siiski on see see rahvas kellega ma end samastanud olen.

Kuidas saab vaba ja totaalne arm olla tingimuslik? Ma ei tea, ei oska öelda ega arvatagi. Need olid nood kelle kilda ma end ise arvasin ja nende asja ajasin. Alati end ennekõike vaimulikuks pidades ja alles siis ja seejärel kellekski veel. Aga just nood vaimulikud eesotsas piiskopiga otsustasid mind ära ajada sest ma ühele sponsorile vastu hakkasin ja trotsliku kirja saatsin. Jah, money talks, talks volumes. Ja nüüd saan aru või oma onust kes kunagi rääkis oma Estoplastist, mulle lapsele. Sellest kuis teda lahti lasti. Aga valu oli tas ehe ja ma sain aru.

Money talks, eriti siis kui Jumal enam ei räägi. Ja tagasi ei kutsu mind ka keegi, sest uuel superil tundub isiklik seisukoht enamikes ilmaasjus lihtsalt puuduvat. Jumala tahe on ehk häälte suhtes kuus viie vastu. Just see ongi. Suurkohus oli aga totaalselt ühel meelel, Nikodeemus vist kobises midagi aga kes see enam temast hoolis. Ja olgu häälte suhe milline tahes, pärast tuleb ikka ühel meelel rääki, see on demokraatia kuldreegel.

Tunnen puudust tsunftitundest ja ametkonnast, kus mul oleks sõna sekka öelda. Arvan et oleks mida öelda. Uues kirikus pole viga, teenistusi pidada mulle meeldib aga kuuluvust/osadust pole niigi palju kui oli. Nagu Ristikivi, kodumaatu saatus. Aga eks ma ole ka vähe inimpelglik ja pole harjunud end igal pool uuesti tõestama.

Ma ei teinud ju mitte midagi muud kui keeldusin ümberkasvamisprogrammi järgi ümber kasvamast, miks oli vaja hakata ajama mingit jonni et tuleb lahti saada elukohast jms.  Ma ei ole sellest lihtsalt aru saanud. Ametkondlikkusega maskeeritud vaenulikkusest, mille taga ei olegi muud ratsionaalset. Tuleb anda rahvale „abielurikkuja naine“ ja nood teavad ise mida edasi teha. Nemad teavad aga sina kes annad ei teagi mida sa tegid. Kui sa pärast pöördud, siis kinnita vendi. Aga vaevalt sa pöördud 6 viiele on ohutum lihtsalt, märksa ohutum kui nägema hakata ja vastutama.

Ja siis veel hulka aega hiljem kui ta helistas ja imestas et polegi ma dokumente ümber tõstnud ja soovitas küll piiskopi sõnul et „aja siis oma asjad korda“ mis tähendas vaid ühte et mine siis ometi minema. Miks pidi vanaperemees suuri seljataguseid atodafeesid korraldama? Kas see neid endid ei vaeva? Ilmselt mitte. Ilmselt magasid Annas ja Kaifas väga hästi kui Jeesus oli risti löödud. Lõpuks ometi magasid hästi. Jutlustasin mäejutlusest. Kus on Piibli õpetus indiviidi ja kogukonna suhtest? Ühest küljest nagu oleks midagi aga vaid selles võtmes et indiviid end kogukonna suhtes ja järgi peab kohaldama. Teine külg on peidetud ja see on kogukondliku vägivalla külg. See et kogukond pühitseb oma vägivalla alati jumalikuks ja õigeks – on see siis seda või mitte. Millal ja kas üldse on? Eriti jumala nimega opereeriv ametkond. Eriti traditsionalistlik ametkond sest see on väga hästi teadlik sellestki mis nonde endi ametkond on enne teinud. Ja ajalugu ongi ju viktimisatsiooni ajalugu. Nad on õiges suktsessioonis, sellessamas mis Jeesuse risti lõi. Anakronism on selles et nad seda nüüd Jeesuse nimel ise teevad. Traditsionalisti kurjus tuleb alati üsna kiiresti välja, tal on argumendid ajaloost… Ametkondlik suktsessioon on ilmselt olulisem kui suktsessioon Jeesusega. Jeesuse puhul ei õnnestunudki see asi neil mitte. Kinni mätsida süütu süütust oma süüga. Ülestõusmine tähendab muuseas just seda. Kas nüüd ainult seda? Et ohver ei jää hauda ja epitaafi alla mille tapjad talle pannud on. Ehkki silt võib püsima jääda INRI. Mees kes tõstis end kuningaks. Ja sestpeale ei õnnestugi see mätsimine enam kunagi päriselt, sest ohvri tõde on läbi murdnud ja võitnud. Aga ei väsi nad ka seda ikka ja jälle proovimast. Sest nad ju ei tea mida nad teevad. See ongi see antropoloogiline ilmutus mida kristlased vajavad nagu kõrbes vett. Ilma selleta, rääkides vaid Jumala tegudest jäävad nad ju muutumata. Samadeks ohverdajateks jäävad, ehk on mõni Nikodeemus seas aga seegi allub häälte suhtele 6 viie vastu ja muutub nõnda kaasosaliseks. See on see ilmutus mida tuleb kuulutada nagu Paulus kuulutas oma, sama lihtsalt ja sama julgelt ja sama meelevallaga. Kogukondlik õigus võib ka saatanlik olla ja sageli ongi, nagu Jeesus seda demonstreeris. Kas sellest siis ka nii terav ja vaenulik reaktsioon RJR artiklile. Muud suurt seal ju polnud kui sõnapaar. Aga sellest piisas ja konnasilmad on ikka valusad.

Egas mina tead midagi uue Kiriku Valitsuse protseduuridest ja mida otsustati või kuidas protseduur käib. Minul oli üks lihtne ja südamlik ja inimlik jutt. Mis mu enda meelest jättis otsad lahti. Oli tingimuslik. Ja siis tuli pressiteade. Tingimuslik. Et kui…siis. Ja see tuli mulle endalegi üllatusena. Mina ju kedagi ei reetnud miks siis mind tuli seljataga maha tampida ja seisukohti võtta. Kus on Leuenberg ja Porvoo?

Kuidas sa ikka sinna kipud kus sind vihatakse ja seljataga hukka mõistetakse. Ja mida mult nüüd oodatakse – tõenäoselt mitte midagi. Eks antud teistegi süüd kapaga kaasa nagu ikka ja saadetud Azaselile. Ma aga lihtsalt ei saa ametkonda totaalselt  õigeks mõista ja end totaalselt süüdi. Ma teeksin ju nõnda ka Jeesuse ristilööjad õigeks. Jumalaga siin küll pistmist ei olnud. Ehk küll nad seda Jumala nimel tegid. Aga nagu ma kusagil olen kirjutanud olen ma ikka kahe mõjusfääri vahel kõlkunud. Üks oli kunagi see Jüri maailm ja teine siis vabakiriklik. Nüüd olen ma end takkajärgi sinna Jüri maailma vormiliselt sisse möllinud aga osadusest tunnen puudust küll. Ja polegi seda maailma enam. Pole enam seda sooja kogukonda, vandeseltslikku kus inimesi tundus nagu mingi nähtamatu side ühendavat. Ja olen arvanud naiivselt et ma  intellektuaalselt kõrkide ja ametkondlikult tihti kurjade seas kohta leian. Jüri oli sügav soe ja inimlik inimene. Jüri oli agraarprohvet, kes nägi ja jälitas mingeid süvahoovusi.  Noist kes tal külas käisid ei ole paljud seda enam mitte. Või on nad takkajärgi ise kurjaks kätte läinud. Kaks toonast head tuttavat on osutunud sedavõrd vaenulikuks et see on lausa üllatav olnud. Nendega mul enam pistmist ei ole, tundub nii. Seletan ma seda sellesama fenomeniga et kollektiivsed viktimiseerimised ulatuvadki üle ametkonnapiiride. Aga eks siis tule aru saada ja siin on mõned võimalused, mida võiks markeerida.

Üks on jääda iseseisvaks kobisejaks nagu ma praegu olen, olles suht nõrgalt afilieerunud. Siiski olles sest Jehoova teenistuse armsus on mulle oluline nagu Psalmist ütleb. Üks variant on mingis mõttes tagasi minna aga vormiliselt ei ole see ilmselt mõeldav ja muidu ei ole see ilmselt teostatav. Ja ka vagad vennad vihkavad endiselt ja mitte vähem kui mittevagad. Minna uut teed siis, jättes kuuluvused endiseks ja liituda näiteks või eeee, Rahvaliiduga sest kuuluvus on mulle väga tähtis. Teha mingi rumal käik sest liiga palju olen ma elus kuulanud neid keda ma olen kuulanud. Kes on targad tundunud aga kurjadeks osutunud. Kuuluvus tundub et on üha tähtsam. Kahjuks ei ole see neile tähtis ja oluline olnud kuhu ma olen soovinud kuuluda. Aga otsad jäävad lahti ja parem ongi. Nagu Rimbaud – et omas ihus olen pidanud ma seda kõike kogema ja mõistma kõrge hinna eest. See aga vist ongi ELU. Et mõistad ka siis kui enam midagi ei muutu ega muuta saa. Aga vähemasti mõistad ja siis saad aru kui palju enam on sulle antud sest nemad näe – ei mõistagi. Ei saagi saama. Sina saad ehk lapseks kurjuses olles omad asjad ära seedinud ja omandanud haugi mälu aga nemad jäävad kurjuse lasteks. Aga seda sa enam ei mäleta.

Advertisements

3 Responses to “kylajutt”


  1. 1 kersti 13.07.2010, 22:46

    Ütleks ka paar sõna sekka. Tegelikult saab küll minna tagasi sinna, kus sind vihatakse. Nt Haagar pidi tagasi minema. Ja Paulus läks ise, ta oleks võinud valida oma 40-1 hoobi asemel selle linna külastuskeelu, aga tema tükkis tagasi… Kõik ju oleneb sellest, kuidas Jumal juhib. mõnikord tuleb ka oma telgid kusagile mujale püstitada… East of Eden…

    Siis veel seda, et “religioosne kurjus” on oksümoron vaid siis, kui “usk” ja “religioon” võrdsustatakse. Usu all mõtlen mitte kuskile formaalset kuulumist, vaid praktilist armastust lunastuse valgel. Sest religioosne vaimsus ei saagi muud tekitada kui kurjust. Ei saanud seda teha Jeesuse ajal ega saa tänapäevalgi. Mo meelest väljendub relioosne vaimsus umbes nii:

    1) mistahes kriitika või parandusettepanekud viiakse isiklikule pinnale, st a la rünnak minu isiku vastu ongi rünnak Jumala vastu.
    2) kriitilisus (mis võib väljenduda ka üleolekus) teiste suhtes, samas ise inimene ei muutu. Tema on üle kogu sellest “tõmblemisest”, tema on “kohale jõudnud”. Temal pole arenenda vaja.
    3) usk oma jäägitusse õigusesse. Klapid. Arvatakse, et valgus, tegelikult pimedus Vt Joh 8:38-40
    4) “raamatupidamine”- tulud, kulud, saldo. Täna teenisin armu välja … yes!
    5) kartus vaadata oma südame sügavatesse soppidesse (a la kõik on niigi hästi, milleks ennast katkestada). Täis surnuluid, ütleb Jeesus, aga ega nad ise seda ei tea ja ei tea ka inimesed, kes nende võõbatud haudade peal käivad.
    6) kuna ise pole andestust kogenud, ei suuda nad mõista, et Jumal võib kellelegi armu anda ja andeks anda. (a la: vaata mis sa ise oled teinud, tuled siin rääkima).
    7) jõuetus, rõõmu ja väe puudumine Issanda töös ja teenistuses. Hambad ristis “püha ürituse” nimel tegutsemine
    8) ise ei lähe sisse, teisi keelavad. (a la messias peab tulema selline, nagu nemad seda ette kujutavad)
    9) see, muide, et nad nüüd Jeesuse nimel Jeesuse tapjate suktsessioonis on, polegi tegelikult väga üllatav. Nende eelkäijad tegutsesid ju Jeesuse Isa nimel… Et siis oma isa lapsed…

    jne…

    Tegelikult on mul hoopis see mure, et kes selle uue paradigma, millega ka midagi pääle oleks hakata, maale tooks (vt mu appihüüde blogis). Kaini märgiga mehed on kõik Tarsise poole teel… 😦

  2. 2 kersti 14.07.2010, 8:00

    Ei saa ikka, pean juurde lisama sinna nimistusse tähtsaima ehk
    10) ülim pragmaatilisus usuasjades, oma mõistusele toetumine, et kõik väljad oleksid kaetud (all bases covered), et mind hiljem milleski süüdistada ei saaks. Kombineerimine ja külm kalkuleerimine. Et kirik keset küla jääks… et keegi midagi ette heita ei saaks. “Parem on, kui üks inimene hukkub, kui et kogu rahvas hukka saaks”… Ja ametkonna esindajad osutuvad seda tehes/jutlustades tihti prohveteiks ja Jumala tööriistadest, ehk nad küll iseendid Jumala riigist ja armust ilma jätavad, sest nad ei mõista oma ajastut ega Jumala plaane oma elus ega oma rahva elus…

    Ja mis see muud ongi kui see, millest AR Appihüüu epiloogis (http://armuaken.blogspot.com) räägib, et sisemine laps, see ainuke, kes võiks Isaga avatult suhelda, on ära tapetud, maha müüdud midjanlastele ja üsna vähesed pääsevad vanglast aastakümnete möödudes kogu Egiptusemaad valitsema ja Iisraeligi elus hoidma ja toitma. Enamik saab lihtsalt hukka. Aga ega me ise seda ei tea, vähemalt ei saa aru enne, kui KOGU parafernaalia me ümbert kokku kukub. Siis ehk hakkame mõtlema. Kui hakkame.

  3. 3 kersti 14.07.2010, 8:50

    Ja veel seda, et… tarkus ja kurjus ongi sünonüümid, kui just Jumala tarkust ei ole. Sest hea ja kurja tundmise puu pidi TARGAKS tegema ja seeläbi Jumala sarnaseks, ehk siis HEAKS. aga juhtus ikka kakvsegdaa, läbinisti kurjaks tegi hoopis.
    Ja Jumala tarkus on ainult läbi Kristuse risti, mis paganaile on jõledus ja juutidele pahandus ning narrus.

    Ja kui inimene oma sõnakuulmatuses oli oma valikud teinud, ei saanud Jumal oma armus muud teha, kui nad Eedenist minema saata, võttes ära kõik butafooria ja polsterdused, mis siiani iseenesestmõistetavad olid olnud. Sest muidu oleksid nad kurjadena igaviku veetnud ega oleks enne arugi saanud kui tulejärves.

    Mina usun küll, just oma kogemustele toetudes, et see on tõeline Jumala arm ja Jumala tegu, kui ta meie elust polsterdused hävitab, et me Teda hakkaksime otsima ja ei paneks võrdusmärki polsterduste ja Jumalaga osaduse vahele. A la… mul kõik paigas, päike paistab, ergo, Jumalaga suhe mul väga viis… kurjade peale paistab päike samamoodi, ja mõnikord veel helgemalt. Vähemalt praegu veel.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: