kylajutt

Loen Muti mälestusi ja vaat kus töö eeltöö ja pildimaterjal. Tõsine mees, arhivaar lausa. Ma ei saaks sellise asjaga iialgi hakkama. Oli tore seal Tarmo Vardjat kohata, kes oli ülikena ja helge inimene. Ja abivalmis. Arutada läinute motivatsiooni üle pole nagu enam kohane aga võin vist küll öelda et ka Tarmo kuulus nonde helgete kristlaste kilda kel armastus ja abivalmidus käis kaugel eel igast otsustamisest ja identiteedikupitsate valvamisest. Kuis nad muidu nii rangelt moralistlikes süsteemides ise hakkama saavad vaat sellest ei saa ma mitte aru. Eks nad siis pehmenda ehk seestpoolt. Ja ole sinna sisse sündinud. Selge see aga samas on nad ju ka kaasosalised. No ma ei tea. Mis hea pärast pidi tema tulema minuga siia maale ja panema mulle vee sisse. Ma ei oleks iialgi sellega ise hakkama saanud. Või mu sõber ehitaja Uku, tutvus minuga on talle kalliks maksma läinud aga ei ühtegi etteheidet ja maksta ma talle ka hetkel ei saa. Eks ma siis püüa nii aidata kuidas ma vähegi oskan või suudan. Ja ehitan sildu ja viin inimesi kokku. Mind paneb ikka heldima see kui inimesed head on ja head teevad, eriti siis kui nad seda mulle teevad. Ma ei ole loomu poolest nii abivalmis ja hea inimene. Ma ikka loen kohe neid vorste ja õigustan end kohustustega kõige vahetumate kodakondsete ees. Tarmole meeldis vahel ka arutleda ja selle elu groteski välja tuua. Üldiselt oli ta rahutu ja tegus inimene ja ega ma sellest päriselt aru saanudki miks ta kogu aeg liikumas oli nagu elavhõbe. Ilmselt on see lihtsalt loomuses. Ma ka rahutu ja kärsitu aga Tarmoga võrreldes vist lausa flegma. Mäletan üht segast aega, vist aastast 1981. Käsin läbiotsimised, vist ka viimased, peale Grahami külaskäiku. Ja olukord usuilmas oli ärev. Peideti samizdati asju. Tarmo käis vist ka Timuski juures, igal juhul oli ta väga elevil ja rääkis suure mõnuga sellest kuidas tema oli diktofoniga nende omavahelist jutuajamist (ülekuulamist) lindistanud. Et tõmbas nagu alt. Igal juhul elas ta asjasse väga sisse. Mäletan ka tema toonast tunnistust. Ja isegi sisu mäletan, see oli telefonipostide kuminast lumes, et mine ja pane kõrv vastu ja kuula. Mulle assotsieerub see pilt alati ja P-E Rummo, kunagise hea luuletaja ja nüüdse mitte enamniihea poliitiku kogust „Saatja aadress“, mida sai kunagi ise ümber tipitud. Pildiga sellest kuidas noodsamad telefonipostid traatkäed õlgadel lumes seisavad. Et siuke postiromantika siis. Väga poeetiline ja mittemoralistlik oli too tunnistus siis. Varsti peale seda läks Tarmo haiglasse.

Eks talle kindlasti meeldinud eri inimestega suhelda ja ümber lokeeruda. Minu juurde tuli tal vahel ka õlle või paariga siis kui saun oli. Ja eks me noid siis sinna sauna kõrvale mekkinud. Ilmselt vajas ka tema vähe suuremat vabaduseastet kui ametkond ja ametnikkonna järgne eluviis seda ehk pakkus. Oli ju nõukaajal Oleviste üks vähe erilisem koht küll. Lisaks muule ju ka ikkagi opositsioon. Kui luteri kirik ehk rahvuslikku opositsiooni pakkus siis Oleviste ehk tõesti toona ka moraalset. Mutile oli Tarmo kirjutanud mingi tema baptismi kohase ütte kohta et mida tead sina baptismist. Ja Mutt ütleb et ega ma tea jah. Seda minagi et baptismil oli toona põhjust ehk uhkegi olla. Mäletan seda kuis ise ütlesin Bärensoni kuuldes et sain midagi kr..di baptistidelt. Tema kaebas selle Gustav Kivirannale ära kes mind Jaani juurde vabandama viis. Ega ma kade olnud tegin kõik ära mis tarvis. Seda minagi et siis oli neil ehk õigustatultki vähe sektiuhkust. Seda minagi et õigusega, siis vähemalt. Nüüd kõlab see kõik aga hoopis erinevalt sest nüüd on vaja kuulutada lisaks muule ka antropoloogilist tõde ja ilma ei tule enam mitte sugugi välja. Sest muidu on ju tore küll kui noored ärimehed truud oma naistele on aga kas nad ikka riigimaksud ka ära maksavad on vähe teine küsimus. Üks meeldivamaid ja helgemaid inimesi oli Tarmo keda ma tundsin.

Ma ei tea mida ise teha. Öösel nägin unes et saingi ärimeheks ja see ootusärevus oli hinges mõnus et kohe-kohe hakkab tulema, et hakkabki tulema. Nagu siis kui haug juba otsas aga mitte veel kotis.

Need maapähklid linnast aia nurgast tõin ma maale. Pealegi oli mügri noid mugulaid tublisti harvendanud. Maha jäi veel oh kui palju ja maha nad jäävadki. Ei jõudnud lihtsalt. Eks peagi ära tulema nii nagu Lott tuli Soodomast, nii et kaasa ei tohi võtta ja tagasi ei tohi vaadata. Asjad on sillad minevikku ja kui Kõrgeim kutsub sind uude tulevikku siis ei mingeid sildu enam, niikuinii on mälu seda täis, nii täis et enam ei pääse ega pääsegi. Tunnen et hakkan Zorbase vanusesse jõudma aga mus pole sellist animaalset süüdimatust. Ja Jürka ….seda (midagi) mis tas oli, seda ehedat talupoeglikkust ei ole mus ka mitte. Aga ometi on nad siis eeskujud kuidas väärikalt vananeda. Tavaliselt tähendab väärikus majanduslikku toimetulekuvõimet. Aga ka pimeduse kollid kasvavad ja ohud ja eks paista. Selline külapaater võiks ma aga olla küll. Probleem on vast selles et külast tüdin ma enne kui küla minust, nagu praktika näidanud on. Teisalt on siuke geograafiline kinnistamine ju hää ja loob sideme sinu ja maa vahele. Sinu kui hoonevardja vahele. Ja seal sind siis vaagitakse ja sõelutakse aga mis tost. Mina ei teagi enam mis suunas ma muutuma peaksin kui peaksin. Ja et kas peaksin. Spontaanne usuelu mida viljeldakse hulganisti ka siin Eestis ütleb et muutu ja et mida enam sa muutud seda kiftim on ja et Kõrgeim end sinu muutumise järgi ka kohe sätib. Tea kas ikka sätib. Ega minagi tea. Ma tean et jõe ääres on õhtuti tore olla ja vaadata seda kuidas jõgi keeb. Millist mürglit väikesed viidikat ja suuremad kalad koos teevad. Olen kaks päeva õngitsemas käinud kahe õngega ja väga keffade tagajärgedega. Eile sain vaid kaks särge, kes ma tagasi lasin, üleeile hulka viidikat (tagasi) ja ühe kopsakama ahuna, kes pannile läks. Eks tule siis täna minna jälle vähe suuremat kala kaema. St haugi, see tähendab aga vees käimist ja füüsilist pingutust. Aga ka väike haug on suurem kui 4 särge või ahunat. Siin elab küll ilmselt ka kiloseid ahunaid. Mulle meenutavad nad ikka tanke, need pantserdatud kalad.Mina sain oma elu kaks esimest kala Keila-Joa muulilt kes olid, õige, ahunad olid.

Olen nüüd siis selle relvaloo jutuga ajanud kärbse pähe sumisema nii endale kui lastelegi. Eks siis täna proovi need laste mänguasjad ära kaeda. Tühja me leiame aga päris välistatud see ka ei ole. Ja täna on jälle jalka. Lapsed hakkavad rahunema ja leppima ka maaelu kui omamoodi alternatiivreaalsusega. Lõpuks ometi. Linn teeb inimesed hulluks see on ju hästi teada.

Maapähklid, need kollased lilled ma mõtlen mille nime ma ei tea. Need pähklid on lääged aga mingist ainest millest meil sageli puudu on pidid nad tulvil täis olema küll. Sel aastal läheb neil hästi. Poeg on mul tubli trimmerimees ainult et vanasti oli tal probleeme kultuur ja metstaimede eristamisega. Nüüd on vähem. Vaid paar kõrvitsat ja mõned lilled aga muidu on rohi madal. Maapähklid jäid seekord alles ja viinapuu. On vaid üks kõrvits mis õilmitseb sel aastal. Eile just mõtlesin et jama küll kohe kui enam midagi maha ei pane on ka suve selgroog murtud. Ja pimedamaks kisub ka vaikselt. Eelmine aasta oli küll jõuluni üsna põnev ja helge. Sai kalal käidud ja need varased hämarused mida pikkisid suured täpilised kalad, tundusid tõeliselt müstilised ja küllap oligi nii. On enam meelde jäänud kui suvised kalapüügid. Lund sajab ja on hämar aga kala võtab mis kole. Nii et emotsionaalselt vedas jõuluni välja, siis keeras aga talve karmiks ja vähe helgemaks läks alles veebruaris kui oli juba aru saada et päev pikemaks läheb. Soojaks läks aga teab millal. Kui üldse. Nii ma siin siis käin oma 9-a vägistelt õielehti korjamas, iga päev seni kuni neid on ja siis loen sõnad sisse ja olen valmis ise jooma ja teistele andma. Kellel siis poleks 9-a mehe väge vaja. Ikka kulub ära. Tea kuhu teda ainult panna. Ütleb ju vanasõnagi et ühe mehe mõistus aga üheksa mehe ramm. Iga päev kätkeb siin maal ohtralt võimalusi. Millega  kalale minna, kas spinna või õngedega. Kas jala või autoga. Kas kaldalt või kanuust. Voot sellised võimalused on mul siin. Ole sa siis veel kalvinist kui sul nõnda palju võimalusi on. Ega ma olegi. Puhas arminianist. Ja omi viise ma ka parandan ennekõike selle pärast et elada mulle meeldib ja enam meeldib kui see kuidas elada. Mina ei dikteeri elule elamise kvaliteedi tingimusi. Sest kes olen mina. Surnud koer. Sotsiaalselt eikeegi. Eile tahtsin sõbraga rääkida aga nu jah see siis selleks. Pole ma teoloog ega kedagi enam. Ehk vaid temaatiline mõtleja kui üldse midagi. Tavaline pisut edev vanamees. Ikka aga imestan kasvõi sellegi üle kui vähe huvitab kedagi siin päikese all inimese sisuline väärtus ja kuivõrd oluline on tema vormiline külg. Mina olen hetkel pisut vormitu ja tea kas saangi end enam vormi. Ehkki ma lohutan end ka pangaametnik Ristikiviga näiteks paguluses. Ehkki mulle ta raamatud ei meeldi. Mõni luuletus ehk meeldib. Tema Hingede öö on mingi kinomüstika, mingi ood laterna magicale, mis nüüd aegu hiljem ei kõla enam. Nüüd on kõik ühtviisi võrgus. Võrguga on aga see asi küll et sa pead teadma vähemalt seda mida sa otsid. Võrk eeldab nõnda eelteadmisi ja otsimisoskust ja kui sul seda pole siis jätab ta su sama lolliks edasi. Otsisõnu pead sa vähemasti teadma. Ja mida spetsiifilisemalt sa neid tead seda paremad on tagajärjed.

Aga tagasi siis selle va „religioosse kurjuse“ manu. Faktid on faktid, faktid on ajalugu ega siin olegi midagi vaielda. Mis kurjus oli inkvisitsioon kui ta religioosne kurjus ei oled? Minu väide ongi see et pole muud kui tavaline kogukondlik kurjus, ütleme siis veelgi leebemalt ütleme et kogukondlik egoism siis peale. Lihtsalt religioosses koosluses on seesama kogukondlik egoism usuliste maitseainetega maitsestatult. Ja vahet tuleb teha alati selleski kas inimesel rääkides on kateeder sees või ei ole. Kateedriga inimese juttu tuleb võtta autoriteetsemalt kui ilma. Üldiselt on seda teemat juba lüpstud küll. Imestama paneb aga see et usuinimesed selle peale tagajalgadele tõusevad ja kukuvad eitama ja süüdistama et pole pold siukest asja, nagu inkvisitsioon jms. Muust rääkimata et ongi vaid su häädus ja armstus mis inimesi tuliriidale saadab ja muidu ära ajab. See on tegelt juba naljakas. Jube naljakas võiks öelda aga on siukseid inimesi, on ka kurje pappe, ise olen kohanud. Kes on ise otsustanud kurjad olla, mitte et nad seda süüdimatult ja rumalusest oleks, ei nemad ongi otsustanud olla ametkondlased ja kaitsta au ja identiteeti ja detsimeerida muudkui. Ka omas kirikus olen vähemasti kahte siukest kohanud. Vabakirikutes on nad rohkem moralistid, vanemates kirikutes aga enam ametkondlased. Või siis ehk ametkondlikud moralistid.

Advertisements

0 Responses to “kylajutt”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: