kirjad maalt

Jutud

Jutud mida külas räägitakse on sellised väikesed jutud. Õigupoolest oled sa juba enda poolt antud signaalide poolest avalik ja igale soovijale loetav. Uudisekünnist külas ei ole. Iga uudis on Uudis. Näiteks jäi mul auto jõe äärde viival teel kinni. Paar korda tagurdasin aga sõin end veelgi sügavamalt sisse. Lähim maja on seal ehk 150 m kaugusel. Üsna pea oligi naabrimees kohal. Mürsk nagu ikka käe külge kasvanud. Ja poeg kah veel lisaks. Mitte tema vaid minu oma. Kaevamine ei aidanud, aitas aga teise auto toomine ja sellega tõmbamine. Probleem oli selles et teisel pool teed oli kraav, üsna sügav teine. Auto tuli küll august välja aga siis ühtäkki vaatasin et nüüd läheb üle tee kraavi ära. See olukord oleks veelgi hullem olnud. Ja mürsuga naabrimees vaatas ja arutles muudkui. Ja mu poeg ega keegi ette ei astunud ja autot peatada ei püüdnudki. Õnneks jäi üsna kraavi serval auto siiski pidama. Eelmine aasta küsis teine naaber ikka õhtul et kuule täna tegid kaks paagitäit? Teine päev tegin aga kolm paagitäit.

Hääled on olulised. Jututeemad võtavad külarahva talu talult läbi.

Üldiselt on külateemad sellised staatilised. Ja iga muutus on uudis missugune. Kiiret ei ole kellelgi. Ühel naabril seisab maja juba 2 aastat tuuletõkkega ja pole hullu midagi. Egas head tööd saa ära lörtsida. Teine naaber aga elab endiselt koos oma lahutatud naisega ja see on ikka põnev teema millest rääkida. Et kuidas siis nii lahus aga ikka koos. Siis on veel üks vanapaar ja paar uut talu kellega me eriti ei suhtle. Ja siis on meil siin ka näidismajapidamine ehk talu kus ei peeta loomi vaid inimesi. Inimesi on arvata et puhtam ja kallim pidada. Peetakse noortelaagreid projektiraha eest ja talu on ilus ja korda tehtud nii et sea või väljanäitusele välja. Elu edeneb.

Üks suur ja peamine jututeema on uss.

See hakkab juba kevadel peale. Kas sa usse ka oled näinud. Ja ikka keegi on. Ussid on just parasjagu nii harvad ja nii sagedased kui tarvis selleks et nendega ja nendest rääkides ikka põnev oleks. Minu arvates ei ela ussid metsas vaid pigem seal kus kunagi on inimesed elanud. Seal kus on võsa ja kõrgendikud. Aga vupsavad nad välja ka seal kus keegi kunagi ei arvaks, ka seal kus on rohi niidetud. Alles paar päeva tagasi kui terve pere oli parasjagu hoovis vonkles üks suur hall tegelane üle hoovi. Pinnasel ei olnud teda absoluutselt näha ja reetis ta üksnes liikumine. Kahjuks oli see seekord ka tema viimane vonklemine. Kui ikka hoovi pressib siis tuleb ta ka ära tappa. Üldse tapetakse siin külas igas hoovis ussid ära ja tundub et ega neid sellest vähemaks küll ei jää. Jätkub. Minu maja taga on ahervare kus nad arvata et alaliselt elavad. Käisin sealt kiviktaimla jaoks kive toomas ja oligi seal üks väike hall ja kollaste põskedega. Kas nastik? Ilmselt küll, esimene kes sealkandis elab, vähemalt esimene keda mina nägin. Naabrimees ütleb et tema leidvat aeg-ajalt ka vaskusse aga mina ei usu enne kui olen ise näinud. Minu hüpoteesi järgi on meie külas maa ikkagi natuke liiga madal vaskusside jaoks. Olen ühte küll Varbola linnuse kõrval kohanud aga need keda naabrimees vaskussideks peab on minu arvates lihtsalt hallid rästikud. 

Inimesed annavad siin üksteisele usse välja ja lõpp on neil reeglina sarnane. Andsin naabrimehele välja kena pruuni rästiku kes end üle tee tema maja vastas oli kenasti sisse seadnud. Ilma ussideta oleks asi kurb ja igav. Ja kui mehena su autoriteet kõigub siis tapa vaid uss ja kohe saad sa oma autoriteedi tagasi. Mees on nimelt see kes ussi ära tapab. See on meeste töö, mida naised reeglina teha ei taha. Aga nad tahavad et see tehtud saaks. Et need sakilised olendid ometi naiste lapsi ja lapselapsi ei ohustaks. Ja selleks on mehi vaja. Üldse on maal mehed kuidagi olulisemad kui linnas. Miski pole siin enesestmõistetav. Ei vesi kraanist ega haug laual. Mehed tagavad vee kraanist ja haugi laual.

Lillepeenar

Lillepeenral kasvavad lilled, nii kultuurlilled kui ka metsikud. Ehk küll mõni metsik on kaunim ja dekoratiivsem kui kultuurvorm.

Üldiselt saab vaid inimene kohta ja loodust väärtustada. Ja sedagi vaid teiste inimeste jaoks. Või siis ehk bokononlaste. Nagu Uku oma Lipa küla, eriti mälestustes taimedest. Või kunagine Juuru kirikuõpetaja kes kõik külalised tööle pani. Kõik erinevad naised kes sõbralikult tagumikud püsti maasikaid rohisid. Lillepeenral on mul tänavu ehteks umbes 20 üheksavägist. Sai nende tõlvikutega siin vehitud paar aastat ja nüüd on nuiad püsti. Need nuiad mis täiesti ebaloogilisest kohast ühtäkki õitsema hakkavad. Mitte nii nagu põdrakanep ega mõni teine. Naine nuriseb et polevat kultuurtaim. Ega olegi. Ma tooks karuohaka kah aeda, mis sest et kultuurtaim ei ole. Või võiks ta ju siis nimetada kultuurtaimeks. Kultuuristatavaks taimeks, selleks keda me parasjagu tsiviliseerime. Kellele me katekismust loeme ja keda me ristime. Kui miski nii dekoratiivne on miks siis mitte. Egas Jumal nii võimsate asjadega ise hakkama saa. Küllap on inimene ikka ka natukene vahepeal susserdanud. Aga pole näed. Eraldi rehnut on mul tomatitega. Sel kevadel said aknaraamid kenasti ruudukujuliselt kokku säätud hästi päikselise koha peale. Ja sinna tubli 15 tomatitaime istutatud. Katus jäi kasvuhoonele tegemata, katuseks on katteloor. Aga enneäe imet tomatid muudkui tulevad, juba on rohelised otsas ja varsti on need rohelised juba punased. Uskumatu aga tõsi, nüüd 1. juulil on juba umbes 20 kera otsas. Minul on tõsine mure ja kohusetunne nende roheliste kerade suhtes ja nõnda ma nüüd käingi paar korda päevas neid kastmas. Tulevad, uskumatu aga tõsi. Ja tagantjärgi on hea tunne et sai aida tagumise poole puhtaks tehtud. See aga paljastas kurva tõsiasja et tuleb aidal alumised pehkinud palgid ära vahetada. Jälle üks uus asi kaelas, üks tegemata töö ja kohustus.

Ise olen ma täiesti talvises ülekaalus, kaaluks 110 kilo, mida on ilmselt liiast. Käia ma jäksan kui tarvis siis isegi 10 km järjest, nii et vormil ei ole viga. Üks päev käisingi 10 km, rüüpasin seljakotist jooki peale ja mõnulesin niisama. Aga riietega vees kalapüüdmine hakkab vaikselt üle jõu käima. Vahel tulen koju, märg ja lõdisev ja olen nii väsinud et ei jaksa sõna otseses mõttes mitte midagigi teha. Mõte elamise väikeste kohustuste peale tekitab õudu ja hirmu. See on kui end asendustegevustega ära kurnad. Aga terve maailm kurnab, ajavad muudkui mingit palli taga selle asemel et…. Asendustegevused ruulivad.

Üldiselt jääb taimedest väheks. Elajaid oleks vaja, neid kelle eest selles kohas hoolitseda ja hoolt kanda. Siis vast sünniks maakodu. Maakodu on see kodu kus sa üle talve elad. Ehh tuligi midagi põlveotsa definitsiooni moodi välja. Vähemad vennad taimed jäävad nõrgaks sest see on selline hooajakaup. Ei mõtesta kodu ära. Sind ei mõtesta ära sest sina oled ka hooajakaup kui sa üle talve ei ela. Suvine ekspansioon maale, tänu soodsatele klimaatilistele tingimustele. Kui aga sul üle talve on kelle eest hoolt kanda, siis sellel hetkel sünnib maakodu. Siis kui sa lumega linna ei tagane.        

Külalised

Külalised on siin maal hoopis erinevad kui kusagil mujal. Tegelikult on need needsamad külalised aga siin maal on suhe nendega kuidagi nagu hoopis teine ja erinev. Siin on loodust ja loomi ja taimi, mida näidata. Ja millegipärast tulevad nad siia hea meelega, ega teagi miks. Ju nad siis tahavad tulla. Aga linnainimesed on naljakad. Mõned näevad kogu suve kui ühtainust suurt sääseprobleemi ja muret. Mina ignoorin sääski niipalju kui võimalik. Kusagilt maalt ei ole küll enam võimalik. Aga imegu peale, mus verd palju.

Lugemine

Suvi ja puhkus tähendab seda et tuleb lugeda ja lugemisest mõnu tunda. Ja ongi mõnus lugeda. Raamatuid saab Märjamaa raamatukogust. Igast raamatuid saab. Mõtlesin et on usundilooline uurimus veenuse kultusest, oli aga 600 lk sexijuttu. Ei jaksanud lugeda ja viisin tagasi.

Töö

Töödega on see asi et need tööd mis on kohustuslikud ja tuleb ära teha ei ole meeldivad. Võimalusel tuleb neid edasi lükata. Ega töö ole jänes et eest ära jookseb. Ei töö seisab ühe koha peal ja kisendab vaikselt ja ootab tegemist. Ehk ägab pigemini, vaikselt aga siiski küllaltki etteheitvalt. Kui ei tee, siis ei juhtu ka mitte midagi muud kui et entroopia ja lagunemine võtavad oma. Tegema hakata ja sekkuda saab igas faasis. Ainult et mingist faasist peale ja alates on juba targem ja otstarbekam lagunemisele ja entroopiale kaasa aidata ja asi maha lõhkuda ja lammutada, selle asemel et midagi taastada või ennistada. Üldiselt on mehed viletsad ja mitut vastutusekoormat reeglina kanda ei võta – ei soovi, suuda ega jaksa. Näiteks täna on ees digirevolutsioonilised tööd, ja samal päeval ja samal ajal torutöid tegema ei hakka. Ei suuda, ärevust niigi palju et kas saab pildi ette. Tänane Robinson ei ela mitte üksikul saarel vaid kesk meie seas, ainult et tal ei ole telepilti ja internetti. Aga ehk on tal Reede, kes on ju ka kommunikatsioonivahend.    

Hooned

Hooned ja sinu suhe neisse määrab viimselt selle kas sa oled peremees või sulane või suvitaja. Peremees tunneb hoonete ja katuste ees vastutustunnet. Mina tean kuidas peremees peaks olema ja tegema aga ma ei anna mõõtu välja. Eile tulin kalalt ja olin kurnatud ja tüdinud ning magasin halvasti. Hommikul oli teenistus. Mis on ikka tore ja annab jõudu. Teha leivast ihu samas kui aktsidentsid ehk ihu omadused jäävad ikka leiva omadeks. Vaat see on trikk ja semiootiline salto. Ka jutlustes püüan ma vähemasti välja tuua antropoloogilist tõde, mida Jumal on inimese enese kohta ilmutanud. Mitte üksi seda mida ta on ilmutanud enda kohta ja inimkonna ja indiviidi kohta. Seal vahel on veel kogukonnad ja ka nende kohta on üht-teist ilmutatud. Nimelt seda et inimkooslused on altid ohverdama ja tapma ja lintshima.

Perekond

Perekond on meil veider. Kõige rohkem teeb meil maal kahtlemata tööd pump. Imipump, vahel imeb aga vahel sakib niisama. Ja rõhuga on tal ajuti probleeme. Inimestel on vererõhuga, temal sunnikul aga veerõhuga. Mingid nahad lähevad tal sees läbi ja siis hakkab imema vaid selleks et oma rõhku säilitada, mitte selleks et inimesi teenida ja neile head teha. Meil on peres ka üks veider elukas kes peidab ajuti saiakontsusid patjade vahele. Toidu suhtes vähe paranoiline vend. Koer nagu inimene, täpsemalt küll meesinimene. Koerad ongi mehed ja mehed peavad koeri sest koerad on täpselt nagu nad ise, sama hierarhilised ja paranoilised ja territooriumiteadlikud. Selle vahega loomulikult et kui koerad oma reviire kusega märgistavad siis inimkogukonnad ohvritega. Aga indiviidi tasandil ei olegi midagi vahet, samamoodi kusevad ka mehed kui nad ainult viitsivad oma reviiri piirideni minna. No kui ei viitsi siis tulevad noored ja tugevad mehed ja kusevad üle ja võtavad maa omale. Üks kindel vahe on selles et mehed reeglina ei haugu,  vähemalt mitte samamoodi nagu koerad. Naised on aga seal reviiri sees ja innustavad mehi ja õpetavad noori poisse elus hakkama saama ja läbi lööma. Sest muud elu sisu inimestel ei ole. Kui hakkama saamine ja läbi löömine. On küll väikesi negentroopia saarekesi ehk peresiseselt aga ei enam. Igast inimkonna armastuse jutlustajad on läbi kukkunud. Nad pädevad vaid seni kuni on lootust, vähemasti lootust et nende rivaliteediühik ehk kunagi võimule saab. Senikaua kannatakse lootuse nimel võimule armastus ära. Aga ei enam. Nii oli ka Jeesuse ja apostlitega. Kui selgus et sellest asjast asja ei saa siis olid kõik kadunud kõige nelja tuule poole. Alles hiljem kui neile selgeks tehti et see oli ajutine taganemine enne lõplikku võitu siis kogusid nad endid uuesti. Ah, et see oligi siis võit mida meie karistuseks ja surmaks ja lõpuks pidasime? Ah et seekord sedapidi. Aga ikka vaatame me seda mis tema on teinud mitte seda mida meie temele oleme teinud. Selline see teoloogia on mis üksnes Jumala tegudest räägib ja inimese kohta suuremat ei kosta. Inimene jääbki selleks kes ta on ja oli ja tema õnnetu mõõdab ka kirikut vaid samas võtmes et kas on respektaabel ja sünnib rahvuslis/romantilise aatega kenasti ühte. Rahvusromantika päästis kristluse sest defineeris usurahva ja usukogukonna ümber rahvusliseks (usu)kogukonnaks. Ja selles kiiluvees ujub ta tänini.

Aga pere jah, lapsed on talumatult sotsiaalsed ja neid huvitabki vaid väga primitiivne rivaliteet, mitte pisut rafineeritum üleolek läbi intellektuaalse enesearenduse. Ikka jalgpall ja televiisor ja vahele pisut omavahelist kisklemist aga keegi neist katuste ja mädanevate palkide pärast oma südant ei valuta. Liiga suur plaan. Ei viitsi reviiri piirile minna et kusta. Ma viitsin aga ei jaksa enam hästi. Siuke värk siis.

Viinamäelased

Tegutsen siin siis ka mina siin looduse ära susserdajana ehk teisisõnu mängin jumalat. Eelmisel aastal tõin Leesilt siia tubli 15 viinamäe tigu. Ega ma pold neid vist enne näinudki aga siiski, kohe kui nägin tundsin ka ära. Ja seal nad olid vana maakividest müüri peal palavaga niiskust nõutamas. Mõtlesin korduvalt et tea mis neist õige saanud on. Siin ehk nädalat paar tagasi kohtasin ühte. Ka koht oli enam- vähem sama. Siis kadus see üks ära ja eile avastasin teise, oma nn. kasvuhoonest. Tõin talle siis salatit ja muud millest arvasin et ehk võiks see talle maitseda. Täna teda seal enam ei olnud. Aga nad on alles. Ehk toon neile hiljem sealtsamast lisa, kust ennegi. Need on siis minu nn. väiksed asjad, minu kui Räime-Reeda 5 kopikat mis talle ometi väga olulised olid. Ehk küll mitte viimselt olulised aga ehk siiski olulised. Sest eks ole see viimselt oluline kah siuke konstruktsioon. Olen unes enda surma ja suremist näinud. Ka siis võib ehk mingi kivike kingas sulle viimselt oluliseks osutuda, mingi 5 kopikat. Mingi väike heategu mis tegemata või pahategu mis tehtud ja siis ei soovi muud kui et saaks vaid selle asja ära õiendada. Kas see siis ongi viimselt oluline, kas Räime Reeda 5 kopikat on talle viimselt olulised? Küllap on. Igasugused õigeolemised ja emotsionaalsed eksalteeritused ei pruugi siis seda olla, küll aga 5 kopikat.

Ehk teen endale ka kunagi siia oma Issanda viinamäe ja lasen omad teod selle peale lahti, nii heateod kui pahateod.

Täna pidin siis peale kirikut minema Sillaotsale seminarile selle kohta kuidas majja elu tuua aga olin eilsest nii kurnatud et ei suutnud. Nägin mingit jama unes ühest Oleviste vennast kellel oli teenistuslik aastapäev ja tehti seda kõike loosungi all mis oli millegipärast Inglise keeles. He accpets everyone except God. Pold sisemist loogikat selles loosungis. Et uni pilte segi ajab, sellest saan ma aru aga nüüd hakkab alateadvus ka sõnu segama ja kirjakohti vassima. No ma ei tea.

Ehk tuleb õhtuks jahikirg tagasi. Siis jahile. Tea kas see jaht nii tähtis ongi, pigem see ehk et saab omaette olla, seal kus inimesi pole. Jaht ehk haugipüük on vaid vahendiks ja ettekäändeks. Et saaks ükski olla, puhuda rõngaid ja kasta keelt.

Aga perekonnast siis veel perekonda kuuluvad suur elumaja, ait, küün ja kartulikelder ja siis veel üks sara mis on juba nii lagunenud et varsti arvame ta surma tõttu ehk perekonnast välja. Ja see tegelane kes saiakontse patjade vahele kaevab, läheb väga kurjaks siis kui endale auku kaevab. Kaevab ta aga tõesti hästi, 15 minutiga kaevab end nii sügavale et teda ennast näha ei ole. Ja väga tähtsust täis läheb kah kohe, et minu auk jne. ära sa ligi minegi tuleb veel külge. Tõeline tegudeõigus. Ilmselt pole Opel, sest nõnda on selle koera nimi täiesti teadmata õpetaja Luteruse armuõpetusest. Täna on meil siis tähtpäev koer tappis ja kraapis ausalt maa sest välja oma esimese muti. Vaata ta ei tee talle midagi ütlesid lapsed. Tõesti ei teinud sest oli ta juba korralikult ära komposteerinud. Süüa ei tahtnud, niisama valvas natuke ja muud ei miskit. Ei ole jaht ja söök ka loomadel seotud ehkki võib olla. Ei pruugi. Ilmselt käivitab instinkti liikumine ja siis krõps ja valmis. Hiiri on ta enne ka püüdnud ja parme ja sääski. Väga osavalt püüab. Ja millise süüdimatusega ta püüab ja tapab, imetlusväärne, ei vähimatki kaastunnet ega muud tundeelu sealjuures. Üksnes positiivne tundelu. Jaht ja püük ja rõõm et sain kätte ja komposteerisin ära. 

Kõik metsaloomad teadsid ammu juba et varsti tuleb inimjahi luba. Jah inimeste püüdmisest veel põnevam on üksnes haugipüük ja miks mitte ka õngepüük.

Inimesi püütakse reeglina kas siis asjade, raha või teiste inimestega. Nii nagu kogre või särjega haugi püütakse.

Võimalikke tegevusi maal.

Täna käisime siis maskiga ujumas esimest korda peale Kreekas, Kosil käimist aastat kolm tagasi kus ma merisiilikuid püüdsin, keda ma küll koorida ja süüa ei osanud. Püüdsin küll aga välja ei tulnud. Mitukümmend tükki püüdsin. Täna sai siis veealust elu vähe lähemalt jälgida. Oli küll elu. Konnakulleseid oli palju aga neid ongi palju kuni sügiseni välja. Minu koer konni millegipärast ei komposteeri ehkki ma pead ei tea anda selle eest. Muuseas siinkohas liigub suur legend. Legend sellest et sõja lõpus visati suurel hulgal sõjatehnikat jõkke. Kohta ma enam-vähem tean. Mask on ka, milles asi, toome ära. Homme hakkame otsima. Jõe ääres see telefonimees rääkis sellest ja siis ka Varbola aidamees, see kes vanavara aita peab.

Üks võimalus oleks muidugi pikemaid ujumisotsi teha maski ja toru ja lestadega ja miks mitte ka harpuunpüssiga kui mul see oleks.

Üks võimalus on võtta oma kanuu põõsast ja minna. Ja sõita no miks mitte ümber Eesti nagu Aap Vaide kunagi tegi.

Üks võimalus on püüda küti ja korilasena elada, no ütleme et nädala esialgu, saaks oma talvekaalust lahti, ehk saaks koguni suvekaalu. Midagi ikka leiab, kui koer muti kätte sai ehk saan siis minagi, jõest saab kala ja rohust konna ja tigusid on kah palju, pluss veel söödavad taimed millest ma küll suuremat ei tea. Takjajuured ja vesikupu suured risoomid. Ja sipelgad ja…ma ei tea mis veel aga las ma unistan.

Ja kui unistusest hea jutt tuleb siis võib teda ju kirja küll panna, nii nagu Thoroe (vale nimekuju) pani kirja. Tal oli idee fix elatada end ühe päevaga ja kuus päeva nädalas hingata. Tore idee aga kliimavööde oli tal ka vähe teine. Aga miks mitte. Igal juhul annab geograafilise lokatsiooni ära mõtestada küll. Nagu seda siin Eestiski on palju tehtud. Või Kapri saarel Axel Münthe. Või Kalana kant Õnnepalu Paradiisis. Ma kirjutaks oma kanti siis purgatooriumiks ehk. Põrgut ta nüüd küll välja ei anna, see on selge.

Jaanitulel sain teada et see kes RJR Religioosse kurjuse artikli asjus teema üles võttis, see oli ikkagi seesama mu vana sõber ise. See on kurb ja seda on kurb vaadata kui su religioon ja su religioosne innukus ühtib ja ühtejalga käi sinu tumedama ja pühitsemata poolega, selle poolega mis alati ja ikka on valmis hea nimel kurja tegema ja teiste üle otsustama. Unustades lihtsa tõe Gandhilt et abinõu pühitseb eesmärgi. Ikka võetakse seda vastupidiselt ja jesuiitlikult aga nii ta ei tööta küll. Selles mõttes töötab et pole inimest pole probleemi aga sellel pole kristlusega vähimatki pistmist. Tundu aga et paljusid see ei sega. Et midagi läks nagu paika tolle inimese suhtes, kellest ma enne aru ei saanud et miks ta mind esiti kaitses ja siis ühtäkki hakkas seljataga seltsimehelikus kohtus seisukohti võtma ja Pavlik Morozovit mängima.

Iseasi kui see nüüd jälle Jumala plaan ei olnud. Mine sa tea, eks viimases kohtus siis paista et mis ja kuidas. Aga sain äkki inimesest aru ja sellest ametkondlikkuse deemonlikkusest ja sellest kui jube see on kui su tumedam pool  ametkondliku deemonlikkusega äkisti ühise nimetaja leiab. Ja selle nimetaja nimi on ohver. Sain aru inimesest – muud miskid. Ja vanaperemees ise veel ütles et vend see ja teine juhtis tema tähelepanu. Vanaperemees on muidugi end juba korduvalt tõestanud kui süüdimatult süüdiv kohtu ja hukkamõistja, kes vähe sellest et täie ametkondliku õigusega seda teeb – ei ta teeb seda sellepärast et nii on õige ja nii peabki tegema sest tema mõtteilmas ongi usuline ametkond see ametkond mis peab inimeste üle otsustama ja häda talle kui ta seda ei tee ega otsusta. Mis usuühing see selline siis on? Ikka moraalne detsimatsioon peab käima ja pead peavad veerema sest ilma ametkondlike valvekoerteta ei ole usku ja moraali olemas ega saagi olla. Ja kõik hädad tulevadki sellest et küllalt ranged ei olda ja küllalt julgesti ei otsustata.

Jalgpall

Väga veider mäng on. Reeglite jõustaja on sealsamas platsil ja reegel ei ole peidetud nagu näiteks või näitemängus kus skripti keegi kõrvale ei loe vaid kõik eelistavad suulist esitust. Contra vist võrdleski jalgpalli muusikalise suurvormiga. Jalgpalli on live performance. Just selles mõttes et videokordusi ei vaadata mängu ajal ja ongi nii nagu kohtunikule tundub et on. Aga ega tema Jumal ole, tal jääb ikka miski nägemata ja märkamata. Ja tulebki viga sisse, käega mängija teab ise ka et oli käsi aga hiljem ütleb nagu see Argentiina eputis et oli „jumala käsi“. Hokis vaatavad kohtunikud video pealt järele aga jalkas ei tohi. Et performance on ise püha tükkis vigadega mida kohtunikud sisse lasevad, paratamatult lasevad. Suur mäng, mängude mäng. Täiesti religioosne üritus. Annab katarsise mida kunagi usulissportlikud mängud andsid, nii umbes vana kreeka ajal kui veel olümposlastele mängiti. Nüüd ei enam. Ja kui kirikust kah enam katarsist ei saa ega siis saagi. Seal tegeled sa vaid oma suure metafüüsilise rehkendusega ja kõik. Umbes samamoodi nagu jalkas suhtub ka kirik omaenda ajalukku, oli siis oli, mis sest enam, see ei loe. Oligi käsi aga tulemus luges ikkagi. Olid inkvisitsioon ja Torquemada, mis siis, antud kontekstis oli kõik õige. Ja mingeid videokordusi ei vaadata enam selleks et vigu välja selgitada. Oli mis oli, nii oligi õige. Ma võime ehk vabandada aga see on ka kõik. Nagu USA-s valged ütlevad viimase argumendina et lõpeks oli sõda ja meie võitsime ja kui te tahate uuesti proovida, siis palun väga proovige. Kirik on kõikseeaeg sõjas ja see õigustab kõike. Mis oli ja mis on. Ainult et kiriku riided on ära röövitud, katarsised jms. Jalka poolt näiteks. On lihtsalt jäänud suure formaalsusastmega käitumine ja kõik, tõelist konfliktieskalatsiooni nagu vanades riitustes nagu ei olekski enam. Usuelus on kaks äärmust, üks et Jumal räägib läbi ülima spontaansuse ja teine et Jumal räägib läbi ülima formalismi. Mina kuulun algselt esimeste kilda aga alles nüüd kui ma enam nii noor ei ole olen ma avastanud formaalkäitumise olulisuse isiksusliku formatsiooni tarbeks. Ja kui usk ei saa su olemuseks vaid jääb olemiseks siis pole kiita värk.

Formaalsusastmega käitumine struktureerib isiksust ja usk peabki tegelt saama sinu identiteediks sinu eetikast või moraalist. Kui ta ei saa siis on su usk pelk käitumisõpetus ja keik. Kas su usk on see kes sa oled või see kuidas sa oled? Selles on küsimus. Nii et tantsivad küll aga tühja tantsivad, meie tantsime ikka vihma pärast.

Loodusemees

Loodusemees on tõlk ja vahendaja. Nagu Fred Jüssi. See kes tõlgib ja vahendab seda millest tema enam ja enamat teab. Mina olen usumees ka kes püüab tõlkida usuilma ja inimesi. Nood on aga otsustanud jääda tõlgitamatuks. Keelduvad ja kõik. Ei taha tõde eneste kohta. Ei taha Jumalalt, miks nad siis minult peaksid tahtma. Olen jõudnud sinnamaani et ma ei aktsepti mitte mingit moraalset ega eetilist detsimatsiooni. Veelgi enam, ma arvan et armu kuulutamine ja samaaegne moraalne detsimatsioon on teineteist absoluutselt välistavad suurused. Seega on moraalsed detsimaatorid küll ehk need kellele omistatakse õigust teiste üle otsustada ja noid kividega loopida aga ei enam. Mis on või mis oleks sellel pistmist Jumalaga? Midagi. Jumal tegeleb armastusest negentroopia saarekeste meisterdamisega väikestes inimkooslustes, nende seas kes teavad tõde mitte üksi Jumalast vaid ka endist. Need kes teavad et inimkooslus teeb nad mõrtsukaiks kohe kui nad vaid ise lasevad.

Kahjuks ei näe kirik sellist teed ja võimalust mis välistaks moraalse detsimatsiooni. Ja tea kas seda ongi. Ehk oleks selleks projektipõhine kirik? Kus tullakse kokku ja minnakse laiali. Nagu M-L Kingi ajal, kui vägivallatus andis veel lisaks moraalse üleoleku tunde valgete suhtes. Aga see oli siiski projekt ja projektipõhine asi ja midagi suurt püsivamat seal polnud. Ehk olekski kristluse tee armastuspõhiste projektide tee. Ma ei tea, ma mõtlen kirjalikult.

Nii ei olegi ehk muud võimalust kui see et inimeste individuaalne tumedam ja kurjem ja omaõiguslikum pool leiab kergesti ühise keele ametkondliku otsustamisega, või õigupoolest annab see viimane esimesele legitimatsiooni ja inimesed ei pruugi paremaks ega armastavamaks saadagi. Isegi kristluses mitte. Ometi on inimesi kelle lahkus ja armastus neist kaugel ees käivad, nagu näiteks oli Arpad Arder. Või ema Teresa. Kahjuks kuuluvad nood aga ühte seltsi nondega kes on vihkavad ja otsustavad teiste üle. Kes ütlevad, „pange siis kurjategija endi seast välja!“ See Pauluse lause sisaldab paljut, ennekõike seda et kogudusel (koguduse vanemal) on kõigepealt õigus kedagi kurjategijaks sildistada (ja seda isegi nüüd kui teised asutused seda teevad) ja kui see tehtud siis veel endi seast välja kah visata.

Minu ärkamine algas aga sellest et ma tänu G-i teooriale nägin lõpuks ära et religioosne kogukond ei ole oma instinktidelt mingilgi kombel hoolimata oma usulise terminoloogia eritamisest erinev mistahes muudest inimkooslustest. Kui nad mind ühiselt oma tugevama ja moraalsema õigusega detsimeerima hakkasid siis tuligi nonde seast ära tulla. Ja kõigil oli kergem ja kusagil ei olnud enam mitte ühte head karjast. Ei, mine mine. Ütles super ütles veel pealegi, no mine ometi.

Ja kui seda nüüd mõni noist endist loeb siis otsib ta siitki vaid kinnitust sellele et tal oli ja on ikka minu suhtes õigus olnud. Ja seda peaks ta küllaga leidma. Sest kui inimene kirjalikult mõtleb no siis käi ta näppude alt ju igast asju läbi. Ta mõtleb st et tegemist on protsessiga millel ei ole määratud tulevikku. Dogmaatik näiteks ei mõtle tema käänab maailma dogmade järgi. Moraalne dogmaatik nõndasama tema näeb kaasust mitte inimest. Inimest hakkab ta siis nägema kui asi ehk ta oma last puudutab aga ei enne. Ja siiski võib ta lapses küll inimest näha aga teises siiski mitte. Mõtlemine on siuke protsess mis võib sind keateabkuhu välja viia. Mina näiteks hetkel ei näegi sellist kirikut mis võiks olla armastuse ja antropoloogilise tõe kasvulavaks. Ei näe et see võimalik oleks. Kui siis ehk projektipõhisena, ei muidu. Aga mõtlemine kui protsess ei ole mus lõppenud ja teab kuhu ma veel jõuab. Mõtlemisvõimetu dogmaatik aga näeb vaat et igas reas võimalust sildistada mõtlejat. Aga kirik kui kasvulava kus saab asjust rääkida ja mõned ju ehk ka kuulevad, mine sa tea. Miks ei. Ega ma ju muud ütle kui seda et religioosne inimkooslus on oma instinktidelt sarnane mistahes muule ja mittereligioossele. Muud miskit. Ja et olemaks õndsusasutis peab kirik kuulutama mitte üksi Jumala asjust ja sellest mis Tema teinud vaid ka antropoloogilist tõde inimese enese kohta. Ehk võiks tast siis õndsusasutis saada? Aga moraalsest detsimatsioonist tuleb identiteedi alusena loobuda ja igast võimuambitsioonist, see on kindel, seda ma ei võta ka autodafeel enam tagasi. Mis siis aga järgi jääks ja kas üldse enam midagi jääks, ma ei tea ja ega keegi teinegi tea, sest keegi pole proovinud. Keegi pole proovinud kunagi evangeeliumi järgi elada. Tegelt Frantz proovis ja tuli välja ka. Stigmad tulid ka. Tal esimesena. Kannatava inimese kannatuse märgid.

Ausalt  

Fundamentalistlik mõttelaad arvab et on üks moraalne elu külg nn. moraalne maailm millest näiteks kirjutab ka Osvald Tärk. Ja see moraalne maailm ongi nende päästja kellel muud maailma pole. See on väärtuste maailm mida põhjendatakse usuliste dogmadega ehk küll mingit otsest korrelatsiooni seal omavahel ei ole. On vähe imelik et üks kunstlikult konstrueeritud skaala maailmaks ülendatakse. See on kunstlik maailm mis end kogu ülejäänud maailma selgrooks veel saati sätib. Kunagi öelnud üks papp, ta tütre tsitaadi järgi nii: kui inimene väga palju ja üksnes armu kuulutab siis võib ta elus end mõni patt varjata. Võimas tsitaat. Ma ei hakkagi seda siin hetkel kommima. Isegi selge. Vähem armu ja rohkem paranoiat, ka enese suhtes võiks ehk parafraseerida. Moraalse maailma üks põhipostulaate on patt, patu kohta ütleb üks klassik et „patt on patta sittuda“. Mis on ka üks tore tsitaat. Kahtlemata on see patt, ma ei vaidlusta seda hetkekski. Mina pole seda pattu teinud. Minu väikeseks programmiks minu ühemehesõjas on paljastada mistahes kogukondlikke ja mõtteviisilisi viktimiseerimisskeeme kogukondades k.a. usulistes kogukondades.

Sellise mõtteviisi järgi, mis muuseas mõtleb valdavalt kogukondlikult nii ise kui ka nonde suhtes keda süüdistatakse ei saa kogukonnas ega ka indiviidi elus midagi hästi olla kui moraaliga on halvasti. Näiteks või jalgpalli MM-l on Hollandit seni saatnud edu. Kuidas saavad nad jalkas ometi edukad olla kui Hollandis tohib prostitueerida ja kofikutes kanepit suitsetada? Just nii mõtleb USA fundamentalist ja jõuab otsusele et mida kaugemale nad jõuavad, seda suurem tuleb nende langemine. Sest muud loogikat neile üle ei jää, kui hästi läheb no siis on see ajutine ja see tähendab vaid seda et hakkab minema kohe varsti halvemini ja et neil läheb kunagi veel nii halvasti et mindud on. Ja kui selles elus ei lähe ehk siis järgmises. Sest halvasti saab ju minna kuni suurte heitluste viimase ringini välja. Kuni kahe meheni lääne väikelinna tänaval. Ja kui siis ka halvasti ei lähe no siis on Paabel valmis ja tasumine kandub järgmistesse eludesse. Tavaliselt usukogukond legitimeerib mingis heitlusfaasis ühe rivaliteedipaariku ikkagi ära või ehk jääb siis tõesti ootele seni kui lõplik võitja on selgunud. Ja kui on Paabel siis läheb see ka üle nagu punavenes läks.

Aga midagi ei ole teha, me elame fragmenteerunud maailmas, kus on avalikult võimu pärast konkureerivad kogukonnad ja siis veel igast muud emotsionaalsed hõimud. Aga miks mitte – kirik kui emotsionaalne hõim. Ja pole midagi mina olen Hollandi poolt, hoian neile siin igast asju et neil ikka hästi läheks ja nad moraalsetele kogukondadele jätkuvalt tõestaks seda et hoolimata kanepist ja protitueerimisest saab küll hästi jalkat mängida ja et me tõesti elame väga fragmenteerunud maailmas kus vahel tundub et polegi muid hõime kui emotsionaalsed ja projektipõhised ja kus ajuti Jumal ise ka ei tea mida ta peaks võtma inimkogukonna kogukondlikkuse alusena.

Jah tõesti ka Soodom ja Gomorra olid jalkas väga tugevad, vaidleks fundamentalist mulle siinkohal vastu. Jah, nagu olid kogu „viljaka poolkuu“ jalkameistrid ja lõid Iisraeli 7:0 aga vee alla lasti neid ometi. Nu jah.

Aga muuseas on veel üks võimalus kui sa loed, ei ole sugugi välistatud et mul on õigus, vähemasti ei tohiks seda võimalust välja jätta. Mina nimelt arvangi nii et mul on õigus oma protsessi mistahes punktis olla parasjagu just selles punktis kus ma parasjagu olen. Ja kõik. Ja sa ei tohi mind sildistada sest siis sa lähed põrgu. Ja eetika ning moraal ei ole muud kui reeglite ja pragmaatika üürike abielu kus rolle lakkamatult ümber mängitakse.

Aga elada mulle meeldib ja kuna tundub et teisiti ei saa siis elada isegi tükkis parmude ja sääskedega. Need on lahutamatuks osaks eluks nii nagu suremine on hinnaks elamise eest. Nõnda on ka parmud ja sääsed hinnaks suve eest. Egas midagi tuleb kogu pakett aktseptida. Noorena oli veel elamise hoog see ja ihunõred olid vänged ja agressiivsed. Nüüd on elamine enam nagu inertsist, Nõmm on sügisele langend n.ö. kaenlasse, nagu klassik Liiv ütleb. Midagi ei tahaks muuta sest viimaks peab inimene ju ka iseendaga ära leppima. Ka see lunastustöö aspekt peaks millaski ju praktikasse jõudma. Muutusi tingib aga see et elamise soov on suurem kui muud soovid. Pigem siis ehk soovimatus veel ära minna.

Noorena oleme me kõik progressiusulised ja elu on lõpmata võimalustega väljakutse ja kõik läheb muudkui paremaks. Aga nüüd enam ei lähe paremaks, majanduslikult vähemasti mitte. Nüüd on kalapüük ja muud odavamad lõbud need mis ei maksa vähemalt otseselt mitte. Aga ega elu kvaliteet otseselt rahast sõltugi.

Ausalt öeldes polegi ammu nii vaene olnud aga tuju on hea ja võlgu ei ole. Nii et kena keik.

Advertisements

0 Responses to “kirjad maalt”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: