kirjad maalt

Kirjad külast

Pantha rei. Kõik voolab, kõik muutub. Hommikud on mul ikka vaimse töö tegemise ajad olnud. Läksin täna jõe äärde, istusin, vaatasin ja mõtlesin. Välja ei mõelnud. Elu mõtestada ei ole raske. Elada on niigi tore ja hea, ka ilma mõtte- ja mõtestamata. Elu eesmärgistada ei ole kerge. Ja kas peakski. Võib ju leppida selle bioloogide poolt pakutuga et teelusikatäis DNA-d.

Lõputu koorem tegemata tegudest, sellest mida peaks ja tuleks. Istusin kaldaäärses roostikus, mingi laua peal mille kalamehed olid sinna jätnud. Jõgi voolas mööda. Ootasin ja ootasin aga ei ühtki vaenlast, isegi sõpra mitte ei läinud kõht ülespidi allavoolu. Duubel kaks: Järsku hakkasid nad tulema, vaenlased nimelt. Nii vilets mees ma nüüd ka ei ole et mul vaenlasi ei oleks. Mõni ikka. Ja tulidki.. ah ma ei hakka neid parem nimepidi nimetama. Tulid ja läksid. Sõpru ei tulnud. Ei tulnudki. Eks see olekski liiga lihtne kui niimoodi endale sõpru saaks et lihtsalt istud jõe ääres ja ootad. Ja muudkui tulevad.

Rajad.

Uued rajad tekivad kergesti. Tavaliselt on need loomarajad. Vanad rajad mitte ainult ei rohtu vaid võsastuvad. Võsastuvad kiiresti. Rada mis ujumiskohta läks ei kasutatud kaks aastat ja nüüd kui tahtsin seda rada mööda jõe äärest koju saada siis ei saanud enam sest rada ei olnud enam. Samas tekivad uued rajad. Nagu ma ütlesin olid kalamehed üle Lümandu oja suudme kena purde pannud ja selleks isegi suurema lepa maha võtnud. Eelmine aasta lõhkusin ise nende purde ära. Et nad minu maa peale lällama ei pääseks. Nad on mu majast nii 400m kaugusel ja võsa veel vahel ka. Nii et ega neid kuulda ole. Nüüd asusin ka nende purret lõhkuma selleks et kanuuga oja mööda ülesvoolu sõita ja kanuu põõsastesse ära peita. Ei jäksa seda enam iga sõidu tarbeks pool km lohistada või tassida. Siis aga kui aru sain et vana rada mööda enam majani ei saa otsustasin purde alles jätta. Sest kuidas ma ise muidu saaks. Üheks võimaluseks oleks trimmeri ja võsanoaga oma rada uuesti valmis teha. Võimalik et ma seda teengi. Ja siis peale seda suuremat tööd oleks mul ehk ka moraalset õigust kalameeste purre ära lõhkuda. Kui ikka himu suur küll nad siis uue teevad ja uue ja uue. Mis teha omanik olemine teeb vähe kiusakaks ja kontrolli ihkavaks. Tundub et teeb ka minu, lisaks teistele. Ja oleks siis nood vaenlased hakanudki allavoolu tulema, no mis rõõmu mul sellest ikka olnud oleks. Ei mingit. See on nüüd õppetund küll et ega maailmas õigust ei saa ega saagi saama. Sest õigus on ikka enam nende pool ja poolel keda rohkem on. Või nii nad vähemasti arvavad. Ja öelgu Pühakiri mida iganes ikka on nii. Ja meelt parandada saab vaid üks selle enamuse suhtes, mitte vastupidi. Ja isegi siis kui sa läheksid näiteks nende armulauale ja teeksid seal deklaratsiooni et PK sedastab et kui vennal on midagi sinu vastu. Ja sina siis näiteks küsiksid et kas on vendadel midagi sinu vastu, küll nad siis ütleks et on küll ja seda asja sa mees nii lihtsalt korda ei saakski. Ja ei saakski sest neil on seisukohad ja kriteeriumid. Aga jumal nendega. Selles teises duublis tulid siis vaenlased tõesti kõhud üleval allavoolu ja ujusid vaikselt must määda ja jäid siis roostiku lagunema nagu see suur kobras kes roostikus laguneb.

Advertisements

2 Responses to “kirjad maalt”


  1. 1 jahutaja 3.07.2010, 22:41

    Tulin puhkusele. Augustis tagasi kaugele maale ja pikalt kuni veebruarini.

    Ma ei tea,kas ma nüüd õigesti miskist asjas aru saan. aga vaenlane ei seisa kunagi tänapäeval mõõgaga su vasatas. Vaenlane tuleb koos sinuga ja jätab su sobival hetkel üksi. Tupikteele.
    Ja lahkub sinu riietega.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: