Meil ainus vaid on volitus

kord tuleb saada kolitud

kord kokku kogud oma koli

ja lähed siit, sa lihtsalt kolid

sust suurem jagu maha jääb

kui asju koormasse sa sääd

sest uues kohas ruumi napib

nüüd hüvasti sektsioonikapid

nüüd hüvasti mu vanad riided

ma enam teiega ei riidle

et kulunud on viledaks

su tagumik ja siledaks

on taandunud su püksiviigid

ma palju aega veetsin niigi

sain mitmega teist sinasõbruks

ja mõnda kandsin oma lõbuks

nüüd aeg on minna ja ma lähen

sest iga lõpp ka uus on lähe

mind ära taga nuta ülikonna vest

ma lähen, sina jääd, mis sest

ei ammu kinni ulata su nööbid

sa sahvris mustas kilekotis ööbid

mu pulmapäeval kord sa särasid

ma lähen – viiakse sind ära siit

jah seekord tõesti laguneb me liit

ehk leiad uue elu kallis vest

taaskasutusekeskuses

Advertisements

2 Responses to “”


  1. 1 kersti 16.06.2010, 13:39

    NIIIII ilus!
    ma olen Su belletristikatalendi austaja! (st mitte ainult luule…)

  2. 2 kersti 16.06.2010, 14:20

    … vaid ka need endisaegsed jutlused nt, kus kalambuurid ja mõttevigurid sees olid… 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: