Arhiiv: 13. mai 2010



Esox Lucius

Eile sai püütud kolm havi. Võtte oli veel tubli 5 või 6 aga need said minema. Silikooniga püüdmisel on tegemist ühe konsuga mis landi seljast väljas, mitte kolmikuga ja sestap kala kergemini pääsebki eriti väiksemad isendid. Mis on hää. Päikest sai ja ihu sai väga ära vaevatud. Pole mul enam sarvedega autot ja jõgi on majast ligi 500 m kaugusel. Natuke ligemal on Lümandu oja mis on ehk 300 m. Sinna sai siis kanuu taritud. Ja sealt omakorda umb 800 m jõkke sõidetud. Mis oligi ränk sest oja on madalaks jäänud ja täis ujuvaid mättaid jms. Kohati sai liigutud nagu ratastoolis st. kahe mõlaga lahelt poolt põhjast lükates. Kala võttis eile reeglina madalas, mis näitab et vee temperatuur on veel madal ja haugi suures voolus eriti ei ole. Soojendab teine end madalas veel. Sealsamas ojas oli igas n.ö. augus tubli neli haugi kes lupsu lõid kui nendeni jõudsin. Lanti seal aga visata ei saanud. Magusaimatesse kohtadesse ma aga ei jõudnudki sest ei jäksanud nn. Tammerinna kanalist üle sõita.

http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&bbox=521500.146486182,6540307.9488996,522026.025392432,6540656.5817121&type=1

Selle koha peal on nüüd näha Lümandu oja, mille eile läbisin. Minu maja on sellest majast paremat kätt järgmine.  Sealt edasi Kasari ja tükk maad ülespole Tammerinna kanal mis on enne esimest maja paremal kaldal põllust ülevalpool.    Kalad sain ohvriallika juurest mis on selle põllusaare kõrval kohe.

Kahekesi oleks ehk jäksanud. Ihu on räidinud ja ega tea mis maiuspala see haugki nii väga on. See on aga lihtsalt kohustuslik rituaal kevadel haugil käia. Elu on kohutavalt kiire ja sai siis aeg maha võetud. Ah soo proovisin alguses pöörlevaga aga siis panin kollase silikooni otsa ja kala reageeris. Mingi igatsus on Kasari veelkord läbi sõita. Kunagi Reinuga sai seda süstaga tehtud, vist 95-l aastal aga siis tormasime liiast. Ja olime nooremad. Nüüd tuleks rahulikult võtta. Ja teha see ära ehk nelja päevaga. Koos ohtra kalapüügiga. Uni oli keffa nagu ikka peale tubli füüsilist pingutust. Nägin unes et tulid ühed vennad mulle ütlema, kohe avalikult ja ametlikult et sul mees meilt enam andeksandi loota ei ole, oled oma meeleparanduse limiidi ammendanud. Kummalisel kombel ei olnud see oma emotsionaalselt tonaalsuselt siiski mitte negatiivne vaid pigemini helgesti mõjuv. Muud ei oska öelda. See ei olnud ka hoiatav unenägu. Hoiatavates unenägudes näen usse, tavaliselt rästikuid, näen sõbra üht kevadist stseeni millest ta rääkis et oli varakevadel kalal nagu ikka kui sattus kohta kus just rästikud maa seest välja ronisid ja siis ei olnud tal enam kuhugile astuda sest kõikjal olid rästikud ees. Seda unenägu olen korduvalt näinud ja tõlgendan seda kui hoiatust ja seda et tuleb elumaja asju korda sääda. Teha strukturaalseid muutusi n.ö.  Seekord aga mitte. Ma vist ei üllatunudki kui seda mulle ütlema tuldi. Pigem, ühmasin vastu et no eks elage siis oma selle teadmisega edasi kui saate ja läksin minema.

Kolleeg kirjutab täna delfis. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tiit-kuusemaa-vaimulikud-narigu-muru.d?id=31008701

Kui muidu võiks pealiskaduse lugemise alusel öelda et pole ullu, siis see “au” mõiste ärritab mind. Ja muidugi pean ka mina seda kirikumeeste avaldust kohatuks. Võin aru saada praostihärra poliitilistest eelistustest aga sümpaatiat need ei ärata. Ja vedada veel terve hulk pahaamamatuid sektante asjasse sisse ei ole ilus, kohe üldse ei ole.  Eks noil ole ju hirm et nad igalt poolt välja jäetakse ja siis nad ei jõuagi ära oodata kuni ingel veet segab vaid panevad kohe sumaki pea ees sisse. Nagu seal Betsaida tiigi ääres. Et püüti küll argumenteerida lähtudes eetikast aga tõlgendati ikka päevapoliitiliselt ja küllap ka mõeldi.  

Ja ausus ja au tal seal lõpus segamini lähevad. Ilmselt teadlikult. Au on nimelt selline sisemine piirikupits kust alates inimene tunneb et teda degradeeritakse või kistakse alla mingilt olemuslikult või põhimõtteliselt tasemelt. Ja au nimel on  vist enamik tapmisi maailmas toime pandud. Lintsimisi  jms. Ja tänagi on nn. aumõrvad islami ilmas tavaline asi. Kus vennad õe ära tapavad kui viimane mingi teise mehega suhtleb kui sellega keda isa määranud. Vaat siuke au siis. Ei kõlba kirik sellist auliste au kaitsma. Kui siis ehk vaid autute au. Mis aust sa siin enam räägid kui ise teise põse ette keerad ja ennast peksta lased? Kui auliselt sa seda ikka teha saad või suudad? Ja kolm Musketäri on ikka meeles kus piisas vaid teise taskurätile astuda ja juba sai au haavata ja ristati mõõgad. Parem ikka maailm kus pole ei au ega häbi. Selline pole aga võimalik. Need on mõlemad jubedad asjad, au ja häbi. Kuulad või näiteks Madissoni ja igas teises lauses on sülg ja näkku sülitamine jms. Õrna rahvuslise auga inimesed tunduvad olevat. Keegi neid kõikseaeg oma ihunõredega määrib. Häbi on kogukondlik “õige” tunne või õigemini siis selle tunde rikkumine ja või selle rikkumise tajumine. Häbi puhul tavaliselt punastatakse, või nagu öeldakse et vanasti punastati tänased noored aga ei pidanud seda enam tegema. Ma ei tea. Häbikultuuris saad sa oma “näo kaotada” ja see on kõige hullem mis võib sündida. Siis pole enam muud kui harakiri või siidinöör. Muuseas minu arvates esindab näiteks või vabakiriklik spirituaalsus häbikogukonda üsna hästi ka meil ja praegu. Ja ajakirjandus muidugi. Ajakirjandus tuustib neid inimesi ja häbistab keda süüdistada ei saa. Ja see mõjub väga efektiivselt. Inimese preztiiz saab hävitatud sageli ilma et ta süüdi jääks. Näiteks või seesama Panovi raudades ära viimine millest Savisaar tavatseb rääkida. Pärast öeldi vaid et oops pole viga, ela edasi, mees. Egas muidu riik ja tema asutised nii kiivalt valva igast oma eluavaldusi ja pea üleval suurt avalike suhete osakonda või teisisõnu oma väikest propagandaaparaati. Häbikultuur on reeglina suulises pärimuses elav kultuur ja häbistatu arvatakse tavaliselt kogukonnast välja. Idas on eriti peen värk seal saab häbistatu ise aru ja keegi ei pea teda otseselt tapma sest ta saab ise aru. Kas ei ole sarnane dünaamika tegev ka meil näiteks suitsiiside puhul sageli? Süükogukond aga pruugib kirjalikke aluseid nagu koodeksid ja dekaloogid ja süüdi jääb inimene nende suhtes. Süü on erastatud häbi ütleb Blomstedt. Ja nii ta ongi. Ometi ei ole puhtaid kaasusi vaid süüühiskonnas on ajakirjandus ja kogudused osalt häbikultuuri ülalhoidjaiks. Ja igas koguduses on veel omad aksallid/variserid jms kes on n.ö. au ja moraali valvekoerad. Või on need naised ja selliseid läheb ju ikka vaja. Neid kes vajutaksid n.ö. päästikule ja vallandaksid laviini ja viskaksid esimese kivi. Priitahtlikke prokuröre nagu mu häiritud sõber näiteks. Freelancing prokurör. Mina aga vaatan ja imestan elu kirevust. Ja hinnanguid on mus üha vähem ja vähem kui siis vaid hindajate suhtes.

Üldiselt vist nii et mida sidusam kogukond seda suurem tähtsus ka häbil. Mida piibel sellest õpetab? Eks olnud vana Iisraelgi hoolimata oma dekaloogist ikka enamjaolt häbikultuur. Tapmisekäsud kogukonnasiseselt olid lihtsalt selleks antud et kui ta õnnetu ise aru ei saa siis peavad seda teised tegema. Ja siis on seal alati veel see küsimus et kelle au. Reeglina patriarhaalses kogukonnas on isa au see mis maksab. Teiste au on ainult sellega suhtes ja tuleneb sellest. Tänapäeval võiks vast öelda et au on lähedane inimõigustele. Või et miks mitte au asemel inimõigused. Ometi ei kao au kunagi päriselt sest igapäises sfääris on ta endiselt sama oluline. Ehk ongi au just häbikultuurne mõiste ennekõike ja au haavamine on kellegi tunnetus et teda on häbistatud. Nagu näiteks Madisson kelle au haavab ühtviisi nii Ilvese Moskvas käik, Pronkssõduri jätkuv seismine ja üleilmne juutide ja vabamüürlaste vandenõu. Õrna auga mees lihtsalt. Mis omakorda räägib meile millest, eks ikka keffast enesehinnagust ja sisemisest ebakindlusest ja kibedusest.

Advertisements

Veel samal teemal

Oudekki pakub välja huvitava võimaluse. Et abielu jääkski kirikliku subkultuuri n.ö. kaubamärgiks. See on huvitav idee aga hetkel tundub et mitte teostatav. Ei ole kirik mitte sugugi ainus ja suurim homovastaste avangard juhul kui ta seda üldse ja ülepea on. Kõige sümpaatsem on mulle isiklikult keeldumine arutlemisest sel teemal, sest Piibli antropoloogia inimesi mingite sättumuste alusel ei erista. Nii et nii või teisiti on see pealesurutud agenda. Aga miks mitte siis ka pisut kaasa mõtelda.

Vastu olla tuleks minu arvates olla abielu kui termini laiendamisele teistele kooseluvormidele, mis tunduvad paratamatult tulema ka meile. Ja mis ju kõik juba tegelikult kohal on. Kui abielu oli kunagi ideaal ja normatiiv siis nüüd oleks aeg leppida sellega et see on üks kooselu võimalus teiste seas. Ja ideaal ja normatiiv on ta tänini siis abielusse uskujate ja abielu praktiseerijate jaoks. Enamjaolt ehk. Mida kirik kõige vähem vajab on see et ta saab endale märgi külge kui mingi pedofiilide ja homovastaste suur baasorganisatsioon. Aga sinnapoole just asi minevat tundubki. Eks ole osalt tegemist ka orkestreeritud rünnakuga. Eilne paavsti kõne Portugalis oli uue tooniga, kus ta rääkis enam mitte üksikutest piiskoppidest või preestritest nagu seni,vaid ütles et kirik kannatab kõige enam selle rünnaku all mis sünnib patust kiriku enese sees. See oli mehe sõna ja mida see veel tähendab eks seda ole näha. On aga võimalik et kirik suudabki viimaks loobuda oma ülijäigast ja ülihierarhilisest ja kinnimätsivast poliitikast. Ja mine sa tea mis siis saab või mis mina teen, viimati astun veel kuhugile. 

Neid homovastseid on ilmselt veelgi enam sekulaarsete seas. Täpselt samuti on ka abielu traditsioonilise vormi poolt märksa enam inimesi kes ei ole kirikuga seotud. Abielu kirikule andmine oleks liialt suur “kink” et seda vastu võtta. See võib olla ehk mõeldav kunagi tulevikus. See aga kinnistaks kiriku kuvandit kui väikese ja suletud subkultuuri oma, mida kirik ei taha hoolimata sellest kas ta seda on või mitte. Nn. “rahvakirik” (meil küll ilma rahvata suuremalt jaolt) ei saa aga mitte kunagi mitte liialt erineda rahvast kelle kirik ta on või olema peaks. Seda näitab selgesti Rootsi ja Soome meie kõrval. Eriti puudutab see protestantlikku kirikut. Seega saab kirik teha selliseid avaldusi nagu meil ja Lätis vaid “tänu” oma suhtelisele marginaalsusele. Hoopis paremas olukorras on osas mis puudutab oma subkultuuri viljelemist näiteks katoliiklased ja sektandid. Ühtedel on sedavõrd suur ja väärikas traditsiooni taga ja teised on sedavõrd marginaalsed et neist midagi ei olene. Ortod muidugi ka. Nii et mitte abielu ei saa Kirikule antud oma traditsioonilises vormis vaid see läheb ise nii et kes eelistavad traditsioonilist abielu need tulevad kirikusse just selle pärast et sealt saab veel n.ö. õiget ja originaalset või ütleme siis peale et klassikalist asja. Nimelt abielu. Mis sakramendina on kõige hilisem ja kõige paganlikum (üldinimlikum) muutub ehk viimaks ehk üheks olulisimaks.

Ega mul vast rohkem olegi öelda. Inimese seksuaalsus ja selle orientatsioon on kahtlemata tema identiteedi konstitueeriv element ja talle endale väga oluline. Üks iha teiste ihade seas mis annab tema minale sisu ja ruumi üldises ihalemistes. Olulisim.  Iha inimese järele. Ja väärib sellisena mõistmist (austust) ka teiste poolt. Olles ise ja isiklikult kogenud milliseid “suurepäraseid” kambakaid suudavad teha ja korraldada need nn. “õiged ja moraalsed” inimesed ehk fundamentalistid tekib tahtmatult teatud sümpaatia ka kõikide teiste sarnast kogevate ja kogenute suhtes. Moraalselt omaõiged on sageli lisaks veel ka naistevihkajad/misogüünid, saati siis kõik muud keda nad vihkavad. Nad on sageli inimesed kes ei suuda uskuda ega oma usulist identiteeti konstitueerida ilma väga tugeva tumeda ja negatiivse taustsüsteemita. Ilma vaenlase kuju ja vihkamiseta ja demoniseerimiseta.

Ma ei julge ka väita et orientatsioon on patt. Orientatsioon on välja kujunenud enamjaolt sedavõrd õrnas eas et inimest ei saa tõesti selle eest lõpuni vastutavaks pidada. Kui inimene ei vastuta siis pole ka pattu. Seega ongi mindud praktika kallale ja nõutud et isegi kui orientatsioon on siis praktikat ei tohi olla. Näiteks sedastab metodistide Book of Discipline et “homoseksuaalne praktika on kristlusega kokkusobimatu”. Kas elab patt praktikas? Ma ei tea ja ma ei tea sedagi kas peab patu püüdmise peal väljas olema tingimata. Ka ei kahtle keegi selles et ka homoseksuaalsed inimesed armuvad ja armastavad. Nende kooselul ei ole seaduslikku kaitset. Mingi tsiviilpartnerlus seda ehk pakuks arvan ma. Või tuleks nad jätta ilma mingi seadusliku kaitseta? Ma ei tea. Siin on kirikul mitu teed ja võimalust. Üheks olekski siis lähtuda n.ö. seksuaaltehnikast ja kui juba heteroseksuaalne aktki on (oli) vaat et patt või sellele lähedane seisund nagu varakirikus, saati siis homoseksuaalne praktika. Selline üleüldine seksuaalsuse pärssimine on kirikule andnud tugevaid vastulööke. Keskajal reglementeeris kirik kõikide inimeste suguelu olulisel määral. Tuntud õhkamine “tänu Jumalale teispäeva eest”, näiteks. Mis põhjustas ilmselt palju silmakirja ja pettust nii nagu veel hiljutigi kui kirik kondoome taunis aga suurem osa katoliiklasi neid ometi pruukis. Millegipärast pole juudid ega moslemidki selle peale tulnud et erilise pühaduse märgiks on  tsölibaat. Vaid kristlus. Miks? See on sügavam küsimus. Seksuaaltehnikal või aktil endal pole moraali ja eetikaga otseselt suuremat seost kui üldse. Hinnangud, moraal ja eetika tekivad ikka sotsiaalsetes võrgustikes mis neid inimesi ümbritsevad. 

On aga võimalik läheneda inimeste kooselule ka lähtudes armastusest, truudusest ja usaldusest. Ning jätta tehnikad ja arutlemised tehnikate üle kõrvale. Kus aga patt elab kas tehnikas või armastuses, truuduses ja usalduses? Või on patt hoopis nende kolme viimase puudumises. Patt ei ela minu arvates mitte praktikates või tehnikates ega ka orientatsioonides vaid pigemini on ta nonde kolme viimase suure sõna rikkumises või puudumises. Kas me peaksime seda üldse otsima, eriti veel teiste juurest?

Pigem on siin tegemist eristuslike kategooriatega või nende puudustega. Inimesed reageerivad reeglina märksõnadele/terminitele ja reageerivad väga emotsionaalselt. Eristuslike kategooriate lisamine võtab sageli pingeid maha. Nende segi ajamine ja hägustamine põhjustab uusi ja lisapingeid. Just eristuslike kategooriate koha pealt kaitsen mina traditsioonilist abielu kui ainsat ja ainuvõimalikku abielu ja ütlen ei igastele sooneutraalsetele nn. “abieludele” . Selline harali otstega arutlus siis. Ja mulle ei meeldi  oma seksuaalsusega lehvitamine viisil ega teisel.

Aga see mida Oudekki pakub ongi ju tegelikult juba nii ja seda nimetatakse juhul kui keegi seda ei tea siis – laulatuseks ja laulatatud  abieluks.

Hävingumarker degradeeritud

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tonu-lehtsaar-me-pole-orjarahvas.d?id=30950497

Uus abieluseadus sai just ümber kvalifitseeritud Õhtumaa hävingumarker-st paradigma vahetust märgistavaks markeriks. Mis samas ei välista ka seda et see siiski samas ka midagi enamat markeerib. Et siis uus artikkel õpetaja Lehtsaarelt. Saan aru ta murest ja jagan seda. Arvan et abielu võiks ja peaks jääma tähistama sedasama mida ta praegu tähistab, kahe erisoolise inimese seadustatud kooselu  nimelt. 

Ühest küljest arutledes ei ole see nüüd tõesti teab mis suur asi ja minu abielu see otseselt ei puudutaks ei üht ega teist pidi. Küll aga oleks see mulle solvav kui ma teaksin et minu abielu on nüüdsest mingi laiema konteksti järgselt sooneutraalne abielu. Ei taha sellist abielu ma. Ja ma saan aru ja sümpatiseerin nendega kes endid seetõttu ohustatuna ja samuti solvatuna tunnevad. Kindlasti on see rajajoon ja rajajoontel tulebki vastu hakata. Muidu on pärast hilja. Niikuinii võib hilja olla aga põhimõtte pärast tuleb vastu hakata ka siis kui midagi ei saavuta. See ei ole moraali kuklalask – ei see on süüme eutanaasia pigem. Ma pole suurem asi moralist ja üldiselt nood ei meeldi mulle aga siinkohal ja selles asjas olen ikka küll. Ja kui kunagi seda ja asjade sellist arengut kardeti siis korraks tundus peale Eu-sse astumist et sellised hirmud olid põhjendamatud. Nüüd siis selgub et ei olnud, lihtsalt aega läks kuni uus võim inimeste põhiväärtuste ümberkujundamiseni jõudis. Nüüd siis jõudis. Ja otse loomulikult nõutakse selgi korral et me seda ise teeksime. 

Moraalne kausaalsus väidab juba VT päevist peale seda et kui rahvas on isekas ja lõbujanuline siis ei saa ka tema käsi hästi käia. Selline arutlus seob kausaalse seosega seda mida muidu miski ei seo ega seoks. See oleks nagu mingi aluskausaalsus millele rajaneb kõik muu, näiteks või majanduslik hea käekäik. Soodoma ja Komorra suhtes ütleb VT et neil oli rikkus, leivaküllus ja muretu elu aga viletsa ja vaese kätt nad ei kinnitanud…. Muud ei oska ma väita.  Kas seal on seos või mitte, mina ei tea. Pühakirja järgi just nagu oleks. Samas tuleks sel juhul täpsemalt määratleda milline on see võimalik seos. “Viletsa ja vaese kätt sa ei kinnitanud”, väidab VT. Ühesõnaga ühiskond ei olnud solidaarne ega aidanud vaeseid. See tundub küll selge olema. Rikas saab ju vaid olla omaenda süüme arvelt ja seda muuseas ka eduteoloogias. Reedeses Aunaste saates ütles keegi proua et tema ei hääleta sellise inimkogu (riigikogu) poolt mis suudab ühel meelel olla vaid omaenda palka puudutavates küsimustes. Just. Ja muidu nii sõnakas Grääzin rääkis lõpus  mingist kannatava lapse/poisi kujust mis peaks saatma iga rahvaasemikku tema töös. Siinkohal tegi Grääzin siis konkreetselt kannatavast inimesest mingi süümet õhutava metafoori mida oleks oluline meeles pidada. Selle asemel et ta oleks seda poissi otseselt ja konkreetselt aidanud. Mis tundus küüniline.

Prof. religioosset või Pühakirjalist argumenti ei pruugi, küll aga Põhiseaduslikku. Ometi ei sedasta põhiseadus viimselt seda mida mõeldakse Eesti keele, kultuuri ja perekonna kaitse all. Olen nõus sellega et praeguses tähenduses tähistab perekond traditsioonilist, st. mehe ja naise vahelist abielu. Ja arvan koos temaga et nii see peaks jääma. Ühesõnaga asusin kritiseerima, nagu mul kombeks aga seekord ei olnudki mida. Sest prof ei seo otseselt ja kausaalselt rahva hävingut perekonna mõistega, ehk küll kaude ja tooni mõttes on see seos sealt välja loetav. Mis puudutab rahva tahte vastaselt tehtavaid otsuseid, siis olen selleski osas prof nõus. Olen lähedalt ja oma silmaga näinud seda kuidas poliitkorrektsuse nimel ollakse valmis demokraatlikke protseduure väänama ja inimeste tahtest vajadusel üle sõitma. Näiteks või siis kui piiskop Olssen nõudis metokirikus et naisvaimulike kandidaatide üle hääletamisel tehtaks vahet sealjuures kes on kandidaadi vastu lähtudes tema isikuomadustest ja kes lähtudes tema soost. Mis tuli välja kui suur absurditeater. Tee sa neil vahet, kui mulle ei meeldi inimese kime hääl et kas see on siis isiksuslik omadus või sooline. Oleks  nagu mõlemat.

Demokraatia kaitseb siinkohal kui ei midagi muud siis kogukonna õigust areneda ja muutuda sellises tempos nagu talle omane on. Sedastades hetkeseisu. Poliitkorrektorid tahaks aga meid kõrvupidi üldisesse tolerantsuse diktatuuri vedada mis pole midagi muud kui mingi nivelleeriv ja tasalülitav hierarhia. Kellele teeks see kahju kui abielu jääks selleks mis ta on ja muud vormid võtaks endale näiteks või tsiviilpartnerluse nime kanda. Kategooria säiliks aga lisanduks samas ka uus.

Konservatiivsus sõdib ju viimselt selle eest et see maailm säiliks võimalikult äratuntavana ka näiteks sajandi pärast ja kauemgi. Liberaalsus aga selle eest et praegune põlv saaks end oma kirevuses võimalikult vabalt väljendada. Siinkohal olen ma konservatiiv sest mul on lapsed. Ja ma arvan et sageli ongi just sinna “koer” maetud.  Konservatiivid püüdlevad jätkusuutlikkusele liberaalid aga eksperimenteerimisele millest ei ole veel teada kuidas see lõppema saab. Siinkohal on väga olulised ka rituaalid mis kinnistavad sotsiaalseid olemisviise. Seetõttu tulebki siinkohal ja just selle kupitsa juures vastu hakata. Saan aru ka homoseksuaalidest ja sellest et seksuaalsus on isiksust konstitueeriv element mida mitte keegi ei taha ära ega maha salata. Aga miks mitte nõuda siis tsiviilpartnerluslepingut ja teha seda vikerakaare värvides lippude lehvides. Miks nõuda endale õigust ronida ühte väiksesse ja suuremalt jaolt juba marginaalsesse kategooriasse, nimelt abiellu? Sellest ei saa ma aru.

Seega tuleb tunnistada et olen poolt. Antud juhul siis kitsamalt prof poolt ja temaga laias laastus nõus.

Missa ja jalka….rääkimata

Mõtlesin siin lihtsalt sellele mis on inimesi kõige enam univormistavad tegevused ehk kõige levinumad rituaalid maailmas. Viimase asja puhul nagu väga ei tea, ….nimelt nende punktiiripunktide osas. Aga jalgapall ja missa. Kusjuures küsimus kas jalka on parem kui….. või halvem on täiesti kohatu küsimus. …. puudutab enamjaolt siiski kahte inimest ja on n.ö. nendevaheline rituaal, samal ajal kui jalka puhul on väljakul vähemalt mingi 24 inimest julgeksin öelda. Missa on nii ja naa. Põhimõtteliselt preester inimesi ei vaja ehk küll nad reeglina kohal on. Missa on ju avalik (tavaliselt) leivast ihu tegemine, kusjuures leiva omadused jäävad ometi leiva omadeks. Nii et võhik võiks siinkohal öelda et ei tulnud hästi välja. Seda vaid seni kuni talle see asi selgemini ära seletataks.  Kristuse ohvri aktualiseering, mis võiks siis ehk anda igakord kui seda tehakse ka meile uue antropoloogilise ilmutuse meie endi kohta.

See oleks siis ehk traditsiooni selleks osaks mida võiks hinnata. See ilmutus siis. Vehelda aga traditsiooni kui sellisega iga hinna eest, nimetada end alandlikult traditsiooni ja kiriku teenriks tähendab aga reeglina siiski sööstu olematusse, sööstu vastutusest vabanemisse, kus kirik vastutab sinu eest ja sina oled vastuseks tingimusteta lojaalne kirikule. See tähendab enda teadlikku pimedaks torkamist ja kogu vastutuse veeretamist kirikule ja jumalale. Et kirik olla midagi paha kunagi teinud? Sellise küsimuse peale kehitab traditsionalist õlgu ja ütleb et küllap oli see siis jumala tahe, või talle vajalik antud oludces, sest et kirik on jumalik institutsioon ja kui jumalik institutatsioon midagi teeb/mida iganes/ siis on see jumalik ja järelikult ka hea. Ütleme siis näiteks et Jeruusalemma vallutamisel teise ristisõja ajal. Kus üldiselt kõik kiriku ja Jumala nimel maha löödi. Ja nii ongi see alati olnud. Ja seda ei suuda muuda ka terved leegionid pedopreestreid. Usk aga et maa peal on vähemalt üks jumalik institutsioon on suhteliselt ohtlik mõtteviis sest kui sa seda juba ühest usud siis miks mitte ka teistest, selle ühega seotud teistest institutsioonidest. Seega väidan ma et traditsionalistlik mõtteviis eriti kiriklik on aluseks korruptsioonile ühiskonnas. Ja mingil omapärasel viisil tõestab ja kinnitab seda ka praegu Kreekas toimuv. Ja on aluseks igast kinnimätsimistele ja institutsiooni näo päästmistele ja muule sarnasele. Protestantismis esineb sarnast traditsionalismi samuti ehkki see ei ole määrav. Üldiselt ikkagi protestantism tegeleb indiviidiga ja määrab ta iseoma väikeseks jumalaks. Vähemasti on see teistmoodi kui vanade ja jumalike institutsioonidega. Uuemad on lihtsalt inimeste huvikogud ja ei muud. Mis ei tähenda et nemad ei saaks vajadusel ühe tubli vanamoodsavõitu viktimiseerimise või ohverdamisega hakkama. Ikka saavad, väga hästi saavad aga seda põhjendatakse lihtsalt erinevalt.

Selline individualism on hää, sest mingit moodi suudab säärane inimene sel juhul siiski ka teises inimeses inimest näha ja talle sarnaseid õigusi nõutada. Tsitaat siinkohal oleks kohane Evelyn Sepp’lt “Mina suudan erinevaid inimesi sedavõrd küll tolereerida, et seista selle eest, et kõigi põhilised õigused oleks võrdselt kaitstud!:)”. Tsitaat on öeldud seoses geyparaadiga Vilniuses. Tsitaat kui näide siis protestandi (ega mina tea mis protestant ta säherdne on aga ega seal sekularistidega suuremat vahet ei olegi, ühed individualistid puha)  . Et näiteks siis või nagu nii. Nii et minu arvates on võimalik kogu vastuolu konservluse ja liberaalsuse vahel selgitada läbi individualismi ja kollektiivsuse dünaamikate. Nimelt on konservatiivid vaieldamatult kogukondlikumad inimesed ja märksa altimad moodustama igast inimühendusi. Liberaalid on aga omas individualismis loiumad ja sõdivad reeglina vaid mingite üldiste reeglite eest aga sedagi teevad nad reeglina loiult. Neile piisab oma väikesest (pere) või mis iganes kogukonnast küll, kus kõiki kui väikseid isiksusi koheldakse. Ja siis ka suurest üldiste üleilmsete suurte liberaalreeglite ilmast. Meil kui siiski enamjaolt konservatiivsel perel on just maadlemist ühe ereda isiksusega. Ja ongi dilemma maailmas kus halvaga ei tohi ja heaga ei saa. Ega pruugiks ka halvaga saada. Ja siis vahel hakkadki mõtlema vägivalla põhjendatuse peale. Ja ei aita mitte ükski trikk. Ja kui sa ühiskonnalt abi lähed küsima siis sa saad karistada sest sina vastutad.  Et inimese negatiivset tahet ei saa ega tohi enam murda ja muidu ka ei õnnestu motiveerida inimest. Mis tundbki olema täiesti väljapääsmatu olukord. Et ehk hajub aja jooksul ära nagu tuhk taevas. Konservatiivid on reeglina oma identiteedijoonte eest peetavas võitluses kirglikumad sest nad ei kohku tagasi vägivallast, mis annab sageli elus mingeid tagajärgi.

……käitumine aga on oma kogukondliku loomu tänaseks kaotanud mis osalt veel teatud loodusrahvastel ja nende riitustes olemas on. Ja ka katoliikluses kus …..elu piiravad reeglid olid väga paigas ja kus suurem osa inimesi neid ka jõustas. …..käitumine moodustab ilmselt mingi algmaatriksi väga paljudele inimkäitumisviisidele aga seda seost ei ole kerge näidata. Rivaliteedi osas on see küll lihtne ja selleski osas näiteks mis puudutab konservatiisuse ja liberaalsuse väljendusi….. elus endas. Aga genealoogiat ei ole kerge näidata. …………käitumine ise ju jaguneb siiski no ütleme et passiivsemaks või aktiivsemaks. Või need on kaks peamist rolli või olekut sealjuures. Mis on ilmselt ratsionaalne. Kaks väga passiivset jäävad ilmselt hätta samuti nagu ka kaks üliaktiivset. Ikka tuleks ka vahel rolle vahetada sealjuures. Kasvõi vahelduse mõttes. Analoogiks sealjuures siis ehk preester ja altar. Altar on reeglina passiivsem ja preester reeglina aktiivsem pool sealjuures. Puhtast rollimängust ilmselt ei saa sealjuures samuti hästi rääkida. Võib olla ka nii et üks lihtsalt tahab rohkem kui teine. Ja reeglina on see kes rohkem tahab ka aktiivsem. Kui ta küll väga tahab aga ise samas väga passiivne on siis ma ei tea, ka ei tule ilmselt mitte midagi välja. Või aktiivne kes väga ei taha, sealgi oleks nagu mingi vastuolu.

Hea küll see jääbki siis nüüd lihtsalt selliseks harali hommikuseks mõtteks. Lõpetuseks siis Seppa tsitaadi kohta. Et selles mõttes kena tsitaat et hoolimata selles mida inimesed omavahel (reeglina siiski omavahel) teevad peaks neile laienema samad kodaniku- ja poliitilised õigused. Muidu olengi ma nõus ja arvan nagu USA armees et do not ask and do not tell on selles osas parimaks poliitikaks. Ja ei maksa kahelda et kogukond näiteks USA armees selle küsimuse sealsetes ühikatubades kenasti ise ära lahendab. Nõuda aga et samasoolised peaksid saama kasutada sõna/terminit abielu ei ole mõeldav. See ei ole enam abielu, see võib olla kooselu ja leibkond  või mis iganes aga mitte abielu. Kategooriate segiajamine ja tasanivelleerimine lihtsalt vaesustab ühiskonda ja miks seda sellisena vaja on. Miks peab abielu ümber defineerima n.ö. sooneutraalseks, samas kui oleks lihtne kasutada siinkohal mingit muud terminit nagu “tsiviilpartnerlus” või midagi taolist.  Nii et asi ei ole nii lihtne preili Sepp. Miks peaks marginaalne vähemus ümber defineerima eristuslikke kategoorjaid ühiskonnas ja enamus vastutahtsi sellega leppima.  See on nüüd siis see koht kus tuleb vastu hakata ja võidelda iga hinna est. Siinkohal tärkab mus konservatiiv kes on mõneti kirglik. Ei sooneutraalsele abielule. Sest kuhu siis edasi. Kas hakkame rääkima sooneutraalsest sexist või millest veel? Sugude kaotamine sootuks ei rikasta seda maailma, küll aga vaesustab. Kas hakkame rääkima sooneutraalsest nõude- ja pesupesemisest? Seda naised ostaksid. Aga miks mitte siis ka sooneutraalsest ämma boxi tagurdamisest või sooneutraalsest tõstespordist või malest. Cämm ooon.  Algab selline retoorika aga peale just nimelt sarnastest Euroliidu nõudmisel tehtud paraadidest nagu Vilniuses. Ja selles osas on libeda mäenõlva effekt täiesti olemas küll. “Lase sant sauna, tahab veel lavale ka” ütleb vanasõna. Lase ta marssima ja juba poole aasta pärast defineerib ta su abielu ümber – sooneutraalseks.  Nii et ei teagi seltsi või selles küsimuses mustsajaliste ja tomati ja munameestega. ….Selline Sepalik tolerantsinõue viitab aga lähemal vaatlusel pelgale pealispindsusele. Üksiku inimese värk. Kui ta suure pere ema oleks vaevalt ta nõnda arutleks. Et abielu on tegelikult mingi üldine sooneutraalne kategooria. Tühjagi. “Sooneutraalsetest sugudest ja soorollidest vabanenud soos ma küll ei tahaks elada,” ütleb aadlisooline  sookoll Shrek ja võdistab jubedusest õlgu.

Parafraseeriks siinkohal tuntud militaarset mustasajalist ja ütleks et kui te tulete minu abielu sooneutraalseks ümber defineerima siis ärge mu kristlusega igaks juhuks üleliia arvestage. Ma võin nimelt emotsionaalseks muutuda. Ei tea ainult veel kas löön sarmiga, või teise põsega aga löömata ei jäta.

Teatrit vaadanud olles

Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna….

Mis on tsitaat J. Viidingu luuletusest. Kena reveraans. Kivirähki näidendeid vaadanud olles tuleb aga tõdeda et mingist hetkest hakkavad need kõik väga sarnased tunduma. Voldemar; Orav ja Meri ja nüüd see. Kindlasti olen paari kolme tükki veel näinud, mis hetkel küll ei meenu nimepidi. Ikka kisub jandiks kätte. Ikka on mingi labasevõitu detail mis kipub korduma, nagu selleski tükis see et kõik eestlased on Ennud või ehk Ened. Eestlased on selles tükis nagu siilid Kalevipojas kes vupsavad välja kust iganes, siiski reeglina abipersonali hulgast ja ajavad muudkui oma rida et tehke peale teater küll me ta üle võtame. Eestlased on selles tükis nagu haigla sanitaarkorrus, kes ka mingil kombel valitseb kõige muu üle haiglas, sest kõik neist sõltuvad. Ja seisus ei luba ju ülemal alama töös teha. Ja nõnda ta sõltuma jääbki. Vastupidi ehk lubab seisus ja uhkus küll teha. Ja selle järgi need eestlased seal kibelevadki.

Venelased on selles tükis sellised neutraalsed inimesed, spetsialistid, Põhjala moderni meistrid. Mina küll teadsin seda maja ja Tallinna õnnepaleed ennekõike kui juugendit. Seal aga põhjala modern. Olgu peale. 

Saksad on aga seal hääbuv sugu oma veidruste ja rituaalidega ja tüki lõpuks nad ära hääbuvadki kõik seltsis, tükkis oma püha reliikviaga kel habe kasvab. Ja neiuga kes müüri sisse müüritakse. See Ennude detail on nagu lauatõstmine Oravas ja Meres. Nalja pole aga tee ühte veidrust neli korda ja kõik hakkavad naerma. Enn, Enn, Enn, hahhhaaa. Eestlased on tõusev sugu kes kõik toona Petertburis parema lobi peal olid niisama nagu nad täna Soomes või Iiris on. Ainult täna nad eriti tõusev sugu ei ole. Ehk aitab aga oma riigi periood raskemast üle?

Üldiselt on aga maailm pöördunud itta nagu Sütiste sõnas ainult et veidi enam itta kui tema mõtles. Mida oleme meie, või mida on saksadki täna oma 90 miljoniga. Neil oli toona veel üks suurem tõus ees. Mis lõppes fiaskoga. Toona keegi sõnas et häda rahvaga mis on liiga väike esimene olemiseks ja liiga suur teine olemiseks. Aeg on aga muutnud ja siin Euroopas, Euraasia Tsukotka vastasotsas ei toimu enam midagi palju erilisemat kui selles teises otsas ehk Tsukotkas endas. Saati siis siin “Euraasia kitsas esikus”. Tõmbetuult siin ju niikuinii ei ole. Mis on sakste 90 mln täna võrreldes Hiina 1,3 või India 1,3 miljardiga. Täpe. Või siis kasvõi USA 300 milliga. USA pole rahvus vaid eluviis.

Et kena reveraans siis Viidingule. Surnuid me vahel austada oskame aga elus ei aita me neil püsida. Kas ei tehtud teda just enne lavastaja ametist lahti kui tal see juhtus. Sealtsamast majast lahti, mille Vassijev ja Bubõr sinna tegid.

Vähe sellest

Eks ikka Henriku värsskroonika poole me vaikselt siin edeneme. Kuni proosat ei jää. Siis oleks loogiline minna ka ortodoksi ehk laulusku aga seda ma vast ei tee. Ei traditsioonilistele viktimiseerimisskeemidele, pigem juba siis protestantlik alati uus ja värske uue kogukonna nimel tehtav kui selleta üldse ja ülepea ei saa. Vähe siis sellest nagu öeldud et mu enese elu mulle õppevahendiks on. Nüüd võiks juba öelda et mitte ainult. Vaatame ja osaleme kogukondlikes formatsioonides mis päädivad igast menetlustega. Menetluse näiteks siis Hiobi raamat. Menetlused aga päädivad kui nad üldse päädivad asja üle andmistega teistele asutistele kes omakorda menetlevad ja annavad asja üle järgmistele  asutistele, mis võtavad asja üle tükkis inimesega. Karistuseks on inimese paigutamine toitumisahela tagumisse otsa ja halvimal juhul ta elust aja ära võtmine. Ajakirjandus aga sildistab edukalt kiirmenetluse korras ja väga veenvalt.

Jah, mõtlen täna ühejalgsele baleriinile,

ütleme siis et tunnen täna talle kaasa

ühejalgsele baleriinile

võiks vist sama hästi öelda

et inetule pardipojale

see ühejalgne noor naine tahtis

väga baleriiniks saada

ja ta ei ole selles üldse süüdi

et ta ei saanud

ehk oligi see ta kutsumus

kutsumine ja valik

aga kogukond ei kinnitanud seda

teda oli reeglina ikka vähe hale vaadata küll

ei aidanud isegi titaanist protees

nii ta jäigi baleriiniks saamata selles elus

ehk mõnes järgmises siis

kui üldse…

kokkuvõttes tõdeme et tal ei olnud

eeldusi ehkki oli tahtmist

ja ehk annetki

töövahendeid nappis lihtsalt

ka oli neid ühejalgseid baleriine

kokkuvõttes siiski liiga vähe

et moodustada ühist uut kategooriat ja kogukonda ja ametiühingut

ühejalgsete baleriinide oma 

ühekäelisest poksijast ei hakka me rääkimagi

temal oleks edu vaid Mäejutluse järgijate seas

 ja hulgas

imestamapanev on vaid see et neid nii palju on

märska rohkem kui ühejalgseid baleriine

kahjuks kohtuvad nad elus enamjaolt

kahekäeliste poksijtega

ja saavad siis ise ka aru et ei piisa töövahendeid

ehk küll piisab andest ja tahtest

isegi kui kogukond ja kogudus neile oma kinnituse annab

neile omakorda kaeb perra

näitleja kes kannab abielusõrmust

mida ta mistahes rollis ega rolli tarbeks ära ei võta

liiga oluline ja kallis

ja tühja neist segastest signaalidest

on lihtsalt identiteedi

konstitueerivaid elemente

mida ei anna salata

mida ei taha salata

millele ei ole parata

sellest ka siis küsimus

mis on kristluses see konstitueeriv element

mis teeb vahe vahele kristlase ja mittekristlase vahel

olen ära õppinud et sakrament seda ei ole –

selleks on ajaloos liialt ristitud ja leeritatud sari- ja massimõrvareid

ka vaga abrakadabra ehk terminoloogiline sisse- ja väljapritse seda ei ole

seda tõestab mu häiritud sõber

nii et mina ei peagi selle küsimusega tegelema

tänu talle sellise veenvuse eest

ka üheskoos olemine ja üheskoos karjumine ja tegemine ei tee sind teiseks kui sa oled

ehk küll vahel hullemaks

ja lunastab su isikliku väikekurjuse kogukondliku “heaga”

on selleks ehk keeldumine osalemisest kogukondlikes viktimiseerivates skeemides?

võimalik

ehk küll teatud juhtudel on see paratamatu

aga siiski saad sa ohvri ja süüdlasega hoida alal

isiklikku ja südamlikku sidet ja suhet

ja mitte järgida üksnes teiste mõrvarlikku instinktiivset mimesist

paraku loovad metafüüsilisi elemente sisaldavad süsteemid – religioonid oma keele

mis sisaldab palju metafüüsilisi ja metafoorseid olendeid ja sellest keelest ei lasta naljalt lahti

sest siis tundub nagu variseks kogu süsteem kokku

kui aga metafüüsikat tagasi füüsikaks või sotsio- või antropoloogiaks ei tõlgita

siis varjab see metafüüsiline keel ja nood olendid ka igast kurjust ja lunastab isiklikku väikekurjust suure ja “jumaliku” -loe kogukondliku “heaga”

parem hukkugu üks rahva eest kui kogu rahvas

seda skeemi järgiti väga täpselt ka minu puhul muuseas

mis vastandub Jeesuse õpetusele kus jäetakse 99 ja minnakse otsima ainust

jah Jeesus oli ebapraktiline sest vahel on vägivald väga praktiline

ja kui keegi karjub ja sa ta maha lööd siis

ta ei karju küll enam

Jeesuse õpetus oli taevalikult ebapraktiline

ja mittetervemõistuslik

sest tervemõistuslikkus tähendab ikka vajadusel

ka vana hea vägivalla pruukimist

ja nii saabki tõeks seesama et võetakse üle ohverdajate suktsessioon

ja  nähakse Jeesust vaid kui mingit jumalikku trikki kus jumal pidi korraks nõrgaks saama meie pärast

et siis peale seda võiks kõik samamoodi edasi minna nagu seni

ja nõnda saabki mõeldamatu tõeks et

kirik kuulutab end mitte jeesuse vaid selle vägivalla ligitiimseks pärijaks

misläbi Jeesus risti löödi ja hukati

siit siis ka tõdemus et lunastus mis ei kätke endas antropoloogilist ilmutust inimese enda ja sotsioloogilist ilmutust

kogukondliku ja institutsionaalse patu kohta ei ole Lunastus vaid teabmisasi

vabakiriklik identiteet räägib vaid indiviidi patust aga mitte kogukondlikust ja kiriklikust patust

kui siis vaid teiste kirikute mõttes

vanad kirikud mängivad aga siiani veel

vastutajat ja hingehoidjat ja tõlgendavad asju ümber vastavalt aja nõuetele  

läänekirik saab end ajaloolisest taagast paremini distantseerida tänu “kahe mõõga” õpetusele

idakirik aga on rahvuslik ja peab koos riigiga oma vastust kandma

üks kull – kaks pead

raisakullid aga ikka sinna kogunevad

kus on korjus

ma ei saa enam tagasi sest selleks olen liialt kogenud

religioosset kurjust

et ma seda või selle puudumist kristlaseks olemise

proovikiviks ei peaks

heie

Kui pime koban

elu elevanti

mis tundub kord

kui köis

siis jälle nagu

post

jah elu tõesti õnnistab

mind santi

mis halvasti

mis paha on siis

tost

on seegi osa olemise imest

et nägemise tagasi

saand pime

ja nüüd ta muudkui

üksnes imestab

kuis ema

oma lapsi

imetab

kuis olendid on vahetamas ainet

ja  ära kandmas

olemise painet 

kõik üles kaalub armastuse malbus

ja vaikselt hämaramaks

muutuv tüüne valgus

nii komberdan ja koban

elu elevanti

mis tundub kord

kui voolik

kord kui sein

tean Paulus

ütles et see kõik on poolik

et sünni ime ülem on kui lein

jah nii ma koban unistades sust

ja küsin terve elu

ainsat küsimust

sa arva ära

mis see on

ma koban seina

otsin selles ust

ja ootan

Sinult

õrna

puudutust