heie

ma otsin asjata…

mu igavik on aine

mis maha jätan

oma jälgedesse

ja lugu sellest

otsiv igavikku

me mahutume

lahedasti lukku

nii unustusse

kui ka ajalukku

seal pole viimselt

vahet suuremat

kas oled nimetu liustikumees

või vaarao hiiglaslikus püramiidis

loeb see vaid mis ta ise teeb

kas vaarao või liustikumees

teispoolsus on mu enda selja taga

seesama jalajälg

mis kohe uhutud saab veest

jääb maha must

ja ootab mind siin ees

ma olen nõristanud eluandvat

ainet

ja mõnitanud

korralikku kainet

ja ikka arvanud et mul on eriosa

et olen eriliselt osav

kuid mitte midagi ei ole teha

see lugeja on seekord taandatav

……………………………

keegi  hiljuti mind murtud meheks nimetas

mis tekitas vastakaid tundeid

tea ehk olengi ses ilmas

mis vaid murdjaid väärtustab ja hindab

keegi viskas näkku kinda

nii ma elangi nüüd

kinnas näos

võtan kinda näost ja panen kätte

ootan kuni kättemaks saab kätte

…………………………

pole suurem asi murdja enam

lõikehambad nüriks jäänud

ei saa  kaelaarterile enam hästi pihta

……………………………

kui mus pole enam mängulusti

mingit soovi tunnet sõnastada

mingit soovi võtta ega jätta

enam kui

ei lase minna

ega anna tulla

siis vast jään ma alles hätta

kui ei taha kala tappa

kahju hakkab vihmaussist

sääsest kes mu käsivarrel imeb

imeb mind no on vast sucker

määrajast kes kaugel eemal määrab

ma ei hooli

las ta olla

teda ma ei väära

täiskasvanumaks enam ma ei saa

vaid vananen ja kordan tehtud käike

ma muudkui kordan samu skeeme

käin läbi samad rehad

astun läbi ämbrid

on tunne soe ja vana

tuttavlik

sinugagi mida muud me teeme

ikka sedasama

sellel laval ütlen ära oma palve

sina kuulad pealt ja oled väga rahul

väga palju sinusse ei mahu

mind – ma olen ikka pisut pahur

sest et mul on palju enam anda

….

tean selles suures mustas torus

enam tagasi ei saa

 kui juba oled lahti lasknud

oled samahästi

väljas all basseinis

sellest kastist enam ei saa välja

mida alla lasevad

kuus kätepaari 

…..

elades  elu paralleelsete sirgetena

mis iial ei kohtu

oleme me eri liiki

meid ei liida muu

kui liiprid

kalk teras teel

mis tulevikku

kuid igatsus

end siiski vahel

kruusast raudteetammil

murrab läbi

ja puhkeb kevadel kui

väike paiseleht

what the…..

küsib ta viimaks

kui rong üle sõidab

Advertisements

0 Responses to “heie”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: