Missa ja jalka….rääkimata

Mõtlesin siin lihtsalt sellele mis on inimesi kõige enam univormistavad tegevused ehk kõige levinumad rituaalid maailmas. Viimase asja puhul nagu väga ei tea, ….nimelt nende punktiiripunktide osas. Aga jalgapall ja missa. Kusjuures küsimus kas jalka on parem kui….. või halvem on täiesti kohatu küsimus. …. puudutab enamjaolt siiski kahte inimest ja on n.ö. nendevaheline rituaal, samal ajal kui jalka puhul on väljakul vähemalt mingi 24 inimest julgeksin öelda. Missa on nii ja naa. Põhimõtteliselt preester inimesi ei vaja ehk küll nad reeglina kohal on. Missa on ju avalik (tavaliselt) leivast ihu tegemine, kusjuures leiva omadused jäävad ometi leiva omadeks. Nii et võhik võiks siinkohal öelda et ei tulnud hästi välja. Seda vaid seni kuni talle see asi selgemini ära seletataks.  Kristuse ohvri aktualiseering, mis võiks siis ehk anda igakord kui seda tehakse ka meile uue antropoloogilise ilmutuse meie endi kohta.

See oleks siis ehk traditsiooni selleks osaks mida võiks hinnata. See ilmutus siis. Vehelda aga traditsiooni kui sellisega iga hinna eest, nimetada end alandlikult traditsiooni ja kiriku teenriks tähendab aga reeglina siiski sööstu olematusse, sööstu vastutusest vabanemisse, kus kirik vastutab sinu eest ja sina oled vastuseks tingimusteta lojaalne kirikule. See tähendab enda teadlikku pimedaks torkamist ja kogu vastutuse veeretamist kirikule ja jumalale. Et kirik olla midagi paha kunagi teinud? Sellise küsimuse peale kehitab traditsionalist õlgu ja ütleb et küllap oli see siis jumala tahe, või talle vajalik antud oludces, sest et kirik on jumalik institutsioon ja kui jumalik institutatsioon midagi teeb/mida iganes/ siis on see jumalik ja järelikult ka hea. Ütleme siis näiteks et Jeruusalemma vallutamisel teise ristisõja ajal. Kus üldiselt kõik kiriku ja Jumala nimel maha löödi. Ja nii ongi see alati olnud. Ja seda ei suuda muuda ka terved leegionid pedopreestreid. Usk aga et maa peal on vähemalt üks jumalik institutsioon on suhteliselt ohtlik mõtteviis sest kui sa seda juba ühest usud siis miks mitte ka teistest, selle ühega seotud teistest institutsioonidest. Seega väidan ma et traditsionalistlik mõtteviis eriti kiriklik on aluseks korruptsioonile ühiskonnas. Ja mingil omapärasel viisil tõestab ja kinnitab seda ka praegu Kreekas toimuv. Ja on aluseks igast kinnimätsimistele ja institutsiooni näo päästmistele ja muule sarnasele. Protestantismis esineb sarnast traditsionalismi samuti ehkki see ei ole määrav. Üldiselt ikkagi protestantism tegeleb indiviidiga ja määrab ta iseoma väikeseks jumalaks. Vähemasti on see teistmoodi kui vanade ja jumalike institutsioonidega. Uuemad on lihtsalt inimeste huvikogud ja ei muud. Mis ei tähenda et nemad ei saaks vajadusel ühe tubli vanamoodsavõitu viktimiseerimise või ohverdamisega hakkama. Ikka saavad, väga hästi saavad aga seda põhjendatakse lihtsalt erinevalt.

Selline individualism on hää, sest mingit moodi suudab säärane inimene sel juhul siiski ka teises inimeses inimest näha ja talle sarnaseid õigusi nõutada. Tsitaat siinkohal oleks kohane Evelyn Sepp’lt “Mina suudan erinevaid inimesi sedavõrd küll tolereerida, et seista selle eest, et kõigi põhilised õigused oleks võrdselt kaitstud!:)”. Tsitaat on öeldud seoses geyparaadiga Vilniuses. Tsitaat kui näide siis protestandi (ega mina tea mis protestant ta säherdne on aga ega seal sekularistidega suuremat vahet ei olegi, ühed individualistid puha)  . Et näiteks siis või nagu nii. Nii et minu arvates on võimalik kogu vastuolu konservluse ja liberaalsuse vahel selgitada läbi individualismi ja kollektiivsuse dünaamikate. Nimelt on konservatiivid vaieldamatult kogukondlikumad inimesed ja märksa altimad moodustama igast inimühendusi. Liberaalid on aga omas individualismis loiumad ja sõdivad reeglina vaid mingite üldiste reeglite eest aga sedagi teevad nad reeglina loiult. Neile piisab oma väikesest (pere) või mis iganes kogukonnast küll, kus kõiki kui väikseid isiksusi koheldakse. Ja siis ka suurest üldiste üleilmsete suurte liberaalreeglite ilmast. Meil kui siiski enamjaolt konservatiivsel perel on just maadlemist ühe ereda isiksusega. Ja ongi dilemma maailmas kus halvaga ei tohi ja heaga ei saa. Ega pruugiks ka halvaga saada. Ja siis vahel hakkadki mõtlema vägivalla põhjendatuse peale. Ja ei aita mitte ükski trikk. Ja kui sa ühiskonnalt abi lähed küsima siis sa saad karistada sest sina vastutad.  Et inimese negatiivset tahet ei saa ega tohi enam murda ja muidu ka ei õnnestu motiveerida inimest. Mis tundbki olema täiesti väljapääsmatu olukord. Et ehk hajub aja jooksul ära nagu tuhk taevas. Konservatiivid on reeglina oma identiteedijoonte eest peetavas võitluses kirglikumad sest nad ei kohku tagasi vägivallast, mis annab sageli elus mingeid tagajärgi.

……käitumine aga on oma kogukondliku loomu tänaseks kaotanud mis osalt veel teatud loodusrahvastel ja nende riitustes olemas on. Ja ka katoliikluses kus …..elu piiravad reeglid olid väga paigas ja kus suurem osa inimesi neid ka jõustas. …..käitumine moodustab ilmselt mingi algmaatriksi väga paljudele inimkäitumisviisidele aga seda seost ei ole kerge näidata. Rivaliteedi osas on see küll lihtne ja selleski osas näiteks mis puudutab konservatiisuse ja liberaalsuse väljendusi….. elus endas. Aga genealoogiat ei ole kerge näidata. …………käitumine ise ju jaguneb siiski no ütleme et passiivsemaks või aktiivsemaks. Või need on kaks peamist rolli või olekut sealjuures. Mis on ilmselt ratsionaalne. Kaks väga passiivset jäävad ilmselt hätta samuti nagu ka kaks üliaktiivset. Ikka tuleks ka vahel rolle vahetada sealjuures. Kasvõi vahelduse mõttes. Analoogiks sealjuures siis ehk preester ja altar. Altar on reeglina passiivsem ja preester reeglina aktiivsem pool sealjuures. Puhtast rollimängust ilmselt ei saa sealjuures samuti hästi rääkida. Võib olla ka nii et üks lihtsalt tahab rohkem kui teine. Ja reeglina on see kes rohkem tahab ka aktiivsem. Kui ta küll väga tahab aga ise samas väga passiivne on siis ma ei tea, ka ei tule ilmselt mitte midagi välja. Või aktiivne kes väga ei taha, sealgi oleks nagu mingi vastuolu.

Hea küll see jääbki siis nüüd lihtsalt selliseks harali hommikuseks mõtteks. Lõpetuseks siis Seppa tsitaadi kohta. Et selles mõttes kena tsitaat et hoolimata selles mida inimesed omavahel (reeglina siiski omavahel) teevad peaks neile laienema samad kodaniku- ja poliitilised õigused. Muidu olengi ma nõus ja arvan nagu USA armees et do not ask and do not tell on selles osas parimaks poliitikaks. Ja ei maksa kahelda et kogukond näiteks USA armees selle küsimuse sealsetes ühikatubades kenasti ise ära lahendab. Nõuda aga et samasoolised peaksid saama kasutada sõna/terminit abielu ei ole mõeldav. See ei ole enam abielu, see võib olla kooselu ja leibkond  või mis iganes aga mitte abielu. Kategooriate segiajamine ja tasanivelleerimine lihtsalt vaesustab ühiskonda ja miks seda sellisena vaja on. Miks peab abielu ümber defineerima n.ö. sooneutraalseks, samas kui oleks lihtne kasutada siinkohal mingit muud terminit nagu “tsiviilpartnerlus” või midagi taolist.  Nii et asi ei ole nii lihtne preili Sepp. Miks peaks marginaalne vähemus ümber defineerima eristuslikke kategoorjaid ühiskonnas ja enamus vastutahtsi sellega leppima.  See on nüüd siis see koht kus tuleb vastu hakata ja võidelda iga hinna est. Siinkohal tärkab mus konservatiiv kes on mõneti kirglik. Ei sooneutraalsele abielule. Sest kuhu siis edasi. Kas hakkame rääkima sooneutraalsest sexist või millest veel? Sugude kaotamine sootuks ei rikasta seda maailma, küll aga vaesustab. Kas hakkame rääkima sooneutraalsest nõude- ja pesupesemisest? Seda naised ostaksid. Aga miks mitte siis ka sooneutraalsest ämma boxi tagurdamisest või sooneutraalsest tõstespordist või malest. Cämm ooon.  Algab selline retoorika aga peale just nimelt sarnastest Euroliidu nõudmisel tehtud paraadidest nagu Vilniuses. Ja selles osas on libeda mäenõlva effekt täiesti olemas küll. “Lase sant sauna, tahab veel lavale ka” ütleb vanasõna. Lase ta marssima ja juba poole aasta pärast defineerib ta su abielu ümber – sooneutraalseks.  Nii et ei teagi seltsi või selles küsimuses mustsajaliste ja tomati ja munameestega. ….Selline Sepalik tolerantsinõue viitab aga lähemal vaatlusel pelgale pealispindsusele. Üksiku inimese värk. Kui ta suure pere ema oleks vaevalt ta nõnda arutleks. Et abielu on tegelikult mingi üldine sooneutraalne kategooria. Tühjagi. “Sooneutraalsetest sugudest ja soorollidest vabanenud soos ma küll ei tahaks elada,” ütleb aadlisooline  sookoll Shrek ja võdistab jubedusest õlgu.

Parafraseeriks siinkohal tuntud militaarset mustasajalist ja ütleks et kui te tulete minu abielu sooneutraalseks ümber defineerima siis ärge mu kristlusega igaks juhuks üleliia arvestage. Ma võin nimelt emotsionaalseks muutuda. Ei tea ainult veel kas löön sarmiga, või teise põsega aga löömata ei jäta.

Advertisements

0 Responses to “Missa ja jalka….rääkimata”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: