Mina ei vaheta aga sina võiks – vastuseks

“Andrus ikka vana kännu taga kinni. Eks meil ole igas konfessioonis selliseid gnostikuid vaja tegelikult. Ja neid on ka igal pool, olen märganud. Õpetus on ju gnostikutel püsinud vaatamata variatsioonidele muutumatuna vähemalt kaks aastatuhande. “Praeguse maailma on loonud- mõjutanud kuri Demiurg, millest annab tunnistust see, et maailmaga on asjad valesti- ta on täis vägivalda ning ohvreid ja ohverdajaid. Kuid sellesse Pimedasse maailma on aegajalt saadetud Valguse saadikuid otsekui kiirekesi pilakasesse öösse (Jeesus, Gandhi jne). Kes iganes võtab vastu Püha Tõe, selle südame põhjas sünnib Lunastav Teadmine- Gnosis. See hakkab inimest juhtima tagasi tema algsesse igavikukoju, välja siit hädaorust.”

No tore ju. Kännu taga on hea olla, kui hea känd on. Parem kui mingi hüsteerilise legalismi esindajana olematut progressi püüda nagu eesel kelle seljas istuja ta nina ees ridva otsas porgandit hoiab. Ja ise sinna kõrvale progressimarssi lauldes. Modernismilaps “progresseeruv pühitsus” on jube enesepetu õpetus, sest kui vägivalla  tööriistakott ei muutu siis ehk aitab ka see enesepettus viivuks aga viimaks saab ikka tõde enamjaolt (sageli) inimese kätte. Siis ei suuda seda inimene aga enam artikuleerida. Annaks siis taevaisa sullegi reaalsuse kogemusi. Seni aga kuni sa ise esimest kivi loobid ja redelit tassid et ronida silti kinnitama, ei ole vist seda ohtu. 

 Kas on variserid oma progressiulma ja headuse nimel õigusega tehtava kurja õpetusega sinugi ära võlunud? Või on see pelk teooria ja mõttemäng sinu jaoks. Siis soovitada julgeksin sulle eksistentsiaalseid kogemusi mis su mängust tagasi reaalsusesse tooks.  

Ma pole sind veel sildistama hakanudki Aare. Sildistajate puhul teen ma seda hea meelega, nõnda oma Meistrit järgides. Aga eks igaüks saa vaid neid diagnoose pruuki mis tal olemas 0n. Mõnedel rahvastel ongi ju vaid üksainus diagnoos ja sellest on surnud esivanemate vastane eksimine. Klassikaline gnoosis on minu jaoks ususkeem kus materiaalaosa väheneb või puudub sootuks. Kus elatakse paralleelsetes maailmades. See on ju tore et sa loed erinevaid raamatuid, Jungi ja Lahe omi. 

Vanad usud nagu katoliiklus ja ortodoxia on on seitsme sakramendiga väga materiaalsed, mida “vabamaks” kirikud lähevad seda enam meenutavad ususkeemid aga mingeid matemaatilisi võrrandeid. Ega ma asjata sellist klassikalist asenduskannatuslikku lähenemist nimeta, “suureks metafüüsiliseks rahkenduseks” kuhu iga peaks end x-na sisse rehkendama. Ilmutus enese julmusest ja kalduvusest kurjale on sellest rehkendusest märksa valusam ja isiklikum, seega saan ma aru miks rehkendust eelistatakse. Just selle nägemine on aga muutumise aluseks. Selle nägemine et sa oma rivaliteedi ja viktimiseerimisega iga päev Jeesust risti lööd. See on Jeesuse kannatuse tõeline aktualisatsioon. 

Girardi lähenemist võib võrrelda ja on võrreldud näiteks Martin Luteri käsu ja armu eristusega Pühakirjas.  Tegu on sarnase hermeneutilise printsiibiga. Mis on ehk redutseeriv. Redutseeringutega on selline viga muidugi et mitte kõike ei saa millekski muuks taandada. Näiteks toidu võime taandada süsivesikuteks, valkudeks ja rasvadeks ja kõik on hästi ainult et hambad tulevad lahti sest vitamiinid ei sobitu neist ühegi alla. Seega tuleb hoolega jälgida mida sa taandad et kas nad ikka jaguvad omavahel.

Ka võtmete kujundi kaudu on redutseeriv lähenemine kristlusele väga omane. Võti on väike sümbol mis avab suured aardekirstud. Mina küsiks pigem võrdsuse põhimõttest lähtudes et mispoolest siis muud lähenemised paremad on, härra kaugdia(gnostik)? Või arutled sa sarnaselt traditsionalistidega kelle viimne argument alati on et traditsiooni õigustab traditsioon. Ja kui nii siis vaata et sa tagasi saad seitsme sakramendi manu. Mina ei ole nimelt gnostik kuna ma vägagi jaatan usu materiaalosa. Ma vaid tahaks et usk inimest paremaks teeks – on see kuritegu mis pälvib sildistamist? Jaatan sakramente põhimõtteliselt olgu neid siis 1,2, 7 või lõpmata hulk.

Kuidas sa tõestad et sina ei ole gnostik, seda oleks huvitav teada.

Aga ülejäänud teksti soovitaksin ma sul peegli ees valjusti ette lugeda. 😉

“Gnosise vastu võtnud usklik ei kuulu oma seesmise inimese poolest enam sellesse maailma. Tal on küll näivalt ihu (nagu ka Jeesusel oli vaid näivalt patune liha ümber), kuid tegelikult on nad Vaimolendid, keda on täielikult ringi muutnud Tõde (Gnosis). Neis ei ole enam mingit vägivalda. Veelgi enam- otse vägivaldse innuga vihkavad nad kõiki pimedusejüngreid, kes väidavad et nad on ühtaegu nii pühad kui patused (sempre sanctus et peccator) ning saavat õndsaks Jumala armulisuse tõttu, mille Ta neile osaks rehkendab, ilma et neil oleks üldse vaja Gnosist.

Sellised Gnosise eitajad peavadki langema halvakspanu ohvriks, kuna nad ei ole suutnud ära kaotada oma liha (sarx) ning mõned jultunumad neist väidavad isegi, et liha käib nendega paratamatult surmatunnini kaasas.”

Samas on õpetuslik mitmekesisus alati hea ning tervitatav. Seda mitmekesisust tuleb minu arvates hinnata juba tema enese pärast- teisiti ei ole targemaks saamine kuidagi võimalik.

Advertisements

7 Responses to “Mina ei vaheta aga sina võiks – vastuseks”


  1. 1 Aare Luup 26.04.2010, 9:23

    Andrus!

    Soov end ainuliselt samastada “uue inimesega” ei erine minu silmis põhilises mõttes mitte millegagi gnostitsismist.

    “Kui tuleb Lunastav Teadmine (Gnosis), et on vaja küll väga vastu panna, kuid seda mitte vägivaldselt ning et Seesmine Valgusolend ehk siis Tõeline Mina saab olla igati vaba vägivaldsusest ning kiusatusest leida süüdlasi ning ohvreid- see on inimese õige hingeseisund! Need kes nii usuvad, on vähesed väljavalitud, tõelised usuinimesed, kes ainsana on Jeesust mõistnud õigesti. Neil on Salajane Teadmine (Gnosis), kuidas elus asjad käivad (ilma vägivala ning ohvrita), ning kes on Tõe (Gnosis) seest, need kuulevad selle doktriini häält.”

    Milleks taolist õpetust siis nimetatada? Valgustatuse otsimiseks? Kuid see pole ju budism klasikalises mõttes, kuivõrd oma olemust ei nähta lahustatuna kõiksuses, vaid vägagi särava ValgusMinana.

    Ka mina kuulusin varajases usuelu staadiumis gnostitsismi pooldajate hulka ning ei pane selle õpetuse tänaseid järgijaid sugugi halvaks.

    Gnostitsismi oluliseks allikaks peetakse ju iraani dualismi (zurvanism) ning talle on omased samad võlud mis dualismile- õpetuse lihtsus ja loogilisus.

    Paraku on need samad jooned ka doktriini nõrkuseks- elukogenud inimene mõistab ühtäkki, et elus ei käi asjad alati loogilisel moel ning nad on ka komplekssed- terviklikud. Seega mitte lihtsad mustvalge olemisviisi mõttes.

    Inimese psüühika on kompleksne nähtus, kus on väga mitmeid erineva kaalu ja värvinguga üksikosi (“kompleksid”, kui soovid; “persona” triniteedidogmaatika keeles.)

    Usule tulnud inimene teeb justnimelt hästi, kui lihtsalt vahetab repertuaari, aga mitte ei püüa mõningaid pille orkestrist välja rookida: “No katsume ikka nüüd ilma vägivallata vennad- trumm ja kontrabass mingu kohe koju! Keskendume ikka nüüd täielikult õrnadele harfihelidele ning lisame väheke viiulit!”

    Selline “ümbersünd” olekski gnostiline kogemus.

    Jah, inimene peab ära õppima selle, et mitte igal pool ei saa valimatult trumme ja muid löökriistu põrutada. Kuid samuti peavad ka harfitõmbajad õppima noodist kinni pidama- mängima õigeid asju õigel kohal.

    Soov tappa oma psüühikas “trummid” ja “kontrabassid” viib vältimatult neuroosini- sisekonfliktini inimeses.
    Mida sügavamale alateadvusse oma “tumedam pool” suruda, seda tugevam on lõpuks selle vastulöök.

    Tavalised neuroosi nähtused on: 1)asjad ei õnnestu. Inimene püüab kõige paremat, kuid päeva lõpuks tuleb ikka välja nagu alati. (Sest “trummimehed” maksavad enda eiramise eest kätte ning panevad sobival momendil “jala taha”) 2)Võivad esineda vägivallaga täidetud unenäod või äkilised agressiivsete soovide sööstud, mille maha surumiseks kulub palju psüühilist energiat. 3) Inimene võib sattuda pidevasse seesmise pinge seisundisse, mida iseloomustavad käte värisemine, peavalu jms. Leevendust selleks annab vaid korraks alkohol või saunajärgne lõõgastus. Siis tuleb sisepinge jälle tagasi.Kogu maailm tundub “halli” või “sinakana”, kadunud on lapsepõlves olnud spontaanne rõõm elusolemisest.
    4) Inimene võib tunda aegajalt tugevat tõmmet vägivaldsete, pornograafiliste vms “tumeda poole” filmide vms. vastu, millele on raske vastu seista. 5) Enda “tumedamat poolt” ignoreeriv inimene tõmbab ligi seda teistes- vägivaldse rünnaku, elukaaslase või ebameeldiva töökaaslase näol, kelles kehastub kõik see, mida endas eitatakse.

    Mõni või mitu taolistest neuroosi tunnustest ilmuvad päris kindlasti ning seda tugevamini, mida jõulisemalt ning metoodilisemalt oma “tumedamat poolt” (sarx) eitada püütakse.

    Orkestrist ei saa pille välja visata, Andrus.

    Meil jääb üle vaid elu käigus, sammhaaval, päev korraga Jumala kätes olles, õppida neid õigesti noodi (Püha Vaimu hääl) järgi orkestreerima ning dirigeerima.

    Gnostitsism ei toimi, kuna eirab inimloomuse olulisi koostisosi.

  2. 2 andrus 26.04.2010, 12:33

    Ega mul olegi enamat öelda. Tuleb tänulik olla et sa arstina ei tööta. Seal on valediagnostikal sageli fataalsed järelmid.

  3. 3 Aare Luup 28.04.2010, 8:50

    Mul ei ole mingit soovi kedagi sildistada, Andrus. Mul on vaid isiklik arvamus, mis langeb kokku Arne Hiobi tsiteeritud Martin Luthetri mõttega möödunud nädala “Eesti Kirikus”- “Filosoofias on selline lugu, et pisike viga alguses paisub tohutu suureks eksituseks lõpus.”

    Uuemas matemaatikas räägivad nad sama juttu.

    Nii on minu arvates Sinu mõtted silmatorkavalt “kaldu” gnostitsismi suunas omades kohati pea üksüheseid kokkulangevusi. (Mis ei ole hukkamõist, vaid mulle avaneva pildi kirjeldamine.)

    Kuhu see võib lõpuks välja viia?

    Ma ei arvagi, et minu arvamus pretendeerib “objektiivsele” (tähenduses “trantsendentne”) tõele. Pean silmas lihtsalt seda, et usaldan Kiriku kahe tuhande aasta pikkust mõttetraditsiooni.

    Midagi paremat mul võtta pole.

    On üldse tõsi, et postmodernses mõtteruumis “objektiivne” vaatleja puudub. Minu arvamus ei pretendeeri esimeste kirikukogude sarnasele traditsiooniautoriteedile, vaid väljendab lihtsalt minu isiklikke vaateid.

    See on kõik mis mul on ja see on mulle oluline.

    Teiste inimeste teised arvamused on ka olulised. Isegi sellise määrani, et kui neid poleks, tuleks nad välja mõelda, et maailm ilusam ja rikkam saaks. 🙂

  4. 4 andrus 28.04.2010, 10:13

    Nu ja kuhu see lõpuks võib välja viia? Mis on lõpp ja kes on määraja/lugeja. Mis on see tohutusuur viga? Miks loopida sõnu millele sa sisu ei suuda anda? Ja Hiobi puhul plaun tsitaati.

    Omast arust esitan peamiselt ühe teise mõtleja mõtteid kelle kohta ma veel pole kuuldki et keegi teda gnostitsismis süüdistaks. Aga näe nüüd…Mis välja tuleb. Aga kui isiklikke vaateid no siis pole viga. Ikka võib lasta inimesel määrata ja määratleda. Ja see kristliku traditsiooni jutt sinu poolt. Küsin otse kas usud ja praktiseerid seitset sakramenti?

    Kui ei siis kahtlustan sind gnostitsismis. Mis see traditsioon siis muidu on kui sa ta mateeriast ära lahutad? Mingi gnostiline silmamoondus? Ei praktiseeri aga usaldad? Hmm. Seda mis koos oli ja käis lahutad aga usaldad? Või oled lahutanute poolel? Ei saa aru.

  5. 5 andrus 28.04.2010, 11:36

    Mis traditsioon? See on alates 4st sajandist suuremalt jaolt survamine, ohverdamise ja viktimiseerimise traditsioon. Kurb et sa sealt tuge otsid. Sellisel lunastusel on viga sees mis näeb Jeesuses Jumala hetkelist nõdrust vaid et kohe tugevaks saada ja varsti kätte tasuda. Selline aga mis kurjuse laseb endas ära tunda on vähe parem.

  6. 6 Aare Luup 29.04.2010, 21:59

    Vabandust, Andrus, ma ei tahtnud tegelikult üldse õpetuse üle vaidlema hakata.

    Ilmselt pingutasin oma seisukohti kaitstes üle.

    Hiob: “Luther ütleb: «Filosoofias tähendab pisemgi eksitus alguses, et sellest tekib tohutu viga lõpus. Nii rikub ka teoloogias väikegi eksitus kogu õpetuse. Seepärast tuleb täielikult lahus hoida elu ja õpetust. Õpetus pole meie, vaid Jumala oma ning meie oleme ainult selle kutsutud teenrid; seepärast ei tohi me sellest ainsatki tähekest välja jätta või muuta.» Vastuväitjad «võiksid teada, et üks Jumala sõna kuulub kokku kõigiga ja kõik ühega; edasi võiksid nad teada, et üks usuartikkel sisaldub kõigis ja kõik igas üksikus – ning et see, kes kaotab ühe artikli, kaotab aegamisi kõik: need kuuluvad ju kokku ja hoitakse koos ühise sideme kaudu» (WA 40 II 46j). ” Teadus allugu usule, Eesti Kirik, 13.04.10

    “Selline aga mis kurjuse laseb endas ära tunda on vähe parem.”

    Ma olen nõus. Sestap ma kogu aeg liha elik sarxi teemadel räägingi, et selgitada kuri olemise üht aspekti meis kõigis.

    “Vaadates seda kuidas inimesed, kristlased, ei ole oma olemuselt muutunud vaid on vahetanud üksnes oma viha objekte, tekib vägisi mõte et miks nad ometi usku ei vaheta. ”
    “Kui su usk ei muuda sinu kvaliteeti, siis vaheta ta välja. Sa vastad et küsimus ei ole mitte kvaliteedis vaid tões. Mina aga vastan et tõde mis kätkeb, tolereerib ja sanktsioneerib vägivalda ei saa olla TÕDE. ”

    Tunnistan, et neid mõtteid lugedes jäi mulle isiklikult mulje, et mõtete esitaja loob binaarse opositsiooni (Derrida) “mina ja nemad”, “Tõde (Gnosis) ja eksitus”

    Läbi dekonstruktsiooniprisma vaadates on aga näha,et mõtete autor teisal “tunneb kurjuse ära endas”. Ehk siis- sama kurjus, mida autor näeb teistes, tundub siiski ka talle enesele omane olevat.
    Dekonstruktsiooni tulemusena muutub seega binaarne opositsioon “mina ja nemad” mõttetuks, kuna selle mõlemad pooled on väga sarnased- mõlemale on omane inimlik ekslik ning ebatäiuslik loomus.

    Seega olnuks täpsem algusest peale kasutada määratlust “meie”. “Meile on inimestena omane kalduda vahel vägivallale ning soovimatus vaadata peeglisse otsides selle asemel ohvrit.”

    Ühest küljest ei oleks nii nentides avastatud midagi uut, kuid teisest küljest vajame ikka ja jälle ka meeldetuletust, et omad varjuküljed on meil kõigil.

  7. 7 andrus 1.05.2010, 9:48

    Mis puudutab Hiobi väidet et “teadus allugu usule”, siis see on väga veider väida kui pehmelt öelda. Ehk indiviidi elus võib see nii olla küll et usk on mingi oluline konsitueeriv element, mille suhtes või millest hoolimata me võime uskuda et maa toetub kolmele elevandile näiteks.

    Teadus kogukondliku tõepüüdlemisena ei tohi millegile alluda. Allub see vast selles mõttes vaid et suubub mingisse paradigmasse, seni kuni seegi välja vahetatakse.

    Aga ehk hiljem pikemalt.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: