Tabud

Öösel sai ärgatud hullu unenäo peale ja siis vaadatud ellujäämist Alaskal ja siis veel üht saadet ellujäämisest. Viimselt ei õnnestu see kellelgi. Ajuti küll. Seda oli tore vaadata kuidas naised rõõmustasid kui mees 40 kg toore lihaga koju jõudis. Muudkui musitasid. Tea mis seda meest veel öösel ootas. Nii tulebki tubli kütti austada. Rahajaht on ajuti veelgi hullem ja raskem. Ja alternatiivmeest saab mängida vaid teatud eani. Kui rahalises mõttes ära petad siis aega ei peta sa ometi. Ja kaua sa ikka säärsaabaste ja punase salliga käid? Kaua käid. Siis võid edasi käia kui rahavood liiguvad. Kitse oleks ehk pisut lihtsam tappa. Mine sa tea. Aga koos toidunappusega tundub ka feminismus ära lõppevat. Kui mees hoiab elus tuleb meest austada.

Muidu on aga igast muid võimalusi, kas ise hästi elada või leida mõni muu mees.

Olen nõrk inimene ja minu ihu vajab tabusid. Olen siin siis jälle kahte tabu kinnitamas. Ja hoiatav unenägu on mul reeglina üks ja sarnane. Loodan et ma ei pea seda rohkem tegema, vaid võin selle juurde jääda. Väljaöeldud sõna hoiab vastutavana. Yess. Jälle see hoiatav unenägu mis sellega kaasas käib ja soov jumaliku kogemuse järgi. Ja soov liikuda sest see on ainus kindel tõend elusolu kohta. Kuni liigud seni elad.

http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/ELLUJAAMINE_-_Salu.ppt#257,3,ELLUJÄÄMISOSKUS

Mis saab siis kui rahu

minusse ei mahu?

Rahu kui ei mahutu,

olen pisut rahutu.

Minusse kui mahub rahu,

siis ma olen väga rahul.

 Siis ma tõesti olen rahul

kui rahu minu sisse mahub.

Rahusse ei mahutu,

kohe olen rahutu.

Aga küllap rahunen,

kuni leiab rahu – meel.

Küll ma ükskord mahun veel.

Senikaua rahunen 

Olen enesega rahul

Küll ma viimaks ära mahun

sinna kus ma puhkan – rahus

Harjutus jooksev metssiga

Metssiga jooksis metsas ringi. Jooksis seni kuni ta möödus Haukasilmale silma ulatuvate valguskiirte vihust. Kiired on siinkohal pelgad metafoorid sest haukasilm ei vaadanud siga sugugi mitte ettekistud kardinatega toas nõnda et oleks kardinasse nõelaga augu torganud ja siis ruumi paiskuvas valgusvihus metssiga näinud. Ei. Pealegi poleks Haukasilm ehk mõistnudki mitmete selliste sõnade tähendust nagu kardin ja valgusvihk. Ei, siinkohal oli tegemist pigem valgusvoo kui kiirega. Ja pigem, metafoori kui tegelikkusega.

Haukasilma silm oli konkreetne ja otsustav, vasak ajukäär töötas laitmatult, fikseerides peaegu automaatselt sea liikumiskiiruse ja jagades selle välgukiirusel metsalagendiku puudest vaba koridori pikkusega. Lisaks arvestas ta masinlikult töötav aju ka vasakult okstevahelisest kitsast koridorist paistva valgusvihu tugevusega. Silm rehkendas koostöös ajuga välja aja mis kulub nüüd, selsamal üürikesel hetkel, sekundi murdosa jooksul, vaadates jooksvat metssiga selleks et võtta seljast amb, tupest nool asetada nool ammule ja lasta. Rehkendus toimus arvesse võttes sündmuste liikumiskiirust ja oli nõnda tegelikkusest täpselt sama palju ees kui tarvis oli. See oli realiseerimata olevik, teisisõnu tulevik. Vastuseks sai oma ajult teada et tal on veel kolm koma viis sekundit seni kuni siga kaitsva põõsastiku varju kaob. Seda vaid sel juhul kui sea liikumiskiirus jääb konstantseks. Kui ta ei taha riskida läbi põõsaste laskmisega. Aga just seda ta tahtis. Haukasilm tegi kõik mis tarvis ja lasi noole lendu just selsamal hetkel kui siga oli juba poolenisti põõsa taha kadunud. Peale esimest põõsast oli veel üks väike, pisike, ütleme et poole meetrine koridor kust siga pidi läbi lipsama enne kui tihe põõsastik peale hakkas mille turvalises olus siga juba pääsmatult pääsenud oleks olnud. Just selliseid üürikeste võimaluste koridore armastas Haukasilm üle kõige. Just sellised, võimaluste koridorid, tegid tema meelest vahe vahele Kütil ja kütil. See oli Haukasilma meistriklass.

Heledalt kiunatades lendas nool ammult ja veel ehk sekundit pool…. ning leidiski aset noole ja sea kohtumine. Siga ootas noolt just seal kus ta ootama pidi, hoolimata sellest et ta ise sellest vähematki ei teadnud, ootas sellessamas pisikeses võimaluse koridoris. Selle koridori kõige viimases otsas, vaevalt sentimeetri kaugusel pääsvast puitunud põõsavarrest. Ja siis tabaski nool siga, kes lendas uperkuuti, tegi kaks saltot ja jäi surnult lebama. Väike verenire voolas sea suust, ta näoilme oli üllatunud ning võiks isegi öelda et isegi naeratav. Ehk oli see tolle sea tähetund, miski, mida ta isegi oodata polnud osanud. Miski ehk ülevam ja kaunim kui ta kõige metsikum unistus. Ehk oli see pääsemine igapäevasest sigaolemisest, see et teda arvati vääriliseks tema seaelust välja kiskuda ning hinnata ta maitseomadusi ühe teise liigi esindajate poolt. Ja need teise liigi esindajad tegelesid temaga veel pikalt ja kaua. Üksnes maks kisti kohe välja ja küpsetati seda pisut tulel ning pisteti pooltoorelt nahka. Nahk võeti maha. Süda läks sealsamas improviseeritud altarile. Et aga Jumalad tavaliselt kehva isuga olid siis tuli seegi lihaskimp inimestel ära süüa. Veri koguti toobrisse ja sedagi nõrutati jumaluse märgi ette otse valgele lumele. Aga üksnes õige pisut. Ülejäänu läks jahuga segamisele ja seegi küpsetati ja söödi siis ära.

Jah, oleks see siga vaid teadnud seda et ta tuntuks saab. Mida muud tähendab tuntuks saamine kui seda et sind ära süüakse. Kas siis otseses või kaudses mõttes. Kui ei sööda siis otsustatakse su üle pisut teiste kriteeriumite üle kui su liha maitseomadused. Haukasilm oli aga kütt nagu muiste. Just tema oli meie külast esimene kes tõi sellestsamast emisest jäänud põrssad koju ja hakkas kodus sigu pidama. Kui siis naine ütles et oleks jälle vaja liha lauale panna, ei viitsinud Haukasilm enam metsa minnagi, vaid läks tare taha aedikusse ja võttis seal põrsal kõri maha. Harivalde hakkas aga nurisema et jumalad ei taha sellised aedikusigu kelle saamiseks inimesed pole vaeva näinud. Haukasilm aga andis jumalatele valida et kas nad võtavad tema aedikust või jäävad hoopis ilma. Haukasilm oli jahimees ja nõnda ei saanud ta kaua ka lõuka eest lusikavart voolida. Ihu läks rahutuks kätte. Veri hakkas vemmeldama ja nooleotsad mis juba pisut roostes läksid taas käiku. Nii ei saanud ka tema ise oma kutse ja kutsumise vastu.

Paari aasta möödudes oli sigu aedikutes küllaldaselt mistahes ettevõtmiseks. Mis aga iganes ka ei liiguks, see  sütitas ikka Haukasilmas vana elevust ja pani vere mõnusasti vemmeldama. Ükskord oli Haukasilm kaasikus kui ühtäkki üks kaunis pikkade heledate juustega neidis end pisut eemal kasetüvede vahel ilmutas, lagistas naerda ja läinud ta oligi. Kes teab kuhu. Haukasilm otsis aga ei leidnud. Ta jäi veel pikalt ja kaua otsima. Siinkohal ei aidanud teda ka seni nii laitmatult töödanud loogika ja täpsus.

Sestpeale jäigi vaid kodukolle, lusikavars ja seaedik. Jäi rahu ja leppimine. Ja roostetavad nooleotsad.

Advertisements

0 Responses to “Tabud”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: