Kodus ja kodust

Täna sai raamatuid sorteeritud, maale jäi minemata sest oleks olnud ajapress peal kuna õhtul olid osadele pereliikmetel juba asjatoimetused määratud, ehk siis homme. Raamatuid sai sorditud kolimiseks. Isegi hämmastun kui palju mul neid on. Ja kui vähe ma neid tahan kolides kaasa viia. Pole mõtet, osad raamatud tähistavad lihtsalt läbitud etappe, aegu kuhu enam tagasi ei saa. Ei emotsionaalselt ega ka intellektuaalselt. Ei saa ei saa, mis neist siis enam hoida. Maal saaks põletada aga vedada ei tasu. Ja siis on üks suur küsimus veel mille lahendamist ma ootan, seoses kolimisega. Küsimus kuhu kadus ümbrik eristipendiumi rahaga Ilumetsale mis mul kodus jäljetult ära kadus ja mille ma oma taskust ära maksin. Et kas tuleb see ümbrik välja või ei tule. Ega vist tule, ma arvan. Aga väike lootus on ikka. Ja kõik need emotsionaalselt  olulised raamatud on mul alles, need mälujärjehoidjad, sest ma olen neid otsinud ja hoidnud ja ega mul endalgi ülevaadet ole. Aga on alles nagu täna selgus. Ruotsalaineni raamat mille ma olen ära tõlkinud aga mille käsikiri mul kadunud on. Ja hulgad igast metodistlikke raamatuid. Mida ma enam ei vaja. Kunagi tahtsin ma seda teoloogiat edendada sest seal tundus midagi olevat ja maaletooja on ikka hää olla. Nüüd aga mõtlen ma et milleks. Et ideoloogia ei tähenda suurt midagi, ikka rivaliteet vähese ressurssi nimel ja pärast on see mis tegelikult määrab palju enam ja enamat ka usuliikumistes.

Üks mahakäinud väsinud kultuurliberaalne kirik teiste seas. Eile oli telekas see Prantsuse mees kes eristas kultuure läbi kolme emotsiooni, lootus, alandus ja väsimus/lootusetus. Lootuse rahvad on Idas, alanduse rahvad on islami rahvad ja Lääne ühiskond on lootusetuse rahvas. Ehk küll ida-Euroopa on veel lootuse saareke lootusetuse meres. Eks nõnda või ka kirikuid liigitada. Eks alanduse rahvas ole nood sektid kes veel mäletavad kunagist tagakiusu ja survamist suure kiriku poolt ja see annab neile ehk jõudu tänini välja. Neil pole ka erilist seost mateeriaga vaid eks nad olegi sellised poolgnostilised moralistlikud sektid reeglina.

Lootuse kirikud on ehk… ma ei tea, Läänelikud uususud, keda ei paina traditsiooni taak ja kes võivad end korraga vastandada nii sekulaarsusele kui ka kiriklikule traditsioonile ja seda painavatele varjudele. Ja siis on vanad ehk lootusetute kirikud, kes sõdivad ellujäämise eest ja oma omaenda struktuuri all lookas, nagu katoliiklased ja ehk kuigi võrd ka luterlased. Luterlastele annab teatud hingamist see sümbioos rahvusliku romantismiga ja rahvuslike jõududega. Kui peavoolu poliitikas rahvuslik jõud modifitseerub ja taltub siis siis loob see sarnaselt väsinud ja vanade kirikutega ka uusi rahvuslikke sektante nagu näiteks Rahvuslik liikumine ja Helmed ja Liimid ja muud säärased. Neid tundub aga sama haigus painavat nagu sektantegi. Nimelt nii suured isiksused on seal et nad omavahel kokku ei suuda leppida ja pole neil kah nagu ressurssi mida jagada, erinevalt suurematest poliitilistest jõududest kus raha süsteemis märksa enam ringleb.

Aga ortodoksia tundub edenevat ja tõusvat, sest pedofiilia neid ei paina, nagu tundub.

Advertisements

0 Responses to “Kodus ja kodust”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: