Börsiinimene

Börsiinimene
 
Vestlesin börsiinimesega. Homo  börsiensis. Rääkis tema mulle et kõigub muudkui hirmu ja ahnuse vahel ta elu, kusjuures hirm kaotada on suurem kui on ahnus võita. Ja sellest kuidas ta kohe alguses algaja õnnega võitis suure paki raha aga et nüüd on pool aastat järgnenud sellele aeglane allakäik. Aga minema ju ka enam ei saa. Sest tekib sõltuvus ja võimalus raha teenida on väga reaalne ehk küll reaalis on tõenäosem märksa kaotada. Börsipäev algab seal kaugel maal meie aja järgi kell 16 ja kestab kuni 23. See aeg on siis sisustatud. Ja et LHV-st on võimalik siis osta otsepakett ja ise börsil möllata ilma et peaks maakleri tasusid tasuma. Kah eluviis ja kusjuures mitte eriti paha. Kasiinokapitalism nagu vist öeldakse. Teenida raha emotsionaalselt kui õnnestub muidugi teenida. Ja kasiinode puhul on ju teada et “house always wins”. Kes on sel juhul house. Ilmselt siis LHV. Ja eks iga otsi oma tera mis lõikaks. Üks tuttav kunstispekulant ilmus kaugelt maalt jälle välja ja tahtis rääkida maalidest. Tore, aga ega mina oma tuttavatest inimesega ei räägi kellest on hästi teada mida ta neist tahab.   Ja siis üks tore inimene tahab filmi teha. Ja sedagi et minul selles osa oleks. Eks ma proovi ja püüa ja siiani on päris põnev aga kas sest asja saab – ei tea. Minul aga on käsitöölise kutsumus ja võidmine. Mulle meeldib vaikselt oma asja teha. Nii on paratamatu see et väga täpseid tellimusi sulle enam ei tulegi. Selliseid tellimusi mis kasutaks su talente võimalikult ära. Ei enam. Sina oled aednik aga tahetakse sind tööle hoopis lüpsifarmi. Ja seda sotsiaalset kapitali kah nagu napib, milleks on õigete inimeste tundmine. Eile küll kohtasin ehk õiget inimest kes oli sopsus. Aga ehk oli õige. Inimest kes saaks täpsema tellimuse esitada. Ehk esitabki, mine sa tea. Ja ega sa siis väga pepsutada saa sest laste leib on mängus. Aga aeti mind eile taas rahutuks nagu ikka siis kui sa inimsuhetes raha lõhna tajud või aimad eespool rulluvaid võimalusi või vähemasti segadusi mis tõotavad uusi võimalusi. Üks inimene rääkis sellest kuidas tema ikka oma inimesi aitab siis kui nad ise aktiivsed on. Mina aga ei tea kas ma enam aktiivne olen, sest ma ei tea sageli kas ma oma inimene olen ja kui olen siis kellele olen. Ja aktiivne ei oska olla sest elu on õpetanud vahel varjule jääma. Ja administratiivsed/bürokraatlikud võimed on mul lisaks muule ka tõeliselt nõrgad. Nii tekibki rahutus kui sa aimad uusi võimalusi aga sa ei saa päris täpselt sellest aru mida sa nüüd siis õieti tegema peaksid. Ja sa ei saa aru sellestki kas see tellimus on nüüd vähemalt täpsem kui senised ja kas sa peaksid nüüd siis sebima hakkama. Või mitte. Aga siis tuleb see lihtne teadmine et lisaks muudele motiividele on veel see mida ma nimetan “laste leivaks”. See tähendab seda et ma olen nõus elama ja töötama ka mittetäpseid tellimusi täites. Sest et lapsed tahavad leiba. Ja mine sa tea kui täpsed tellimused neil teistelgi on. Kolmas tee on aga siis vist välistatud kui pead kõikuma hirmu ja ahnuse vahel. See kolmas tee millest siin mõned kirjed tagasi juttu oli. Eks enamik elualadest ja enamik loomadest ja inimestest elagi hirmu ja ahnuse pingeväljas. Ja hirm on vast enamjaolt alati suurem kui ahnus. Või vastupidi.  Ja ega nad oskagi teisigi teistmoodi võtta kui ainult nois kahes võtmes. Teisi inimesi ma mõtlen. Aga kolmas tee on just seetõttu tõeline alternatiiv kõikide nende inimeste jaoks kes ei taha kas põgeneda või rünnata vaid tahaksid ehk vaikses leplikkuses oma asja ajada. Ehk ongi siis just selle koha peal kristluse suur ja sügav sisu. Et on veel üks võimalus. Lisaks alistumisele ja/või ründamisele ja et selleks on elada rahukultuuris oma ligimesega. Vennaarmus,  mitte rivaliteedis. Tundub et parim mida inimesed, ka kristlased oskavad üldse tahta on reeglistatud rivaliteet. See oleks siis minu jaoks seesama pagemine/ründamine selle reeglistatud vormes. Loen EKL listi materjale. Ja tundub et selline fundamentalistlik joon siiski valitseb. Ja emotsionaalne õhutamine mis sellele takka kiidab, tehes seda peamiselt prohveteeringute vormis. Ja emotsionaalne usuelu virgub kohe kui “vett segatakse”. St. kohe kui midagigi juhtub hakatakse seda legitimeerima läbi prohveteeringute. Ja kuna omal ei ole lootuse poegagi võimule saada siis kiibitsetakse kaasa, eriti Iisraeliga. Ja nüüd kui rahvusliku liiduga veel asjad kokku pannakse ja leivad ühte kappi siis seda hullemaks asjad lähevad. Seda enam võimendub selline 200 aasta tagune kristlik/rahvuslik/romantiline joon. Mina hakkasin siin ennast kohati juba vasakpoolseks pidama aga ma saan vastulööke eriti kui ma jooksen laupapidi kokku sellega mida ma nimetan vasakpoolseteks lollusteks. Näiteks või metadooni asjus. Mulle millegipärast tundub et selle taga on mingi vasakpoolne maffia mis jagab suurt raha. Küsin vaid et kas nüüd hakkab riik siis omale ise narkomaane tootma ja alal hoidma. Võttes seega neilt ise ära võimaluse vabaks ja puhtaks saada. Ei lase neil läbi minna kolmepäevasest puhastustulest mis on tõesti kohutav. Et on metsikud narkomaanid ja siis on taltsad narkomaanid ja tavaliselt siis muutuvad siis esimesed teatud tingimustel teisteks. Muudetakse riigi enda poolt riiginarkomaanideks. Ma ei taha elada riigis kus riik omab ja peab oma narkomaane. Ausalt. Kui ma kohtun vasakpoolsete lollustega siis mulle nagu viirastuks vahel mingisugune vasakfemininistlik vandenõu selle taga. Mis alustab ehk metadooniga aga lõpetab kea teab veel millega. Kas siis bonobode või Jaapani makaakide sotsiaalse mudeliga? Ja siis tahaks ma viivuks ehk olla parempoolne ja ehk fundamentalistki, vähemasti mõnes ajas ehk. Ja sugeneb tõdemus et ei saa olla puhas üks või teine. Ja erakond petab sind ja sina erakonda. Sest miks ei peaks sa muutuma või arenema või teisenema. Miks peaks su erakonnalisus ahistama su vaimset arengut või määratlema sind kellegina kes sa ei ole. Ja sugeneb ka tõdemus et sa pole suut alal hoida head tunnet ei enda sees ega enda ümber. Ja kui sa ise seda suudaksidki siis teised rikuvad su selle hea tunde kohe ära. Ikka tunned et oled ebaõnnestunud ja pole suut inimesi enda ümber õnnelikuks teha. Sest mida muud on sul tahta. Kui seda et inimesed su ümber võiks vähemasti rõõmsad olla. No olgu peale olgu nad siis pealegi või üksnes rahul. Aga see tundub paratamatu dialektika olema et nii ei ole ega saagi olema seda head tunnet millest ma olen mõelnud et kui selle tundega õige surra saaks, siis võiks üsna rahul olla. Aga ega vast saa. Aga ehk leiab seni elades lohutust Maslowi püramiidi alamatel astmetel. Igatsuseks on metsa kanuuga sõitma minna eelolev nädalalõpp.
Advertisements

0 Responses to “Börsiinimene”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: