http://www.youtube.com/watch?v=gC8pffvX1to
http://www.youtube.com/watch?v=RUc3lAhJs8c&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=_ffiv-nBv5I&feature=related
Jama jah, jälle lasin mööda suurepärase võimaluse vait olla ja haarasin mööduva koera karvust.
Seep see just ongi et järjepidevus. Kui 20%vaimulikke loeb järjepidevust aastast 1967 mis siis teha? Ka 42 on peaaegu et inimese eluiga. Pikk aeg. Ka see on järjepidevus. See on sarnane loogika et kellel on õigus teatud maale. Näiteks või Palestiinale? Ja muudkui pekstakse järjepidevuse argumendiga. Mis ei ole eriline argument minu jaoks. Kui kirik on 1600 aastat ohverdanud survanud pagendanud ja tapnud siis töötab järjepidevus sääraselt igasuguste muude väidete põhjendusena täpselt vastupidiselt. See oleks just nimelt see millest tuleks vabaneda. Lihtne Piibellik tõde on see et on vaid kaks suktsessiooni ehk järgnevusjada. Ohverdajate ja ohvrite oma. Ja Jeesus samastas end nii selgesti kui üldse annab ohvrite omaga öeldes et selle sugupõlve peale tuleb kõik vaga veri alates Aabeli omast. Luges end sellesse ritta.
47Häda teile, sest te ehitate prohvetitele hauamärke, teie isad on
nad aga tapnud!
48Niisiis, te ise tunnistate, et olete oma isade tegude
poolt, sest nemad tapsid nad ära, aga teie ehitate nende hauamärke.
49Seepärast ütleb ka Jumala tarkus: Ma läkitan nende juurde
prohveteid ja apostleid, ja nad kiusavad neid taga ja tapavad neist
mõned,
50et sellelt sugupõlvelt nõutaks kätte kõigi prohvetite veri, mis
on valatud maailma rajamisest peale,
51Aabeli verest kuni Sakarja vereni, kes hukati altari ja
jumalakoja vahel. Jah, ma ütlen teile, see nõutakse kätte sellelt sugupõlvelt!
See sugupõlve asi on muuseas kestev, et igalt sugupõlvelt nõutakse oma sisse.
Fundamentalistid läbi aegade samastavad end aga täiesti selgesti jumala nimel ohverdajatega ja nõnda lähebki täide tsitaat: Kirik on end tunnistanud selle vägivalla legitiimseks pärijaks misläbi Jeesus risti löödi.
Jumal hoidku kuidas saab nii pime olla et seda mitte näha. Seeläbi hakkad sa viimati veel kristusevastaseks. Seda tema enda nimel tehes. Öeldes Issand Issand. Aga Issand ütleb et ma ei ole teid eladeski tundnud te ülekohtutegijad. Sõna läheb täide lihtsalt.
Lüüa neid naisi 2000 aastase järjepidevusega? Ma ei tea. Kui funktsionaalselt on kõik hästi, siis hakka sa inimesele selgeks tegema et sul on lihtsalt sugu vale. Jabur nagu oleks. Pühakirja argument ei tööta siin ikkagi hästi. Sest ajatut raamatut ei ole olemas ega saagi olla. Ikka on nii “et kuidas sa loed?” Miks see diskussioon nüüd vallale lasti, on see juhuslik, ma ei tea. Kas selleks et fundad saaks paika pandud. Aga sellist jõudu ju ei ole olemas mis neid paika paneks sest see kirik on ju karjase sõnul koguduste liit. Nii nagu EEKBL. Kulutatakse ohtrasti vaimujõudu ja kaevutakse positsioonidele. Minu jaoks on see täiesti enesestmõistetavalt täiesti erinev küsimus geiküsimusest. Ka mina reserveeriks abielu mehele ja naisele, nimetatagu siis muid eluvorme kuis iganes. Selle sõna kui kategooria reserveeriks. Et abielu mitte profaniseerida, selle pärast lihtsalt.
Pühakirja argument ei päde paljudel põhjustel. Paulus ütleb ju et kui naine koguduses räägib…. siis. Seega on siililegi selge et kui ta oleks mõeld absol sõnatust siis ta nii ei ütleks. Seda siis kui me ajalisuse ja olustiku kõrvale jätame. Üldiselt on aga see jutt mõttetu minu jaoks sest nagu öeldud ajatut raamatut ei saa olla. Sõnum saab ehk olla. Ja see sõnum on raamatu sees. Pühakiri on häll kus puhkab Kristus lapsuke, nagu Luter ütles. Ja kas me siis jätame rõõmuga terve mõistuse kõrvale ja kui Pühakiri käsiks meil näiteks vahendada informatsiooni läbi steptantsu ja peeretamise ning tormaks sedamaid seda tegema? Ei tea rääkida oleks nagu lihtsam. Ei saa aga rääkida inimestega kes tsiteerivad ja rõõmuga oma mõistuse välja lülivad. Milleks meile siis see pea, kas üksnes hobusesaba kandmiseks?
Soopõhine halvustamine on see ikkagi öelgu nad ise mida iganes ja ma ei taha olla halvustajate seltsis. Ja milline jube silmakiri sellega kaasas käib. Metode uus super kah ütles et tema käsi ordinatsioonil pea peale ei pane. Ja ei panegi vaid hoiab natuke kõrgemal. See on aga juba täiesti kõrgem pilotaaz. Kui palju siis? Mulle tundub et tubli 3 cm. On sellest küllalt? Fundad on ühest küljest naljakad aga teisalt ohtlikud sest nad ei kõhkle omast arust hea asja nimel halba tegemast. Ei kõhkle vägivalda pruukimast kui tarvis. Ei ehmu tagasi märja asja eest.
Siin on aga siis ausad mustasajalised. Mulle meenutab see nende jutt Inno & Irja blogist juttu kus Irja küsib et miks naised ei ole aunaised. Justkui autus ja au oleks midagi soopõhist. Soopõhises meeste maailmas aga ehk ongi. On tõsi et on erinevaid rõhuasetusi ja rakursse ellusuhtumisel ja naiste tõde on emotsionaalselt komplekssem ma ütleks sageli. Meeste oma aga ideoloogiliselt hüplevam võiks samas öelda.
http://innojairja.blogspot.com/2010/04/irja-kusib-miks-naised-ei-ole-aunaised.html
Miks naine ei pea mehele antud sõna? See on hea küsimus.
Aga ma ütlen siis veel seda veekord et mulle meenutab see suhtumine et naised on jah jube toredad töötegijad aga neil on kahjuks sugu vale sarnast soopõhist halvustamist. Et teie töö sobib küll aga teatud ametinime me teile lihtsalt ei kohalda. Mis on väga sarnane selle 3 cm-le ordineerimisel. Et saad kunagi Issanda ees öelda et ei pannud mina neile käsa peale. Ja Issand ütleb mine mu rõõmusse sa hea ja ustav sulane ainult et 3 cm on vähe, viis oleks pidanud olema.
Ma tean üht tubli baptisti naist kellel lubatakse pastori tööd küll ja küll teha ainult nime ei lubata kohaldada ega omistata. Nii et tööta tööta tööline…. Aga leivast ihutegijaks me sind ei luba. Ega leivaga mäletajaks.
Ja et mis siis et 1967-st, meil on siin 2000 a ausat silmakirjatsemata survamist seljataga ja Pauluse sõnade oma tõlgendus veel saati. Ja ongi kogu jutt. Ma kirjutan lihtsalt selle pärast et mitte halvustajatega ühte sattuda. Et end ise distantseerida. Ja jääda uhkesse/alandlikkusse üksindusse toeks – tõde. Ohvritõde kogukondlike instinktide sagedasest mõrvarlikkusest. Aga ka rõõmus tõde inimeste heavõimelisusest kui neil on hea eeskuju. Ja sestap ma siis moodustangi Vägivallatuse edendamise seltsi.
Aga miks fundamentalistid ei ole vägivallatuse eestsseisjad ega võitlejad? Mitte kunagi, otse vastupidi, surmanuhtluse eestseisjad on nad sageli. Ma arvan et nad on omast arust lihtsalt praktilised ja vägivald on sageli suhteliselt praktiline. Tapmine peatab karjumise, seda kohe kindlasti. Ja pagendamine lahendab sageli probleemi. Ja olemegi kaarega tagasi Girardi väite juures suletud identiteediga inimkoosluste kalduvusest ohverduslikkusele. MOTT.
aa - andrus arvab 
Kallis Andrus!
Ma siin loen ja mulle tundub, et Sa pole just vaimustatud Pauluse teoloogiast. (Seoses mõtetega “ohvri” teemadel, mis Paulusel on ju siiski selgelt väljendatud.)
Siiski-kas ei ela Pauluses, st Pauluse vaimus siiski ka midagi head? Ta tunnistab Rooma koguduse ees, et temas elab ka “pimedam pool”- sarx. Ta ei suuda teha head, mida ta teha tahaks, sest liha nurjab selle tihtipeale.
Ma tunnistan, et mulle isiklikult tunduvad patsifistid ja vägivallatuse ehk passiivse agressiivsuse propageerijad kahtlased. Selles mõttes, et neis on silmnähtav pinge- tuleb pidevalt rakendada suurt jõudu, et oma “pimedamat poolt” kapis vagusi ja kinni hoida. Milleks muidu kogu aeg takerduda vägivallast hoidumise teemasse?
Söögist kipub rääkima näljane inimene.
Sel teemal on minu arvates avaldanud tänuväärt mõtteid Carl Gustav Jung oma teoses “Vastus Iiobile”. Lõik minu magistritööst analüüsib seda:
“Teisisõnu, see osa Heast ja Kurjast, mis ulatub empiirilisse maailma, on reaalse kvaliteedina olemas. Inimene võib seda tajuda relatiivsel moel, kuid ta ei ole ise Hea ja Kurja allikas, vaid pigem edasikandja. Kuivõrd tegemist on elu alalhoidmiseks vajalike vastanditega, propageerib Jung küll Kurja äravõitmist, kuid mitte selle kaotamist. Ta soovitab jõuda iseenda kurja „aspektiga“ kokkuleppele ning mitte püüda seda tappa. Püüdes kurja alla suruda, tekib sellest ainult vastusurve. Nii kritiseerib ta apostel Johannese koondkuju (mööndes, et pole kindel, kas Johannese kirjade, evangeeliumis esinev ning Johannese Ilmutuse autor on üks ja sama isik), „armastuse apostlit“ selle eest, et püüdes „järgi teha Kristust“, surus ta alla kõik iseloomujooned, mida autoriteetse koguduseliidri puhul taunitavaks peeti. Tänu sellele, et ta enese üle aru ei pidanud, suutis ta negatiivsed jooned unustada. Kuid pinna all pinged kuhjusid – pahameel ja soov kätte maksta enese piiramise eest. See leidis väljundi raevukas Ilmutuseraamatus.
„Sellest kasvas hirmus pilt, mis jultunult läheb vastuollu kõigi ideedega kristlikust alandlikkusest, sallivusest ning armastusest ligimese ning oma vaenlase vastu ning muudab nonsensiks armastava taevaisa ning inimkonna päästja. Vihkamise, raevu, kättetasumise ja pimeda destruktiivse viha räige orgia, mis ennast fantastilise terrori kujutistes ilmutab, murrab välja koos vere ja tulega ning ujutab üle maailma, mida Kristus on just üritanud taastada süütuse ning Jumalaga armastava osaduse algsesse seisundisse.“ (JUNG 2002:97)
Kuivõrd Jungil on pikk praktika psühhiaatrina, tunneb ta end piisavalt kompetentsena võtmaks sõna Ilmutusraamatu kirjutaja vaimse tervise teemal. Jungi tasakaalu ehk enantodroomia teooria väidab, et alateadvus püüab kompenseerida ehk tasakaalustada teadvuse poolt loodud sisemise balansi rikkumist saates näiteks pühakukspürgijale ebapühasid unenägusid, et teda „maa peale tagasi tuua“.
„Ma olen näinud paljude kristlaste kompensatoorseid unenägusid, kes petsid end oma tegeliku psüühilise seisundi suhtes ning kujutlesid, et nad on mingis muus seisundis kui tegelikult. Kuid ma ei ole näinud midagi, mis isegi kaudselt meenutaks brutaalset kokkupõrget, millega vastandid kohtuvad Johannese nägemustes, välja arvatud tõsise psühhoosi juhud. Siiski, Johannes ei anna meile mingit alust taoliseks diagnoosiks. Tema apokalüptilised nägemused pole selleks piisavalt segased, need on liiga järjepidevad; pole piisavalt subjektiivsed ega pahatahtlikud.“ (JUNG 2002:113)
Jung leiab, et tegemist on autentsete ning arhetüüpseid motiive sisaldavate nägemustega, mille allikaks on kollektiivne alateadvus.”
Kuid mis ei õnnestunud apostel Johannesel see võib ju meil ometi õnnestuda- tappa eneses sarx ehk saada gnostiliseks headusevaimuks, kel on ainult näiv keha (liha), kuid kes tegelikult on lausa ingel?
Suur tänu et oled nii tõsiselt võtt analüüsida. Ehk on homme enam aega süveneda, Aare.
Aga Walter Winki julgeks küll soovitada lugeda ja kuulata.
Üldiselt olen aga vist sarnaselt tundnud patsifistide suhtes. Kui aga süveneda kasvõi Winki siis enam nii ei arva. Üldiselt tunduvad liberaalid/vasakpoolsed esmapilgul ükskõiksed ja pealispindsed ja seda nad ka sageli on. Fundalistid on aga lihtsalt sõjakad ja julmad sageli (enamjaolt).
Jungi kohta ei oska arvata sest pole temaga eriti tuttav. Eks see ole inimlik et püüame üht autorit sellesse keelde tõlkida mida me paremini teame/tunneme. Minu jaoks oli Pühakirja mitteohverduslik lugemine silmi avavaks kogemuseks.
http://books.google.ee/books?id=Zf4fXlWn_X8C&pg=PA180&lpg=PA180&dq=non-sacrificial+reading&source=bl&ots=a4a8mX7NmZ&sig=GRQk0VyoGGxrqIHe8VMEeEX0lW0&hl=et&ei=ZN28S4ruI4v6_AbI-JWxBg&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=1&ved=0CAUQ6AEwAA#v=onepage&q=non-sacrificial%20reading&f=false
Aga millised on alternatiivid n.n. vägivallatusele?
Konsevatiivid kipuvad kogukonnana ohverdama ja viktimiseerima. Vasakpoolsed upuvad tolerantsisohu. Jeesuse õpetus kurja ära võitmisest heaga tundub mulle selle taustal hea küll. Puht tehniliselt ei olnud ta vägivallatu – nõus. Ta oli enamat, ta õpetas kurjuse igavesest nõiaringist välja murdmist.
Seda minu arust just vaja ongi.
Selgita mulle palun seda Pauluse selgust ohvri teemal väljendamisega.
Nii pauluslik kui deuteropauluslik pärand on sügavalt juutlik. Alates Rooma kirja 5. peatükist jt taolistest kohtadest on Pauluse mõttekäik selge: asendussurm on kristliku teoloogia nägemuses täiesti loomulik asi.
Pauluse tausta tõttu (variser variseride hulgast ning Leviticus noorest peale pähe õpitud) oleks justnimelt üllatav, kui ta teisiti mõtleks ega ohvrisurma ei tunnustaks.
Me võime mõelda ning arutleda, kui suures ulatuses me saame rakendada sõnalisi kujundeid nagu “Jeesus kui ohver”, “Jeesus kui lammaste uks”, “usk kui sinepiseeme” jne, kuid faktiks jääb, et kristlik teoloogia on varakirikust peale “ohvri” mõistet kasutanud, saavutades selgeima väljenduse muidugi kirjas heebrealastele.
Kindlasti on mõnel inimesel oht “ohvriteoloogia” väärkasutamiseks, just samuti kui mõnel pidada koguduseliikmeid kirikumaksumaksjatest “lambakarjaks”
Samas ei saa väärkasutamiste põhjal otseselt tuletada ühegi asja kohast kasutamist ega tühista ka väärus õigust.
et kas Jeesus oli viimane ohver või pigemini inimeste ohverduslikkuse paljastaja ja seega ohvri lõpp.
Mul on mimelt teatud raskusi ära uskuda Jumalat kes ohvreid tahab. Tundub et sa ei loe küllalt tähelepanelikult. Nimelt on VT-s kaks liini – Jumala nimel ohverdajate oma ja siis ohverdatute ehk ohvrite oma. Need kaks on täiesti lepitamatud. Ja Jeesus.. just samastas end ohvrite jada ehk suktsessiooniga.Mis algas peale Abeli jt-ga, nagu Joosep, Hiiob jt.
Ohvrit soovivat Jumalat eitan ka mina täielikult.
Ohvrit ei nõua mitte Jumal, vaid kvaasijumalik nähtus: Seadus. (Kirjutasin juba varem, et minu nägemust mööda kaasnevad Jumala olemasoluga paratamatult vähemalt kaks kvaasijumalikku fenomeni: Seadus ning Kurjus. (Augustinus on pikki aastakümneid kimpus kolmanda kvaasijumaliku nähtuse Saatuse ehk Ettemääratuse üle arutlemisega. Ta ei jõua kuhugi mõistlikku kohta välja fenomeni TOHUTU komplitseerituse tõttu. Siiski ei saa ka seda fenomeni täielikult välistada, kuivõrd religiooniloos on VALDAV enamus usundeid täielikult ning tingimusteta Saatust tunnustanud.)
Nii nagu empiirilises universumis ei näe me massi ilma gravitatsioonita (mis EI SISALDU massis, kuid alati sellega kaasneb) ning valgust ilma varjuta, nii ei näe me ka vaimuilmas kunagi Jumalat eksisteerivat ilma Seaduse ning Kurjuseta.)
Seadus ei ole ju midagi muud, kui jumalik TASAKAALU nõue: õiglus nõuab kurja karistamist ning heale heaga vastamist.
Samas ei ole empiirilises maailmas harva jälgitavad juhtumid, kus võla tasub võlgniku eest keegi teine. Seda mitmesugustel põhjustel.
Nii ei ole ka mina leidnud Jeesuse asendus ehk ohvrisurma seletamiseks paremat võrdumit kui pühapäevakooli laste lugu kohtunikust. Tema ette toodi ta poeg, keda ähvardas suur rahatrahv. Oodati, et kas kohtunik nüüd väänab seaduse leebemaks oma poja heaks, riivates nii inimeste õiglustunnet või langeb Pavlik Morozovi sündroomi ohvriks ohverdades seadusetähele omaenese poja. Kohtunik tegi nii, et määras rangeima rahatrahvi, mis seadus lubas, astus siis kohtunikulaua tagant välja ning maksis isana poja eest trahvi ära.
Nõnda olla ka inimese ja Jumala suhtega. Võrdum ei ole täiuslik, kuid parim, mis ma selles osas siiani leidnud olen.
See jaatab nii kvaasijumalikku nähtust Seadust ehk õiglust kui ka halastust ning armastust.
Samuti näitab see lugu selle kohta, millest lõpuks kirjutasid: ohver ei pea olema sunnitud ohvri rolli vaid ohvri toomiseks võib põhjusi olla väga erinevaid.
No ma ei tahaks väga puhtteoloogilisse vestlusse sekkuda, kuid mida peaks tähendama kvaasijumalik nähtus? Kõlab väga kibeda suhkru, kuiva vee või mustava valguse moodi.
Aga surmanuhtluse osas on probleemiks selgepiiriline eesmärgistamine- kättemaks, edasise kurja tõkesamine vms. Aga kui võtta inimsuse kui liigimõiste (kusjuures peaks sobituma vägagi ka religioossesse maailmapilti) kohapealt, siis saaks vaadata seda ka “üle jõu käiva koorma” katkestamist. Lihtsalt ja ilma emotsioonideta. (ja iseasi on muidugi küsimus, kas ja kuidas peaks süüdimõistetul enne seda käest kinni hoitama jne)
Džainistidest saaksin ma surmanuhtluse küsimuses aru, lääne inimestest tihti mitte…
Sarx-ga vägivallaprobleemi ei lahenda paraku. Paulusel oli oma ilmutus sellest et juutide kogukond avati kõikidele. Ilmutust kogukondliku vägivalla kohta tal ei olnud. Pigem ehk isikliku vägivalla kohta, sestap ka see sarxi õpetus. Aga isikliku vägivalla ilmutuse abil kogukondlikku ei seleta. Surmanuhtlust lääne ühiskonnas ei seletagi muidu ära kui valdade lahususe kaudu. Et pole enam mingit sidet otseselt võimu ja religiooni ja võimu ja vägivalla vahel. Kahe mõõga õpetus on jõud oma loogilise lõpuni, milleks on valdade lahusus. Idas on üks kull aga kaks pead. Tea kumba ta kuulab? See on sama skisofreenia et oled sõdur ja vabal päeval lähed kabelisse armulauale. Ja siis töötad tubli haukasilm/snaiperina edasi 6 päeva nädalas ja siis oled jälle 1 pääv kristlane, täpsemalt küll vaid 2 tundi.
Sama skisofreenia on ka kapitaalse karistusega. Ometi on kristlus destileerunud humanismuseks ehk üheks teiseks asjaks, mis siiski sellest ühest asjast tuleb. Humanismus nimelt ei luba ühiskonnal inimesi tappa, ametlikult, küll aga sõjas ja muudel oludel. See on seesama ohvriteadlikkuse mõju millest g räägib. Mis algas peale kristusega ja langes 4 sajandil aga ometi mitte päriselt. Ülestõusmise üks tähendus ongi see et ohvrite häält enam vaikima ei sunni. Näiteks või ma ise. Ja see murrab läbi, mitte küll kristlusena aga sedapuhku juba humanismisena.
“No ma ei tahaks väga puhtteoloogilisse vestlusse sekkuda, kuid mida peaks tähendama kvaasijumalik nähtus? Kõlab väga kibeda suhkru, kuiva vee või mustava valguse moodi.”
“Etymology:From Latin quasi (“‘almost, as it were’”), from quam (interrogative adverb) + sī (conditional particle).” wikipedia
Gravitatsioon ei ole “massita aine”. Gravitatsioon on massiga kaasnev fenomen. Eriti huvitav on gravitatsiooni, massi ja aja vastasmõjude kirjeldus nn musta auga teooria puhul astronoomias.
Wikipedia eest muidugi tänud. Kena link. Nii et siis mõru suhkur? Täpsemalt: algpõhjuse põhjus?
Eks surmanuhtlusega ole nagu pärismaalasel: aga miks teie tapate, kui süüa ei tohi?
Alguspõhjuse põhjusega on nii nagu planeet maaga et toetub teine kolmele elevandile teadupärast, nood aga omakorda kilpkonnadele. Kord küsinud üks lihtsameelne et millele kilpkonnad toetuvad. Vastati talle aga et polegi muud kui kilpkonnad kuni alla välja (all the way down).
Aga miks ei võiks seal all veel midagi olla. Mis omakorda ulatuks alla välja.
“Tõmbame nende jalge alt maa ära, las kukuvad sinna alla”
Aga tegelikult võib muidugi olla. (Peaaegu) päris alla välja. Ainut väike nõks jääb puudu. Ega hästi vist suuda (praktikas, ma mõtlen) keegi algpõhjuses või vastupidi, selle puudumises lõplikult järjekindel olla.
Ja on maid ja rahvaid, kus ei ole elevante ega kilpkonni, vaid kõlkumine kotka nokas. Taeva ja taeva vahel
Jah, see on seesama küsimus et kas Jumal või maailma või lõi ta selle looja kes maailma lõi.
“Nii et siis mõru suhkur? Täpsemalt: algpõhjuse põhjus?”
Ma ei pidanud päriselt seda silmas. Jumala puhul on mõttetu rääkida algpõhjusest, sest mängu tulevad Andruse poolt mainitud “omnid”. Jumal on “omnieksistentsne” elik alati olnud ning seda ka ruumiliselt olles kõikjalviibiv.
See ei ole nii isegi mitte seetõttu, et meile meeldiks luua võimalikult suur Boss, kelle ees siis silmini võimalikult sügavale porri viskuda.
Küsimus on lihtsalt loogilises järjepidevuses elik koherentsis- kui me ei saa rääkida “omnist”, siis me ei saa rääkida ka Jumalast vaid oleme kõik see aeg vestelnud mõnest muust Universumi mastaabis väga suure jõu ja väega olevusest nagu näiteks peaingel Gabriel või valguseingel Lutsifer (nimest tulenevalt).
Küsimust algpõhjusest ei saa me seega püstitada matemaatilises taustsüsteemis, mis mõlemas suunas ulatub lõpmatuseni ehk on külili kaheksasse keeratud.
Kvaasinähtuste suhtes aga ütleksin: näidake mulle massi ilma sellega kaasneva gravitatsioonita ja mina näitan teile Jumalat ilma Seaduse ja Kurjuseta.
Kusagilt Pühakirjast ei tulene, nagu oleks Jumal Seaduse ise välja mõelnud. Pigem on ta Õiglase Kohtumõistjana täidesaatev võim, mitte seadusandlik. (Nii nagu kohtunik ei mõtle ise välja paragrahve, vaid kohandab neid konkreetse juhtumiga, et õigus muutuks iga kord uuesti ja ainukordselt õigluseks.)
Kui Jumal oleks ise Seaduse autor, siis tähendaks see kõige mõnusa kõrval ka võimalust lõpmatuks suvalisuseks ning Universumi korra kui sellise lõppu.
Siis olekski nii, nagu inglisekeelsed ütlevad: He does not break the rules, he makes the rules.
Ristisurm oma koleduses oleks siis tõepoolest mõttetu, sest poleks vaja “täita kõike õigust” nagu Jeesus ütleb, vaid võiks olla teisiti: “Teeme täna nii, et patuseid üldse pole. Seega puudub põhjus lugeda võlga ning ka viimne kohtupäev jääb ära. Üldine amnestia absoluutselt kõigile! Ristirahvas, ristirahvas rõõmusta!”
Samuti jääks seaduseandja Jumal oma Poja surma nõudes verejanuliseks türanniks, kes ei ole nõus andestama oma habrastele loodutele, vaid nõuaks selle asemel omaenese hea, armastava ja veatu Poja surma.
Selline Jumal oleks tõesti psühhopaatiline.
Samamoodi- kui Kuri ei oleks kvaasijumalik nähtus, saanuks Jumal selle kohe algul ühe sõrmenipsuga kaotada.
Samuti- kust see üldse siis tekkis? Maailm oli täiuslik, aga Lutsifer läks uhkeks? Miks oli uhkus täiuslikus maailmas üldse halb? Ja kui oli halb, siis järelikult oli ikkagi halb juba alguses kohe olemas. (Mis viib meid tagasi massi ja gravitatsiooni näite juurde).
Isegi kui Täiuslik Maailm läinuks Jumala kõikvõimsas käes täiesti kogemata untsu, siis miks ikkagi Kuri jääb igavesti alles?
Ilmutuseraamat ilmutab meile, et ühel pool on Taevane Jeruusalemm kullasäras ning teisel pool tule ja väävli järv, millises “olemise modaalsuses” säilitatakse igavesti Kuri ja kurjad.
Ükskõik, mida taoliste kõnekujundite all ka tulevas tegelikkuses täpsemalt silmas peetakse, on mõte selge- Kuri oli, on ja jääb just samal viisil nagu heagi.
Ei ole Valgust Varjuta.
Ei ole massi gravitatsioonita.
Ja maailm, mis meil on, see on parim võimalikest, ütleb Leibnitz. Sest “kõik mis meil vaja on, küll seda Jeesus ise teab”, nagu ütleb laulusalm. Ning kui Maailma saanuks teha paremal moel, siis küllap oleks Jumal seda ka teinud.
Kurja sisalduvas maailmas sisaldub ka vägivalda. See ei pruugi meile meeldida. Kuid ometi saame seda maailma aksepteerida sellisena nagu see on ning mitte selle eest pageda või püüda seda vägivaldselt ümber teha.
Billy Grahami nimeline mees ütles kord, et rahu Jumalaga on oluline. Midagi selles mõtteteras on.