No mis ma saan teha…

kui mu mõtteilm teoloogiaga muudkui tegeleb ja tegeleda tahab. Minu jaoks ei ole kristlusel mingit mõtet kui ta inimest paremaks ei tee. Mitte palveasendid ega vaga retooorika ei tee inimest usklikuks vaid ehk pigemini mingi uus kvaliteet mis temas sünnib ja aset laiab. Sest mis muidu on? Olid sekulaarne tropp ja nüüd oled kristlik tropp. Olid sekulaarne kuri ja nüüd oled religioosne. Kellel sellest kergem on? Olid sekulaarne viktimiseerija ärapanija ja nüüd oled seda mingis kristlises vormis. Jama ju.

Sellega läheb aga aega et sest aru saada sest meile inimestele ju niiväga meeldib end lahustada ära suuremates inimkooslustes. Ja kui siis see suurem kooslus mis sulle peavarju pakub ja miks mitte ka sinu väiksele urgikurjus vulgarisele katust ja ehk isegi legitimatsiooni….sulle ikka ütleb et nüüd on nii, siis lööd sina kannad kokku ja vastad Jawohl. Ja mobiliseerid oma kaasavõtud kurjuse sulle osundatud objektile, sest siis ei ole see ju enam kurjus, vaid hulgakesi millegi tegemine legitimiseerib mistahes kurja heaks. Nagu sõjas. Ainult mõni üksik inimene näeb seda. Lev Tolstoi taipas küsida, et miks mind ühel juhul vangi pannakse aga teisel kangelaseks tehakse. Vahel tehakse aga mõlemat. Jeesusega tehti. Tapeti ära ja hiljem tehti kangelaseks. See tuleneb ohvrimõjust nagu G õpetab. Kuna ohver taastab kogukonna sidususe siis hakatakse teda selle sotsiaalse mõju pärast kohe heroiseerima nagu ta tapetud on. Ja müüdid sageli ei varjagi seda ilmset vastuolu kurjategija ja kangelase (jumala) vahel. Ja ega Pühakirigi varja ainult et kirja on pandud see kangelase (jumala) vaatapunktist. Inime on sõnum. Ja kui inimene sai veende et Kristus on üles tõusnud ja kui neid inimesi on küllalt palju siis ületavad nad uudiskünnise ja kauaks ja kõrgelt ületavad nad selle künnise siis.

Ja ongi kõik. Minu jaoks on Girard nagu viimane suur individualist mingis mõttes, sest midagi pole teha kogukonna mõrvarlike instinktide paljastamine olgu nood siis kristlised või mitte, viib paratamatult seda suuremasse üksildusse. Kui sa just ei liitu mingi uue ja teistsuguse kooslusega aga noid ei ole meil siin kusagilt võtta. Ja siis jäädki sa üksi aga ka nii pole tõe nimel häda midagi olla. Ka nii saab olla. Väga hästi saab, tõde toeks. Sest ega ole ju tõde kunagi numbritega mõõdetud ega mõõta saadud. Tõde on üks. Tõde on ka üks inimene. Tõde on üks inimene ristil, kes on absoluutselt üksi ja kelle on ka ta jüngrid maha jätnud. Vähemalt tõe murdepunktides on see nii. Ja siis kui tõerahvast liiga palju saab siis leiab jälle selline murrang aset et on üks ja kõik tema vastu.

Minu jaoks oli see ilmutuslik kogemus kui ma usukogukonna kurjust mõistsin, just nimelt seda et nad ei ole teistsugused ega käitu teistsuguselt kui mistahes muu inimkooslus vaid täpselt samasuguselt. Ainult retoorika on erinev. Ja otse loomulikult tehakse kõike nii nagu ka keskajal Jumala nimel ja tema pärast. Mind hämmastas erakordselt aktiivne viha ja agressiivsus inimeste poolt kellega mul ei olnud mitte kunagi olnud mitte mingitki konflikti ja kellega ma enda arust väga hästi läbi sain. Ja siis ma saingi aru et see on mimeetiline ehk jäljenduslik ja seda omandatakse teistelt täpselt samamoodi nagu haigutamist seltskonnas. Ja piisab sellest et keegi osundab ja ütleb ja kohe tormatakse kaasa. See oli küll üllatav et see usukogukonnas niimoodi töötas. Selline “hea” nimel kuri olemine. Nii ehedalt töötas.

Aga õnneks töötab see ka vastupidiselt. Töötab nii et kui on eestvedaja ja eeskuju kellel on moraalset autoriteeti siis on võimalik et käivitub ka positiivne mimeesis ja inimesed hakkavad head tegema. Sest me oleme jäljendulikud loomad. Ehk mitte nii mehhanistikud kui muud kariloomad aga seda enam… teisalt võttes.

Aga eks ole omad pühad lehmad igas koosluses. Ja omad peresaladused, millede suhtes hakatakse sult kohe diskreetsust eeldama, niipea kui sa mingisse kooslusesse astud või sellega liitud. Nii nagu korralikus peres ei täi rääkida isa raevupursetest ega poja geylusest niimoodi on igas koosluses midagi millest ei räägita. Ja kui räägid siis saad kohe reeturiks. On suur kapp elutoas näiteks aga on mingi sõnatu kokkulepe et sellest kolme poolega riidekapist selles perekonnas ei räägita. Ja kõik. Ja tuleb külaline ja võtab asja üles. Keegi ei vasta vaid mõni valulik naeratus on kõik mida ta vastuseks saab. Ja ta proovib veel paar korda aga ikka on reaktsioon täpselt samasgune. Ja rohkem ta sellest kapist siis ei räägi. Ja ongi ta kaasosaliseks ehk podelinikuks saanud. Nii ta käibki. Piisab vaid kõrvale vaatamisest vahel ja juba oledki kaasosaline valmis. Ja täiesti inkrimineeritav muuseas, sest sa teadsid väga hästi millal ja millise koha peal tuleb pea kõrvale pöörata. Näiteks või see küsimus et millal see küsimus siis ära lahendati kas aastal 1967 või on see siiani lahtine küsimus. Ei saa aru. Mina vaataks siin ja selle koha peal ülemkarjase poole ja paluks et ole nüüd hea mees ja ütle midagi sest see on see koht kus sina pead midagi ütlema. Muidu jääb mulje et sa ise oled ka kiusajatega ühes paadis. Ja kui ta ei ütle siis ongi ta teiste kiusakate patsisttirijatega ühes kambas öelgu ta siis pärast või ärgu öelgu mida tahes. Ja kui mina midagi ei ütle siis olen mina ka nendega kaasosaline. Aga ma ei taha  selles asjas nende patsist kiskujatega ühes kambas ja kaasosaline olla. Ega vaikselt samuti ei taha ma nendega kaasa mängida, nii et arvan mina mis ma arvan aga mis minust oleneb või et mis see minu asi on või olema peaks. Lihtsalt on üks kamp mis on otsustanud täiesti ja ainult soopõhiselt survata ja kiusata oma kolleege küsimuses mis viimaste arust on lahendatud juba aastast 1967. Ameti suhtes milles minu jaoks ei ole midagi otseselt soospetsiifilist. Ja keegi ei sekku. Käib mingi vaikne susser ja sissisõda ja ajakirjandustki kaastakse. Nii et sellest kapist ei tohi rääkida. Ehk mõni tohib aga kes oled sina et sa kapist räägid? Ma olen Kapimaalt  – apologiseeriks ma siinkohal vastu. Ma räägin vaid sellepärast et mind kaasajooksjaks ei peetaks. Vaenlaseks on mind ikka peetud ja seda juba ammu ka nonde poolt kellega ma ikka olen omast arust hästi läbi saanud. Mina olen naisvaimulike poolt, mida siis üldse rääkida või targutada. See ei ole soospetsiifiline amet. Ja miks lugeda üht kirjakohta et naised olgu vait aga mitte teist mis ütleb et kui naine koguduses räägib….. siis olgu ta pea kaetud, näiteks.  

Miks ei kardeta selle kirjakoha vastu eksida nonde fundade poolt. Ei saa aru? Pole nagu koherentsi sellises piiblivaates, minu arust ei ole.

On siinkohal kaks võimalust, õigupoolest kolm. Üks on see et olgu vait aga kui räägib siis prohveti viisil ja kaetud peaga. Teine oleks siis selline et räägib niikuinii aga kui prohveti viisil räägib siis olgu pea kaetud. Kolmas variant aga tõmbaks kogu sellisele problemaatikale kui kultuurilisele ja ajastik/olustikulisele vee peale. Mina pooldan kolmandat varianti. On võimatu siin selles maailmas kirjutada ajatut raamatut. Piibel on isegi hästi hakkama saanud. Tõsi inimeste sooline dünaamika on erinev ja soorollid. Siiski ei ole pastoriametis minu jaoks nagu öeldud mitte midagi soospetsiifilist.

Naine on naine on naine. Muuseas mida liturgilisem teenistus seda vähem soospetsiifiline see on. Mul on olnud vaid selle vastu kui võrdsust surutakse läbi vale ja administratiivsete meetoditega nagu tegi piiskop Olssen EMK-s. Või kui pannakse mingi Piibli kirjakoht poliitkorrektsuse nimel tähendama seda mida see ei tähenda nagu tegi magistrant …raid TÜ-s töös mida ma retsentseerima pidin.  Muidu olen ma aga nagu juba öeldud…

Advertisements

0 Responses to “No mis ma saan teha…”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: