Mis see Jeesus nüüd jälle tegi?

No mida ta ikka. Meie viga on selles et me võtame Teda ja tema ristisurma teades liiga palju. Olles teoloogiast mürgitatud. Teades seda et ta surm oli lunastuslik mis tähendab kitsamalt seda me teame juba sellest suurest teooriast mis teda ja ta surma ümbritses. Et me oleme aktseptinud kurja ja ohvrit vajava Jumala, kes omakorda lunastab kurja ja ohvreid toova ja vajava mina meis endis. Sest kui Jumal juba säärane oli ja on miks mitte siis meie. 

Me loeme Jeesuse surma ohverduslikult. See tähendab aga seda et Jeesus rahuldas oma surmaga ennekõike Isa Jumala viha ja tema õiguse nõudeid. Seega oli ikkagi tegemist teatud pakti või kokkuleppega Isa ja Jeesuse vahel. Et Isa ütles et midagi ei ole teha, mul on poeg teatud põhimõtted ja õiguse nõuded ja neid on haavatud, nüüd ei aita mitte miski muu kui sa pead minema ja selle asja korda tegema. Pead tooma n.ö. viimase ja ülima ohvri. Ja Jeesus ütles et mis seals ikka eks ma tee selle asja ära. Ja Jeesus läks ja tegigi ära.

See aga tähendab seda me aktseptime pildi Jumalast kes vajab ohvreid. Kes ei ole armastav ja lõpuni armuline. Kui ta seda oma Poja suhtes ei olnud ega Ta saa seda siis ka meie suhtes olla. Ja mis siis meilgi iseendist tahta muud ja paremat. Et kui tarvis siis oleme valmis ka ise ohvrit tooma ja seda ehk tasakaalustab meie päädes mõte et kui tarvis küllap ehk oleme isegi valmis end ohvriks tooma. Ehk saab Jumala aga nüüd juba parem olla, nüüd kui ülim ja viimne ohver on juba toodud? Et Jumal Isa hakkas nüüd heaks? Olles toonud viimase ohvri koos Jeesusega. Ei usu.

Aga mis siis kui ohvrite toomine on vaid inimkogukondlik instinkt ja muud ei midagi. Kui Jumalal ei olegi sellega vähimatki pistmist, vähe sellest, mis siis kui Jeesus ongi selleks tulnud et meie silmi selles osas avada et me enam sellised ei oleks. Siis on õpetus Jeesusest küll haledasti ja valesti läinud ja meie tükkis sellega.

Ja järelikult mõtleme me ka sarnaselt mitte ainult kogukondlikult vaid ka  individuaalselt. Me usume et kogukondlikud ohvrid on kui mitte otseselt enam Jumala tahte väljenduseks (sest viimane on juba toodud) siis vähemalt paratamatuks kurjaks mida siiski ja ometi tuleb aeg-ajalt teha ja tuua et taastada kogukondlikku kohesiooni ja tuua rahu. Et kui ikka muu ei aita ja tegemist on skisma ja hereesia või kõlbelise kõhetumisega ega me siis isegi kõhkle ohvreid toomast. Minu kogemus kinnitab seda küll igati, väga isiklik kogemus. Umbes sarnaselt nagu me aeg-ajalt hamba arsti juures käime. Paratamatu valu ja väike halbtus mida tuleb aeg-ajalt teha suurema hea nimel.

Lisaks mõtleme me ka oma usuelust kui ohvrist, kasvõi selles võtmes et me peame teatud printsiipe järgima ja teatud asjust loobuma. Ja kui ohver on toodud siis …. on rahu majas viimaks.

Ohverduslik lugemine rikub meie vaate Jeesusele. Me ei suuda teda enam näha kui lihtsalt kannatavat inimest. Inimest kes läks ristile kuna ta oli otsustanud mitte käia selle ilma vägivaldset ja ohverduslikku teed. Miks ei või me teda võtta lihtsalt kui inimest kes oma vägivaldsusetuse eest ristile läks. Tema mimeetiline paleus oleks ehk sellisena kordades võimsam. Nähes teda aga ohverduslikult oleme me nagu mõned kes kogu maailma näevad kui juutide ja vabamüürlaste suurt vandenõud. Ah, Jeesus, see kes asenduskannatas ja lunastas. Jah me teame. Aga ta ise?   Aga me ise?

Advertisements

4 Responses to “Mis see Jeesus nüüd jälle tegi?”


  1. 1 Aare Luup 3.04.2010, 16:04

    Probleem tekib siis, kui me võtame mõne teoreetiku (näiteks Frazer) ja tema mingi teooria (näiteks patuoinas) ning püüame seda sobitada liiga paljudele asjadele. Taolistest humanitaarteaduslikest teooriatest on tavaliselt abi vaid ühe või mõne eluaaspekti seletamisel. Muus osas neid rakendada ei kõlba.

    Ma arvan, et Jeesus ei olnud ohver, keda Isa oleks nõudnud. Sellise koletisliku isa vastu on väga õigesti argumenteerinud Carl Gustav Jung.

    Samas on loomulik, et Paulus kirjutab Jeesuse lunastustööst talle omases juutlikus paradigmas, kus ohvri mõiste oli kergesti arusaadav ning aitas asju lahti seletada. “Ohvri” mõistet Paulusel peame kasutama samasuguse ettevaatusega nagu “lamba” mõistet Jeesuse tähendamissõnas, kus ta räägib karja ning karjase suhtest, kuid ei pea silmas seda, nagu oleksid kõik temasse uskujad ühtlasi “lambapead”. Tegemist on kõnekujunditega, mis annavad edasi reaalsuse mingit aspekti ega ole mõeldud kõikehõlmavatena.

    Kristuse Lunastus ei lähtunud “verejanulisest Isast, kes ennemini näinuks oma Poega surnuna, kui annaks andeks oamenda loodud puudulikele olenditele” (Jung), vaid Paratamatusest.

    Paratamatus kuulub kvaasijumalike efektide hulka nagu seda on Seadus ja Kurjus. Jumal ei ole kummagi autoriks, kuid mõlemad on Tema olemasolu paratamatud kaasnähtused.

    Nii nagu füüsikas tekitab mass alati gravitatsiooni, nii tekitab Jumala olemasolu alati ka Seaduse (mis kosmilise tasakaalu huvides nõuab alati süüdlase karistamist.) Ja nii nagu valgus tekitab alati varju, nii tekitab ka Jumala olemasolu alati Kurja olemasolu.

    Mõlema kvaasijumaliku fenomeni tõttu oli Kristuse ristisurm paratamatu ning ta läks sinna vabatahtlikult.

  2. 2 andrus 3.04.2010, 20:20

    Olen üldiselt su jutuga päri.Ma pole küll kindel kas ma su kvaasijutust õieti aru saan. Girardi teooria on mulle väga valgustav olnud ja ma ei näe ühtegi hääd põhjust miks ei peaks seda kohaldama. Mida halba on selles kui inimene hakkab ja õpib nägema iseenda kogukondlikke ja vägivaldseid instinkte.

  3. 3 Tauri 4.04.2010, 18:24

    Tere Andrus,

    kommenteerin sinu teksti:
    “nüüd ei aita mitte miski muu kui sa pead minema ja selle asja korda tegema. Pead tooma n.ö. viimase ja ülima ohvri. Ja Jeesus ütles et mis seals ikka eks ma tee selle asja ära. Ja Jeesus läks ja tegigi ära.”

    – Ei tasu jätta kõrvale ka teoreetilist võimalust, et Jeesus ja Isa on ühes, mis kolmainsuse järgi peaks tähendama ilmselt seda, et kannatamine pidi olema mõlemapoolne. Võib-olla illustreeriks seda näide inimeste vahel, kus näiteks Isa on sunnitud oma poja elu hinnaga päästma paljusid teisi. Seega usun, et see valu võis ka olla mõlemapoolne. Lihtsalt mõtlesin, et jagan oma seisukohta, ära siis pahanda, eks.

    Palju edenemist.

  4. 4 andrus 4.04.2010, 21:50

    ei no mida siin pahandada

    on lihtsalt loogiline et me alustame inimesest mitte Jumalast

    üks n.ö. loogiliselt ehituks teisele

    minu meelest oleks selline järjekord õige


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: