Üle(s)kutseid paremaks eluks

Et tulge siis üle, saate kõhu täis ja jõuluks ehk koju.

Enne kui minna tänase  õpimaterjali juurde, tuleb tõdeda et just seda ma kartsingi et tulevad krae vahele ja iga asjaga olgu too siis hää ehk halb. Et hakkavad vastutavana hoidma (vastutusele võtma). Siin on nüüd natuke raske koht minu jaoks. Esiti arvan ma et kuna ameeriklastel puudub (on evolutsiooni käigus kaduma läinud) süvasuhtlussoolikas siis nad nagu küll oleksid inimesed aga teisalt ikka nagu ei ole ka. Seega nad oleks nagu inimesed aga kas nad ka päriselt on seda ma ei tea. Ehk on see aga paratamatult selle üliorganiseerunud ühiskonna toode n.ö. kuhu meiegi hooga kihutame. Et ajame  jälle 500 inimest kokku ja teeme võrgustiku tai jotain tällaista. Et on mingi organiseerunud sekulaarpreestritest koosnev ühiskond, kogukond, ametnikkond kes elab paralleelselt selle reaalse ja tegeliku ning lõhnadest ja värvidest koosneva maailmaga ainult et seal on see viga sees et see paralleel peab end tegelikuks ja paremaks  maailmaks. Näiteks sünnib laps. Ametnikkond peaaegu et loeb sellegi juba enda teeneks ja siis paralleelselt inimese elu ja kasvamisega toimib see sekulaarpreesterkond ja loeb kõik iseeneslikud protsessid oma teeneks. Vähe sellest nad elavadki sellest ja seda lausa sõna otseses mõttes. Selles paralleelmaailmas leiab aset kummaline fenomen, nimelt lakkavad seal tunded. Täpsemalt need tunded küll ei lakka aga need konverteeritakse arvudeks. Viimselt muidugi palganumbriteks. Ja selle konverteerimise käigus nad siis (tunded) lakkavad. Ütleme näiteks et on Samaaria teel üks mees pikali maas. Ja möödub tast näiteks sekulaarpreester, ning … mis ta teeb , õige ta möödubki. Möödub seetõttu et ta on teel mingile konverentsile, mis on pealkirjastatud näiteks, “Samaaria tee – sinu vastutus”, või “Teel turvalisema ühiskonna poole” või… Ja peab siis seal pikema ettekande Sotsiaalse kaasatuse riiklikust programmist. Ta ei saa ju midagi enne teha kui programm on vastu võetud. Ja ega ta siiski saa, sest selleks on lihtsalt kusagil mingid teised paralleelinimesed kes peaks siis pika käsundusliini otsast tulema selle inimese manu kes on tõenäoliselt selleks ajaks juba ammu surnud.

See on siis näide sellest paralleelmaailmast ja ei ole siin enam mitte mingit “Matrixi” tarvis ja mustade prillidega meha. Kas on see paratamatu et teatud üldistuse astmel peabki tundeelu lakkama? Tundub et on. Heategevust aga minu arvates veabki just ja vaid tundeelu vähemalt selle väiksel ütleme et väiksel ja partisanlikul kujul. Et heategija toidab oma sisemust. Nimelt on tal hea olla kui ta head teeb.  Mina usun et Jeesus õpetas isiklikku sekkumist. Selles mõttes olen ehk anarhosündikalist et eelistan alati otsest tegevust. Ja tegijaid. Aga kõik see konverentside ja projektide ümber ilutsemine, see loob muidugi oma rahvahulga kes sellest elab aga nendega juhtub seesama fenomen mis riigigagi, nimelt lähevad ka neil tunded kaduma ehk konverteeruvad numbriteks. Midagi ei ole teha ma ka vaatan ja mõtlen ja kaalutlen inimesi vadates et tea kas tal on süda veel n.ö. õige koha peal või ei ole enam? Ega ma aru saa aga ma püüan aru saada.

Riik tükkis oma sekulaarpreesterkonnaga ei luba endale tundeid, need nagu öeldud rehkendatakse numbriteks. Lubatud on vaid rahvuslik-nostalgilised tunded etteantud päevadel, ei muidu. Siis võib kasvõi et endale pisaragi lubada poetada. 

Aga tagasi tulles vastutuse juurde, siis ega mulle hästi ei meeldi see vastutuse võtmise jutt. Eks mus elab ka väike rehepapp kes ikka arvab et teiste kõverus õigustab kuhugimaani ka omi väikesi vastutamatusi. Või kas peakski tõesti ja siiralt ja lapsemeelselt nüüd viimaks hakkama vastutavaks. Tea kas igav ei hakka? Ma veel mõtlen selle koha peal väheke aega kui te lubate. Teisalt aga meeldib väga, ehk küll mu oma elus pole seda vastavana hoidmise gruppi kunagi olnud. Ka kogudus ei toiminud niimoodi. Ei taht ega suut ilmselt. Aga see idee on hea, nimelt see et liiga suures grupis hajub vastutus ära. Et vaja on väikesi vastutavana hoidmise gruppe. Vaat see on hea mõte ja hästi see ka töötab USAs kristlaste seas näiteks. Meeste palve/ hommikusöögid. Kunagi sai ühes osaletud. 

Aga teisalt on see ju tore et õpetus tehakse eluviisiks. Miks ei. Mis tõlkesse puutub siis on seal küsitavusi. Eriti ei meeldi mulle termin “kurjategija” Eesti keeles. Mul on nimelt järgmine probleem. Kes on kurjategija? Raske sõna. “Mitu korda kurja ma; selleks peaksin tegema, et saaks must kurjategija?” Kas piisab ühest korrast? Oleneb teo raskusastmest loomulikult. Mõrtsukile piisab ehk korrast. Kuri on aga üsna ära kadunud ja teisenenud tänases ilmas. Nii et rääkida saame ikka vaid ühiskondlikest hinnangutest läbi kohtusüsteemi. Pole aga viimanegi veatu. Ja lisaks veel ka inimesed  muutuvad… jah aga las ta nüüd siis tänaseks olla peale.    

Mitu korda kurja ma,

selleks peaksin tegema

et saaks must kurjategija?

Kurja alal tegija,

tõesti kõva tegija?

Mitu korda aga head,

selleks tegema ma pean,

et ma ise saaksin heaks?

Kui ma juba olen üht,

kas ma saan ka muutuda?

Kas ma heategija

võin kurja külge puutuda?

Kas ma kurjategija,

vahel teha saan ka head?

Või vaid kurja kogu aeg

tegema ma pean?

Kas me hea tegijana,

olema pean üks ja sama?

Kas võin teha pisut kurja

kui ma väsin oma heast,

sellest et ma heana pean?

Või läeb kurjategu nurja?

Hakkab viimaks keegi turja, 

küsib kurjalt, “mis sa teed?”

Hakka seletama veel,

et kuri tahtis proovida,

teha head, head soovida…..

Lihtsalt teada kuidas on.

Head ja kurja läbisegi,

küllap mõlemat ma tegin,

pole kuri ma, ei hea…

kumba enam-

mus – ei tea.

Kuid ma tahaks

olla hea.

10 üleskutset restoratiivseks eluviisiks:

 27. November 2009 – Howard Zehr

1. Võta suhteid tõsiselt, nähes end ühendatuna inimvõrgustike, institutsioonide  ja keskkonnaga.

2. Püüa olla teadlik, nii potentsiaalsest kui ka tegelikust mõjust mis on su tegudel teiste inimeste ja keskkonna suhtes.   

3.  Kui su teod mõjustavad teisi negatiivselt, siis võta selle eest vastutus, tunnistades ja  heastades tehtud kahju. Tee seda isegi siis kui sa ilmselt seda mõju vältides ja salates puhtalt pääseksid. (Selleks et kirjutada vabanduskiri, vaata linki Apology Letter websaidilt mis on tehtud Loreen Walker’i ja Ben Furman-i poolt.)

4. Suhtu lugupidavalt igaühesse, ka neisse, kellest sa ei arva et sa nendega rohkem kohtuksid. Suhtu lugupidavalt neisse, kes seda väärt ei ole, ja neisse kes sind või teisi inimesi kahjustanud või solvanud on.

5. Kaasa neid, kes on su otsustest mõjustatud, nii palju kui võimalik otsuste tegemise protsessi.  

6.Vaatle oma elus ette tulevaid konflikte ja kahjustusi kui võimalusi.

7. Kuula teisi, sügavalt ja kaastundlikult, püüdes neid mõista isegi siis kui sa nendega ei nõustu. (Mõtle sellest kes sa tahaksid nende poolt ära toodud situatsioonides olla, selle asemel et mõelda endast kui sellest kellel on lihtsalt õigus)

8. Astu teistega dialoogi isegi siis kui on öeldud raskeid asju, jäädes avatuks ja õppivaks inimeste ja nendega kohtumiste suhtes.

9. Ole ettevaatlik oma “tõdede” ja vaadete pealesurumisega teistele inimestele ja olukordadele.  

10. Ole tundlik ja astu vastu igapäevastele ebaõiglustele, kaasa arvatud sexism, rassism ja ühiskonna klassidesse jagamine.

Need Restoratiivõiguse printiibid on kohandatud Catharine Bargeni poolt (2008) Susan Sharpe, raamatust Restoratiivõigus: Visioon muutuse ja tervenemise kohta. (Restorative Justice: A Vision for Healing and Change.) Ühtlasi siinkohal ka tänud Catherine-le tema  mõtete eest ülaltoodu suhtes.

Restoratiivõiguse alane põhimõte Kriminaalõiguse alane rakendus Restoratiivse eluviisi alane rakendus
Kutse täielikuks osalemiseks ja konsensuseks Ohvrid, kurjategijad ja kogukond omavad ühist häält reageerides kriminaalsele kahjule, püüdes sedavõrd kui vähegi võimalik jõuda kokkuleppele taodeldavate tulemuste osas. Kõiki, kes tunnevad et neil on osa antud kahjustavas olukorras või konfliktis tuleks kutsuda osalema dialoogis nende teemade üle ja neil peaks olema ka hääleõigus tehtavate tulemuste ja otsuste osas. Võimu alaseid tasakaalustamatusi tuleb tähele panna ja nendega tegeleda et jõuda nii palju kui vähegi võimalik konsensusele.
Tervendada tuleb seda mis on kahjustatud Kui kuritegu on korda saadetud, siis tõuseb vältimatult esile ka vajadus tervenemise järele. See võib võtta emotsionaalse tervenemise vormi; (nii ohvrite kui ka kurjategijate jaoks) suhte tervendamise; ja/või  kahjustatud omandi taastamise vormi. Meie igapäevased suhted ja olukorrad võivad kaasa tuua kahjustavad sõnu ja tegusid, mis omakorda loovad ebaõigluse tunnet või tasakaalutust suhetes. Nii palju kui võimalik püüab restoratiivne lähenemine tuua need kahjud valguse kätte ning luua ruum nende taastamiseks ja heastamiseks.
Otsida tuleb täielikku ja otsest vastutust Kurjategijail tuleb võtta  vastutus oma tegude ja valikute eest. Neile antakse võimalus selgitada oma käitumist ning täita need kohustused mida nende käitumine on otseselt põhjustanud inimestele keda nad on kahjustanud. Kui kahjustamine leiab aset, siis pakume me keskkonda, kus meid julgustatakse võtma vastutust oma rolli eest kahjustavas käitumises või võimu kuritarvitamises. Restoratiivne eluviis tähendab austavat ootust iseenda ja teiste vastutuse võtmise suhtes, viisil, mis oleks õiglane ja mõistetav.
Selle taasühendamine mis on saanud lahutatud Kuriteo ohvrid kogevad sageli sarnaselt kurjategijatega kogukonnast isoleeritust. Ehkki nende kahe grupi  isolatsiooni põhjused on erinevad, tuleb ometi mõlema grupi suhtes kasutada protsesse mis võimaldavad kuriteojärgset reintegratsiooni  kõikidele kes on kuriteost mõjustatud. Sellised protsessid võivad luua ja uuendada terviklikkuse ja kuuluvuse tunnet ning kaasa tuua taasintegratsiooni kogukonda. Kahjustav käitumine meie suhtluses võib luua isolatsiooni- ja väljaheidetuse tundeid. Selle tagajärjel võib inimene hakata võtma pooli ja arendama „meie“vs“nemad“alast mentaliteeti. Nii palju kui võimalik püüab restoratiivne eluviis märgata ja parandada  neid kohti kogukondades ja töökohtades kus on aset leidnud lahknemised ning töötada tasakaalu loomise, mõistmise ja lepituse suunas.
Tugevdada kogukonda et ära hoida tulevast kahju Õiguse protsess mis on restoratiivne, fokusseerub mitte üksnes käesoleva kuriteo detailidele, vaid ka kuritegevusele  kogukonnas laiemalt ning sellelegi kuidas kuritegude põhjustega tegeletakse. Sel viisil saab loodud tervem ja turvalisem kogukond kõikide jaoks, mitte üksnes neile, kes soovivad kaitset kuritegevuse eest. Enamik kogukondi võib ära kasutada kahjustavaid olukordi selleks et õppida, kasvada ja muutuda seal kus vähegi võimalik. Kui me elame restoratiivselt, siis aitame me ka heita valgust süsteemsele ebaõiglusele ja sotsiaalsetele tasakaalutuspunktidele. Siis seisame me ka positiivsete muutuste eest selleks et teha kogukonda tervemaks ja õiglasemaks kõikide jaoks.
Advertisements

0 Responses to “Üle(s)kutseid paremaks eluks”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: