Kuidas fundamentalisti ära tunda?

Siin siis fundamentaliste jõudehetkel

Fundamentalisti ei tunne ära iseäraliklust silmavaatest või erilisest laululembusest ehkki need võivad vabalt fundamentalistiga kaasuda. Ometi ei ole need tunnused kindlad.

Ma arvan et vahetuks ja kõige kindlamaks ja esimeseks tunnuseks ongi just seesama, inimeste mõõtmine ja nende üle otsustamine n.ö. moraalsetes terminites. Loomulikult ei pruugi juttu olla konkreetsest inimesest vaid jutt võib olla ka kogukonnast, ühiskonnast vms. Aga mõõtmine ja otsustamine käib ikka sellessamas – moraalis ja selle alastes terminites. Suuremate inimkogukondade puhul on siis tegemist jutuga võtmes – ilm on hukas, noorus on hukas, või …. on hukas. Rääkimata dünaamika markeerimisest ehk teisisõnu jutust võtmes  – käime alla, sureme Frederico, asi on õite hull, jne jms.

Selline suhtumine on otseses vastuolus kasvõi näiteks Paulusega kes ütles et “ärge mõistke kellegi üle kohut enne kui Issand südamete salajad nõud oma palge valguse ette toob.” Täpsustamist vääriks siinkohal kohtumõistmise teema. Kohtumõistmine laiemalt võttes on igasuguste lõplike hinnangute andmine inimesele võtmes – ta ongi säärane, ta on säärane, jne. Teisisõnu sildistamine. Et seda ära hoida enda juures, ilmselt ei ole see mul hästi õnnestunud, olen ma kasutusele võtnud termini “emotsionaalne sildistamine” vastandades seda püsi- ehk moraalsele sildistamisele. Emotsionaalsed sildid on need paratamatud määrangud mida jutu sees ikka ette tuleb aga mida on sama lihtne inimese küljest lahti haakida kui ka kohaldada.

Siinkohal on fundamentalistide mõtlemises vastuolu. Ühest küljest eeldavad usutõed inimesse uskumist ja nõndasama uskumist ka uude või vähemalt uutesse algustesse. Teisalt teeb sildistamine selle võimatuks või vähemasti väga raskeks. Üldiselt võib fundamentalist aga väga leebe ja kannatlik olla kellegiga kes tahab samuti fundamentalistiks saada ja seda samal ajal kui ta demoniseerib ära enda ideoloogilised vastased.

Demoniseerimine on vana trikk ja kindlasti kuulub seegi fundamentalisti aardekirstu. Niisama hädavajalik nagu torumehele torutangid. Seda ikka kasutatakse enda armastuse käsust vabastamiseks. Kui sa samastad kedagi kurjavaimu ja so(r)tsidega siis amnesteerib see sind kohemaid armastuse käsust, sest kuradile armastuse käsk ju ei laiene. Ja nii ongi väga paljud suure osa oma väikesest maailmas ära demoniseerinud.

Demoniseerimisega ristub muidugi üsnagi otseselt ka viktimiseerimine ja ohverdamine mida moralistlikud inimkooslused ikka teatud vältustega rakendavad. Teisisõnu on nad lausa sunnitud seda tegema sest seda tingib nende endi sisemine loogika. Kui olud on liiga kaua rahulikud siis tundub fundamentalistile et kuri võidab. Ainsaks antitoodiks on avastada kuri endi seast ja ta ära ajada. Tegeleda enda vastutusalaga.  Siis, just sellel hetkel hakkabki rahutuks läinud fundamentalist sonima vägivalla vajadusest. Ennast nähakse tavaliselt süütult ja tõe ja õiguse eest kannatavalt. Seni kui ise ei õnnestu kannatada kõlbab aga küll ja küll ja väga hästi moraalselt kõhetunute ja ebakindlate viktimiseerimine endi seas. Ja sellega nad siis seal tegelevadki, ühest küljest standardeid kinnitades ja teisalt otsides, avastades ja ära ajades neid kes standarditele ei vasta. Või vähemalt kelle suhtes otsustatakse et ta ei vasta. Ma ei räägi siinkohal objektiivsusest vaid pigem sellest et tegu on võimumänguga ja enam on tegemist otsustamise kui objektiivsusega. Püüdmata samas öelda et objektiivsus ära ajamist õigustaks.

Ja kui kuri saabki seks korraks pagendatud, sest tappa ju hetkel ei saa. Siis on hea tunne.

Kokkuvõttes iseloomustab siis kõige paremini fundamentalisti just nimelt see. Moraalne sildistamine, kusjuures fundamentalisti jaoks on moraalne silt määrav inimese üle otsustamisel. Teisisõnu kui Priimägi on esinenud pornofilmis siis ei tohiks ta enam töötada TÜ-s õppejõuna ega ole ta siis enam ka kompetentne Goethe või Saksa kultuuri või meedia alal laiemalt. Ja kui ongi kompetent edasi siis ometi ei tohiks ta enam TÜ-s edasi töötada. Vähemalt on fundamentalistil siis õigus seda küsimärgi alla seada. Fundamentalist võtab klouni tõsiselt. Ja mõistetav et see ei aita kaasa klouni mõistmisele.

Iseloomustavaks tunnuseks mida siinkohal ära tuua on siis see et keegi ei eita seda et ta fundamentalist on kirglikumalt kui fundamentalist ise. Tavaliselt ütleb  et ma ei ole mingi fundamentalist vaid püüan käia raamatu järgi. Ma ei sildista vaid ma olen mures tuleviku pärast. Püüan elada raamatu järgi. Fundamentalist on vaat see Peeter seal. Nimelt on käibetermininina fundamentalism midagi mida kohaldatakse alati kellegi suhtes kes tundub endaga võrreldes midagi enamat uskuvat ja liberaal see kes tundub endaga või meiega võrreldes midagi vähem uskuvat. Ja siinkohal tulevadki kohe mängu valveküsimused neitsistsünni- ja Joona neelamise kohta.

Samahästi võiks küsida ka et kas sa usud et patriarhide polügaamia ja intsest oli moraalne või midagi vahelduseks pisut erinevat. Kas tervete rahvaste hävitamine VT-s oli hea ja õige ja Jumalariigi tööd edendav? Või siis küsida arvamust järgneva surmanuhtluste loetelu  kohta:

Näiteid surmanuhtluse kohta mille eest surmanuhtlust Inglismaal XVIII saj kohaldati: kirikurööv; pühaduseteotus; paastuajal liha söömine; surnute kremeerimine (põletusmatus); ristimata jätmine; sildade kahjustamine; pensionäri mängimine; mustlasega läbi käimine; maksuametnike töö kahjustamine jne. eest.

Üldiselt olen ma fundamentalistidega rahul küll siis kui armastus neis varjutab nende sisemised arvamused. Nagu ema Teresal. Kui aga teenivat armastust eel käimas ei ole siis on nad ohtlikud nii iseendile kui ka teistele. Eriti teistele.

Hingamisest

Ja üks pilt fundamentalistist siis veel.

Kui on õhku siis ma hingan,

hingamist ma väga hindan.

Kui on ainult hingajat,

hingata ei pole patt.

Õnneks ilma hinnata,

õhku saame hingata.

Ja kui hingatud ei saa,

siis ma näiteks, hingeldan.

Õhk on külm ja väga selge

hingan ja mu kops on kerge.

Tõmban õhku suure sõõmu,

tunnen elusolust rõõmu.

Õhule ma soovin jätku, 

et mul õhku ikka jätkuks.

Oleks veel ka vett ja maad,

mis enamat võiks tahta ma.

Siis kui sul ei jätku õhku,

õhule ma panen rõhku.

Taganegu siis kõik muud,

tulen hingan suule suust.

Suust siis suhu hingan ma

et sa saaksid hingata.

Et kui tarvis tuleksid

ja ka musse hingaksid.

Et meil siin, kus külm ja pime,

oleks ühes hingamine.

Selles keeles

Luuletan ma selles keeles,

mis mul ainsana on meeles.

Mida lapsest saati tean,

sõnades, mis meeles pean.

Tean ka mõnda keelt ma võõrast,

nendes kõnetan ma võõrast.

Kuni ta saab omaseks,

üheks meie omadest.

Kui vaid keel on ühine,

peame ükskord pühi veel..

Siis me saame – vesteldud,

jutud saavad vestetud.

Muu ei aita – kehakeel,

ikka meele rõõmsaks teeb.

Kui on häda, aitab välja,

leevendab su suhtlusnälja.

Üht kui teist saab kehakeeles,

öeldud, mis on läinud meelest.

Ihud mäletavad ikka,

ihud mäletavad pikalt.

Kui ma aga kohtan teel,

inimest kel pole keelt….

pole siis meil keelt ka ühist,

pole lugusid ja pühi….

Kui meil pole ühist keelt,

siis ma näitan sulle keelt.

Advertisements

0 Responses to “Kuidas fundamentalisti ära tunda?”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: