Õnnetundest

Õnn oli lapsepõlve turvaline olu. Perega koos olemine. Õnn oli siis kui isa midagi põnevat ette võttis ja me perega kuhugile koos läksime. Siis oli hea ja rõõmus ja natuke põnev olla. Kord olime perega Põltsamaa ligidal, seal kus  elas isa tädi, oma mehega. Meile ei meeldinud seal eriti sest meie, laste, meelest ei olnud seal küllalt puhas. Nimelt ei tahtnud me seal midagi süüa sest me kahtlesime natuke isa tädi toitude värskuses. Aga muidu oli seal siiski tore sest ümber maja kasvasid miljonid vaarikad, mida me siis senikaua sõime kuni isu päris täis sai.

Me ei tohtinud oma mittemeeldimist ka kuidagi välja näidata sest ema ütles et see ei ole viisakas. Tädi Elli oli natuke käre aga muidu täitsa tore. Tema mees oli väga vaikne ja natuke kühmus ja alati millegipärast mustas. Mäletan teda ikka kepi pärale toetuvat. Nende maja ligidal voolas Põltsamaa  jõgi. Elli läks veel 60-lt õhtukeskkooli et saaks ise õpetajana edasi töötada. Ja puht ajalises mõttes oli see õige tegu sest elas ta vanaks mitu aastat üle 80-e.

Isal oli aga radikuliit. Ja nii ongi meelde jäänud nendest lapsepõlve õnnehetkedest üle kõige see kuidas isa oma radikuliiti ravis. Nimelt võttis ta ennast paljaks ja jooksis siis kisendades läbi nõgesepuhmaste. Mida oli ikka põnev vaadata. Eks ta natuke karjunud ka sealjuures, sest ma arvan et tal oli valus. Hiljem oli isa ihu üleni nõgesekuplas. Kas ja kuidas see radikuliidile mõjus ei oska mina arvata.

See oli õnnehetk, kõht vaarikaid täis vaadata kuidas kisendav isa läbi nõgeste tormab, ja seda üha ja uuesti teeb. Ja otse loomulikult on august, täidumise ja küpsuse kuu.  Siis suri Juks, Elli mees, ära. Olime emaga kahekesi ta matusel. Ka see oli augustis. Õues oli äike ja laip haises. Elli ise elas hiljem vanadekodus. Ellil ja Juksil oli poeg, kellest räägiti et ta on rikas ja elab Lõuna-Aafrika vabariigis. Siis aga juhtus ime ja millaski tuli nende poeg Eestisse tagasi. Mitte päriselt küll. Enne käis minu isa veel temal külas. Aga ime on see et mitte üksnes tõelisus ei saa juttudeks, vaid vahel saab jutt ka tõelisuseks. Ja see kes on kaua aega kaadrist väljas olnud tuleb äkki sinna tagasi.

See oli nii imelik et mina ei suutnud kaua aega teda selle jutu sisse tagasi panna. Elav inimene on ju ikka teistmoodi kui see kes jutu sees on. Jutu sees olev inimene on valmis. Elav inimene on aga häirivalt muutuv ja teisenev ning ei hooli mitte kõige vähimatki sellest kuidas ta teiste inimeste juttude järgi formeerunud pildiga nende päädes kokku peaks käima. Või ei peaks. Ei, tema elab ikka ja muudkui oma elu ega hooli sellest vähimatki et teistel juba tema kohta pilt olemas on. Niimoodi läks ka Endliga. Kõigepealt käidi tema juures. Mina ei käinud küll tema juures aga teised käisid. 

Ma nimelt ei ole suurem asi suhtleja. Ma olen rohkem nagu vaataja ja mõtleja. Teised on aga sageli suhtlejad. Suhtlejad on kuidagi nagu natuke agressiivsemad kui vaatlejad on. Jah suhtlejad on nagu need inimesed seal selles raamatus “Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi”, kelle jaoks inimesed sageli käivad lisaks suhetele ka koos nende asjadega mis inimestel on. Minul käivad aga inimesed koos nende mälupiltide ja lõhnade ja maitsetega millega seoses nad mulle meelde on jäänud. Ja vahel nagu tahaks kõrvale minna ja hoida ennast nende suhtlejate eest, eriti siis kui nad mulle agressiivsed tunduvad. Minna näiteks kalale, sest nemad, kalad on veel ujedamad kui mina olen.

Siis tuli Endel Eestisse ja rääkis mulle kuidas ta oli oma saksa mundri jätnud ühe Pärnu hotellitoa toolikorjule ja saanud paadiga Kihnu ja sealt edasi juba teise paadiga üle mere. Seal Saksamaal laagris leidis ta endale Eesti naise ja koos mindigi siis Lõuna Aafrika vabariiki.

Aga meelde tuli kogu see lugu seoses Raudami kunagise artikliga Maalehes , “Kuidas suve ära tunda”. Tema kirjutas seal sellest kuidas ema ikka isaga riidles sest tema isa olla liiga palju paljas olnud ja paljalt ujumas käinud. Et selle järgi saab suve ära tunda. Suvi on ju üürike viiv siin kus meie elame. Ta tuleb ära tunda muidu läheb nii mööda et ei saa arugi. Nagu algav kevad mis praegu õues on. Kohe kohe hakkab mahl puudes liikuma. Ja olgu peale et külm on, valge on ka ja see on palju tähtsam. Külm ja valge on palju parem kui külm ja pime.

Advertisements

0 Responses to “Õnnetundest”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: