Kibedus ei ole muud kui sõna

Kibedus ei ole muud kui sõna. Sõna millega tähistakse seda tunnet mida inimene tunneb siis kui talle on liiga tehtud. Kibedus on siis see see sõna, diagnoos ja termin mis kohaldatakse inimesele kellele on liiga tehtud, tavaliselt nende inimeste poolt kes talle on liiga teinud. Et lepi nüüd sellega sest mitte midagi ei saa enam kunagi ega kuidagi muutuma. Me oleme sulle liiga teinud, jah ja isegi kui oleme siis vaata nüüd ise edasi, sest meil on tegemist. Ja Pühakiri? Vaikus.

Või on see siis termin nendega vabalt kaasa tormavate ja/või sarnaselt tundvate inimeste poolt. Selle poolt vaadates kellele on tehtud on asjad teisiti. Tema kogeb veelkord vaid seda et siin maa peal ei saa asju selgeks ja ei saa õigust ja see selleks. See võib lausa helge kogemus olla, miks mitte. Asjad ei saa õieti tasutud siin maa peal. Siin õitsevad ja õilmitsevad õelad kui Piibli sõnu pruukida. Ohverdajad ja viktimiseerijad. On muidugi võimalik ülekohtuste ja võitjate ja valelike tee selleks ainsaks õigeks ja võimalikuks nimetada ja seda selleks pidama hakatagi. Ja ülekohtu nimetada ümber õiguseks. Ja tegelikult ongi see see ainuke võimalus mis inimesel on ja mis talle jäetakse et teda talle ülekohut tehtute poolt kibestunuks ei peetaks. Teisisõnu lepi sellega mis oli. Ja ära protsessi. Nii ta käib.

Mina saan suurepäraselt aru ametkondlikust egoismist jms. See ongi see osa mida mina nimetan ülekohtuks aga millest nad ise aru ei saa. See selleks, rahu sellega. Mina ei saa aga aru miks võtavad inimesed teistelt üle kuulujutte ja seisukohti ja hakkavad nende alusel vihkama ja muutuvad agressiivseks nende inimeste suhtes kellega neil pole iilagi mitte mingit isiklikku konflikti olnud ega saagi olema. See üllatab jätkuvalt. Miks nad ühtäkki otsustavad vaenulikkuse kasuks. Ja siin ei olegi ratsionaalset vastust, muud kui see et tegu on contagioni ehk nakkusega ehk mimeetikaga. Et kurjus nakkab nagu haigutamine seltskonnas. Eilsetes uudistes oli et pole vaja palju, vaja on vaid paari head inimest selts/kogukonnas et kogu kooslus hakkaks paremini käituma ja koostööd tegema. Nii nagu vihkamine ja agressiivsus on nakkavad nii on ka headus.  Religioosne kurjus ei ole aga muuseas ilusam ega parem kui sekulaarkurjus vaid pigemini hullem.

Eriti kui kogukond selle veel hästi ära mõtestab ja ütleb et suure ja hea asja nimel peame me väikest kurja tegema. Hiljuti oli kirjakoht teenistusel kus räägiti ülepreestri sõnust, “parem on et üks inimene hukkub kui terve rahvas”. Ja papp lisas et see on prohveti viisil öeldud Jeesuse kohta. Miks me peame kõike ära müstifitseerima mis Jeesusega seotud. Miks me ei suuda teda enam näha kui inimest kellele ülekohut tehti. Miks me hakkame sinna kõrvale kohe sonima mingist inimkonna lunastusest. Jah inimkonna lunastus aitab ikka seda kellele liiga tehakse aga see ei tee tegemist tühjaks. Mõtestab vaid kannatuse. Ei muud. Ja üks rahva eest on lihtne ratsionaalne rehkendus mida iga päev üle terve ilma korratakse. Ja mis vastandub Jeesuse absurditeatrile et jätta 99 ja minna otsima ühte. Et mida prohvetlikku siin siis ikka. Igal tööintervjuul üle ilma, rehkendatakse samuti. 

Veelgi kummalisem on minu jaoks aga mingite vabakutseliste väljailmumine kes pakuvad indviduaalsete ekspertidena omi seisukohti, diognoose ja lahendeid. Minu kaasuse puhul olen ma südamest imestanud kahe inimese ilmse vaenulikkuse üle.  Loomulikult eitaks nad seda ja sellepärast ei olegi mõtet siin täpsemaks minna. Nad on nakkuse saanud. Jah, ise nad seda eitavad. Ja ma ei oskagi seda selgitada muidu kui soovina kas kannuseid teenida või siis ehk olukorda lahendada mis reeglina saab juhtuda vaid eespool ära toodud viisil. Viisil et ülekohtu kogeja tunnistab endale tehtu õigeks ja tegija õigeks. Mida Hiiobi “sõbrad” muud soovisid kui seda et vaata sa mees iseennast ja tunnista ometi oma käesuudlused kuule üles. See ürgne mehhanism on aga meile inimestele nii olemuslik et me eitame seda isegi siis kui Jeesus selle suurelt meie silme ette riputab. Ja kõrva karjub. Ikka räägime me siiski veel edasi oma väikesest moraalsest raamatupidamisest. Sest me ei oska muidu. Me räägime inimestest siltide ja moraalsete hinnangute keeles mitte lähtudes nende olemuslikust väärtusest. Niigi palju olen ehk armu saanud et ise seda ei tee muidu kui vaid sildistajaid sildistades ja otsustajate üle otsustades. Ei muidu sest nõnda tehes olen ma ustav Jeesuse õpetusele. Et INRI riputajaid vaid sildistajateks sildistan. 

Ei ole võimalik et korraga ja ühevõrra õiged oleks nii ohver kui ka ohverdajad. Eksperdid nii ei arvagi nemad taovad sedasama keda juba niigi taotakse. Lootes et nende jumaliku õigusega antud jalalöök toob viimaks õiguse majja ja ohver end süüdlaseks tunnistab.

Olen imestanud ka kahe kurja papi üle kes on mind lambist rünnanud. Ja olen imestanud kahe nn. sõltumatu eksperdi üle kes on tükkinud paralleele tõmbama ja diagnoose panema. Ja vaielda pole nendega kah mõtet sest nende diagnooside arv on väga piiratud. Umbes nii nagu loodusrtahavstel mõnedel. Kus on vaid sisuliselt üksianus diagnoos ja selleks on eksimine esivanemate hingede vastu. Mida sa seal siis vaidled et sul on apenditsiit vms. Aga jumal nendega. Aga ei saa nad ka vaiki olla, ikka tükivad kiibitsema ja haavadele osundama. Lihtsalt taktitundetud inimesed aga olgu jumala nendega. Las nad olla.

Advertisements

0 Responses to “Kibedus ei ole muud kui sõna”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: