Pitcairni kroonikad

9. novembril, 2004 sai Pitcairn omale kogu 214-e aastase ajaloo jooksul esimese nais meeri. Seda peale senise meeri ja nüüdseks süüdi mõistetud vägistaja vangistamist nädal enne seda. Seda Vaikse ookeani saart juhtiv nõukogu valis sellesse ametisse Steve Christiani õe Brenda. Härra Christian oli üheks kuuest saare mehest kes oktoobris  2004 mõisteti süüdi vägistamistes ja seksuaalsetes kallaletungides mis kestsid 40-e aasta jooksul. Preili Christian juhatab 47-liikmelist saare nõukogu kuni uute korraliste valimisteni 15.detsembril.

http://www.onlinepitcairn.com/history.htm

Kui Adams oli oma naiste ja lastega üksi jäänud siis pöördus ta Bounty Piibli poole. See omakorda juhtis ta meeleparandusele ja uuele eluvaatele. Kasutades Piiblit hakkas ta lapsi harima, ehitas kooli ja organiseeris elama kristliku kogukonnana. 

Peale Christian ja Quintali naiste ning Jenny olid ka kõik naised kidnäpatud. Kui Bounty saabus Matavaia lahte oma viiamsel visiidil tulid külalised tavapäraselt laevale. Kokku 18 naist, neist 1 lapsega.  Kui naised läksid alla kutsutud õhtusöögile käskis Christian ankru hiivata. Naistele öeldi et laev sõidab vaid ümber saare. Siiski hüppas üks naistest üle parda et kaldale ujuda. Peale seda ei julgenud  Christian enam maale liiga ligidale sõita. Eimeo, saare ligidal mis on Tahiiti ligi saadeti kuus naist keda ei peetud küllalt kenadeks kaldale. 

Bounty meeskond ja reisijad kes saabusid Pitcairnile:

Mässajad:                                     Mässajate Tahiiti naised:

                                                            (nimedel on mitmeid variatsioone)

Fletcher Christian                                     Mauatua (Maimiti, Isabella)

Alexander Smith (John Adams)                Puarai (Obuarei, Opuole)

   William McCoy (McKoy)                        Teio* (Te’o, Mary)

   Isaac Martin                                             Teehuteatuaonoa (Jenny)

   John Mills                                                 Vahineatua (Paraha, Iti, Balhadi)

   Matthew Quintal                                       Tevaura (Sarah, Big Sullee)

   John Williams                                            Faahotu (Fahutu, Fasto)

   Edward Young                                         Terarua (Taoupiti, Mataohu, Susannah)

   William Brown                                         Teatuahitea (Te Lahu, Sarah)

   Tahiiti mehed (6) & ja nende poolt jagatud naised (3):

   Titahiti (Taaroamiva)                                Tinafanaea (Toholomota)

   Oha (Oher)                                              Tinafanaea (Toholomota)

   Manarii (Menalee)                                    Mareva (Malewa)

   Teimua (Teirnua)                                      Mareva (Malewa)

   Niau (Nehow)                                          Mareva (Malewa)

   Tararo (Talalo)                                         Toofaiti (Hutia, Nancy)

*Tahiti beebi, Teio laps:    

tuntud ka kui Sarah (Sully) – [kes oli 10-e kuune saarele saabudes]

Nendest sai siis elu maal jälle alguse sest eks ole Bounty nagu Noa laev mis pakkus uut võimalust neile kes oleks muidu poodud. Neile kes ka ahistuse all enam olla ei suutnud. Aga ressurssi nappis ja peamiseks ressurssiks mida nappis olid naised. Oli rumalus niimoodi välja sõita et naisi on vähem kui mehi. Liiatigi veel Inglaste üleolev ülbus tahiiti kidnäpatud meeste suhtes. Üldse on see lugu suur lugu meeste ja naiste võitlusest. Viimase kohtuprotsessiga võib väita et naised on sedapuhku võitnud. Võidul on aga oma hind ja selleks on sageli üksijäämine. Nii nagu ka tol naismeeril kes valiti. Pitacirn kui maailmamudel. Lihtsalt natuke ligemal ja natuke väiksemas katseklaasis kui mõnes muus paigas.

Nagu nimekirjast näeme pidid tervenisti kolm tahiiti meest üht naist jagama. Mõni ime siis järgnes suurem veresaun. Eriti peale Jack Williamsi naise surma kellele anti asemele Tahiiti naine mis muutis olukorra veelgi hullemaks. 

Kaks naist suri 1790 süvendades probleemi. Maa jagati perede vahel kuid tahiiti meestele maad ei antud.  Eriti halvasti suhtusid neisse Williams ja McCoy. Kaks tahiiti meest tapeti teiste tahiitilaste poolt valgete käsul. Vägivald kulmineerus ühel septembrikuu päeval 1793, kui neli järelejäänud tahiitilast püüdsid tappa kõiki valgeid mehi.  Martin, Christian, Mills, Brown ja Williams ka tapeti. 

Siia vahele sobitub nüüd ilmselt alkohol mida MacCoy hakkas pruulima. Manarii tappis Teimua kolme lasuga. Eurooplased koos naistega tapsid Manarii. Young tappis Niau. Taheiti kartis et temagi tapetakse aga Young vandus et teda ei tapeta. Ta ei tapnudki, küll aga naised. Kui Matt [Quintal], lubas purjuspäi tappa F. Christiani lapsed ja teised siis tapeti temagi. McKoy, tappis end ise joomahulluse käigus. Ned Young suri kopsutõppe. Selleks ajaks oli ka kokku neli naist surnud. Mingil hetkel püüdsid naised ja lapsed ühiselt saarelt lahkuda.See sündis  13. augustil 1794, mil naised tegid väikese paadi ning proovisid põgeneda. Nende paat aga uppus. McCoy ja Quintal – tundusid olevat vastavalt kapten Beechey arvamusele riiaka iseloomuga ja nende naised said sageli peksa. Kui see katse ebaõnnestus püüdsid naised omakorda järelejäänud mehi tappa. Hiljem leidis aset siiski leppimine. Selline Genesis siis.

Young hakkas päevikut pidama 1793, mõned kuud peale Christiani maha laskmist kui ta oma põllul töötas. Just tema päevik avab saareelu peamise tahu milleks on naiste rahulolematus. Üks neist – Teehuteatuaonoa, hüüdnimega  Jenny – on andnud ka oma versiooni saarel juhtunust peale kapten Reynolds poolt laeval Sultan lahkumist aastal 1817. Tema jutust ja John Adamsi märkustest on kokku pandud põhjalikum saare ajalugu.

Young ja Adams, said eriti hästi naiste ja lastega läbi ning lahknesid kiiresti Quintal-st ja McCoy-st, eriti peale seda kui viimane hakkas pruulima alkoholi. McCoy sooritas suitsiidi purjuspäi 1798.  Quintal tapeti Adams ja Youngi poolt peale seda kui ta oli ähvardanud kogu ülejäänud kogukonna tappa.

Nagu kapten Folger oma esimesel viisidil nentis oli veider et kõik lapsed rääkisid Inglise keelt aga naised vaid Tahiiti keelt mis tegi nende intervjueerimise võimatuks. Ilmselt oli see kokkulepe. 

Neil on teenistused mida Adam Smith peab kolm korda igal sabatil. Ta palvetab spontaanselt aga ei loe. Teised saarelised peavad igal keskpäeval palvetama: “Ma tõusen nüüd ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle- ma olen pattu teinud Taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt et mind sinu pojaks hüütaks!”

 Nende abielukord, ristmine ja matused on lihtsad. 

Rahvastiku dünaamika, 

Rahvastiku esimene exodus oli Tahiitile (1831), kus aga peagi tagasi tuldi.  Seal hakkas rahvastik kiiresti kasvama mis oli põhjuseks järgmisele väljaviimisele Norfolgi saarele (1856). Sealtki tuldi tagasi.

1790: 27
1800: 34
1806: 35
1850: 156
1856: 194
1857: 0*
1858: 17
1864: 43
1937: 233
1968: 75
1997: 54
2000: 44
2002: 47
2008: 48
2009: 48

http://wapedia.mobi/en/History_of_the_Pitcairn_Islands

http://wapedia.mobi/en/Pitcairn_sexual_assault_trial_of_2004

http://www.grmi.org/Richard_Riss/evidences/10island.html

http://faroutliers.blogspot.com/2004/10/pitcairn-marriage-practices-1838-39.html

http://www.lareau.org/basham1.html

http://web.me.com/myronpm/Topics/html/bounty.htm

http://www.janesoceania.com/oceania_pitcairn_descendants/index.htm

http://library.puc.edu/pitcairn/pitcairn/encyclopedia6.shtml

http://www.fatefulvoyage.com/pitcairn/pitcairnCSJenny.html#n000059

Advertisements

0 Responses to “Pitcairni kroonikad”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: