kuidas teda siis ikkagi valmistada

Kord tulnud jälle eestlasi kokku et õhtusöögiks teist eestlast vardas küpsetada. Sellest sündinud kohe suur riid ja kergitunud kohe küsimus et mis eestlane see üldse on? Kust sa ta said? Viimati on juba halvaks läinud või siis ehk vana nii et liha nagu saapanahk mis süüa ei sünni. See aga kes eestlase toonud kaitses ennast mis kole ja muudkui õigustas et olla värske, oma käega püütud ja näitas veel igaks juhuks Nõmme turu suurt sinist templit kintsu peal. “Ega meil siin veel mingit turumajandust ole!”, torisenud teised selle peale pahuralt.

Jäädud siis viimaks rahule. Hakatud aga vaidlema et kuidas sa seda eestlast valmistad. Sellesti tõusnud suur riid. Enamik tahtnud vardas küpsenut ja veel lisas üks väike eestlane vasakult alt nurgast juurde et ikka õunad, krutoonid, mustad ploomid ja kaalikad kah kõhus oleksid.  Üks suuremat kasvu naiseestlane arvanud aga et ei ole siin peenutseda midagi, keedame soola ja ubadega ära ja asi vask. Kolmas eestlane ütles et temale käib pätipraad küll ja et tema poolest võiks isegi soomused peale jätta, keerad fooliumisse ja paned sütele ning tunni paari pärast tead – keele viib alla.  Siis arvas veel üks kokamütsiga eestlane et kõige õigem oleks ikka külmalt soola panna ja siis paari päeva pärast lõigud koos hapukoore ja sibulaga lauale panna. Viies arvas aga et pole paremat kui kuivatatud eestlane ja et temal olevat noid terve räästaalune rippumas täis ja et küll olevat sealt siis hea külma õlle kõrvale võtta ja krõmpsutada.

Nagu öeldud tulnud sellest suur  tüli ja sellest tülist tulid omakorda seemned järgmise õhtusöögi jaoks. Sest ega see pätipraadi armastav eestlane ju järele jäta. Tema teeb oma soomustega ja fooliumis prae niikuinii ära. Seekord jäänud aga vardameeste kild peale. Mõni eestlane olnud aga nii peps et hakanud kogu nõu maha laitma. “Mis sa sest eestlasest saad, niru ja roju on ta, seda ma ütlen, pealegi veel turi pindluid täis, vaat soomlasest saad alles kõhu täis ja ega lätlane või leedulanegi laita ole aga eestlane ehh, kes sellest midagi saab?”

Mõni sosistas isekeskis lähema sõbraga aga sellestki kuidas venelane pidada maitsema. Sellest ei julgenud nad aga kõva häälega rääkida sest venelase püüdmine ja saati siis söömine oli viimasel ajal rangelt ära keelatud. Siiski oli hästi teada et ega salakütt ei maga. Mõni minevat koguni elektrikahvaga kevadel suure veega jõe peale ja varsti olevat kõik siis kõik selle kandi venelased kõhud taeva poole pinnal. Vahel näidati ka pilte kus kütt koos püütud venelasega peal poseeris. Isegi nendes maades kus venelast veel püütakse olevat tal nii hullult suur alammõõt määratud et vaid mõned korvpallurid ja Valuujev sellele vastavat. Ka olla venelane juba paiguti harvaks jäänud. Mõni mäletas veel et tal olevat hirmus mudamaitse küljes. Selle vastu teadsid aga teadjamad rohtu, nimelt tulevat venelast paar päeva enne küpsetamist piima sees hoida siis minevat maitse jälle heaks.

Seekord aga tehtigi siis vardapraadi. Lõhn levis kaugele ja eks selle lõhna peale tulnud igasugust rahvast kohale. Tulnud isegi üks suurem bussitäis soomlasi. Eks neist iga tahtnud siis ka natuke maitsta et kuidas ta siis ikkagi maitseb, see eestlane. Kaks soomlast olnud aga õige peene maitsega. Oli üks Bäccmänn kes küsis mitu korda üle et kas tegemist oli ikkagi eesti fashistiga või lihtsalt suguvennaga. Üks juhuslikult lõkke äärde sattunud venelane imestanud selle peale et mis küsimus see selline on, fashistid on nad ju kõik ja et mis maitse vahet seal siis ikka nii väga on. Et meie venelased sööme ise suure hädaga isegi kommuniste ja pole seal vahet ühtigi, vahel on paremad veel. Eriti need Siberi omad, neist tehtavat koguni pelmeene. Bäccmänn jäi aga omale kindlaks ja keeldus enne palukestki suhu võtmast kui talle selgesti ära tõestatakse et tegemist on fashistiga. Nii ta tühja kõhuga jäigi. Üks teine Lotila nimi aga laitis üldse selle söömise nõu maha sest tema olla eelmine kord eestlasest sellise toidumürgituse saanud et vaakunud mitu päeva hinge ja söönud kivisütt. “Noh oma viga, eks sa ikka teinekord vaata et kas on vaakumpakendis ja “parem enne” korralikult peal või mitte!”, arvati selle peale ja taheti sööma asuda sest kõhud olid kõigil juba tühjad. 

Ka üks vanem juudi härra püüdis veel kokku tulnud inimeste söögiisu ära rikkuda ja nõudis sarnaselt  Bäccmänniga kinnitusi et tegemist ikka fashistiga oleks. Talle nähvati aga näljaste ja üha närvilisemaks muutuvate inimeste polt et ega siin mingi dieetsöökla ole ja et kui meie ka üksnes fashiste sööks siis oleksime me kõik juba ammu välja surnud. Üks vanem proua tõstis siinkohal üles oma nimetissõrme ja rääkis pikalt vajadusest lastesse juba varases eas süstida selgeid põhimõtteid selle kohta et toitu ei tohi sorkida ega sealt seest endale paremaid palasid välja urgitseda ning lisaks rõhutas ta veel sedagi et taldrek tuleb alati korralikult tühjaks süüa ega tohi sinna midagi järele jätta. 

Aga inimesed läksid juba kannatamatuks ja nii sunniti igasugused nõrgema seedimise ja muidu dieettoitlased sündmuskohalt minema.  Ilus pidu oli. Viimaks läks aga nii et sõid kõik, isegi Bäccmänn, Lotila ja Zoroff panid omad aated korraks kõrvale ja pistisid mis kole. Eks nad siis kui kõht jälle täis hakanud taas aatemeesteks.

Õunad kõhus olid kah kenasti pehmeks küpsenud ja loorberileht naeratavas suus andis vardapraele ka selle esteetilise külje millest lihtsad inimesed sageli lugu ei oska pidada. Isegi näpud lakuti puhtaks.

Advertisements

0 Responses to “kuidas teda siis ikkagi valmistada”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: