Minu vaimulik elulugu XVI Reconnection

Niipalju siis sellest Eesti kirikust millest poolihääli nurgatagustes räägiti et see pidada hea olema. Aga proovida keegi ei julgenud sest mine sa tea kust maalt liiast läheb. Järsku jääb veel mingi toetus selle arvelt saamata. Ja nii sosistati muudkui isekeskis Eesti kirikust kui iseseisvast ja ärarippumatust, mis olla kaunis ja paljulubav nagu Valge laev ja viia inimesed, palju paremini ja kindlamalt taevarannale kui mistahes muu moodustis. Ükskord on Eesti kirik – sonisid vennad vahel ja mõtesid isegi talle piiskopi valmis, ükskord siis kui saab olema 5000 liiget olla tal aeg varjust välja astuda ja valitsuskepp enda kätte võtta. Ja panid selle fantoompiiskopi isegi põhikirjadesse sisse elama. Sellega sai palju nalja sest iga kord kui loeti põhikirjast et piiskop siis pidi seletama et ei see ei ole see piiskop mis praegu ja päriselt on. Ei see on see piiskop kes tuleb siis kui aeg täis saab. Karta aga oli et viimati on tollega samuti nagu Jeesusega et ei tunta teist viimati ära. Ja viimaks 5000 polegi õige märk. Ja viimati käis juba teine ära nii nagu Jeesus käis suurinkvisiitori juures ja talle öeldi et ära soki siis, Meil kõik töötab, põhikirjad ja möllud ja tulevikuvisioonid ja missionisteitmendid ja projektirahad liiguvad, nii et mine sinna tagasi õige kust sa tulid. Ja kui sellest kõigest peaks veel mitte piisama siis on meil alati varrukas ehe ja teadvustamata ohverdusmehhanism ja kui tarvis siis paneme selle käiku ja teeme uue rivistuse ja kõik saab jälle hästi olema. Ja võttiski Jeesus selle fantoompiiskopi kaasa kellega ta koos käis kogudusi läbi katsumas ja läks ära jälle sest tal ei olnud seal enam tõesti mitte midagi muud teha kui elektriarveid maksta. Kui inimesed ise mitte midagi ei tee selleks et oma unistust täide viia siis ei saa neid vist küll mitte keegi aidata.

Sildipaigaldaja töömailt. Olen sildipaigaldaja. Mul on kolme sorti silte. Suunavad, hoiatavad ja keelavad. Nii toimisin ma piki aastaid. Palk oli hea ja töö ei rikkunud konti. Minu otseseks tööandjaks on maanteeamet. Sealt anti teada mida ja kuhu paigaldada. Siis peale kümne aastast töö hakkas mul süda valutama. Mis õigusega ma ikkagi seda teen. Keelan inimestele kohugile sõita või hoiatan. Nii jätsingi ma keelavad märgid viimaks ära. Jäid vaid suunavad ja hoiatavad. Siis ei lubanud mul süüme mul enam ka hoiatada. Miks mina? Mis õigusega? Ja jätsin noodki paigaldamata. Siis lasti mind lahti ja ma tegin oma viimase moraalse kangelasteo. Nimelt paigaldasin ma maanteeameti ette keelumärgi. See ei seisnud küll seal kaua aga ikkagi oli pärast südames hea ja kerge tunne.

Ja tööle sain ma ka. Mis oli tore. Praegusel ajal kui tervis on enam-vähem ja tööd kah mida siis veel tahta. Tänulik tuleb olla. Töö on kolmest vaimulikust ametist kõige otsesemalt vaimulikum. Kolmest ametist õpetaja, papi ja kappalaineni omadest on kappalaise oma kõige otseselt vaimulikum. See on ilus töö. Meie loomupärane empaatia on enamjaolt televiisori poolt ära hajutatud ja teisalt pärssitud. Õhtul elutoas toanurgas televiisoris on pidevalt kusagil mingi pekstud mees ja sina ei käitu samaaria mehena vaid vahetad kanalit lihtsalt. Ja saad rahu. Ehe ürgne ninapidi sisse pistmine aitab vaid. Rinnast võõrutamine. Ja suured joodud võõrutamispäeval aitavad. Siis kui rinda enam ei ime sest aeg on käes võõrutada kaasa elamisest, kaasa elajaks. Isiklik hingehoidlik vestus aga vajutab su nina n.ö. piima sisse ja ennäe kohe tekib ka huvi ja kaastunne ja soov aidata. Lisaks sunnib see töö veel igas inimeses inimest nägema, vähe sellest nägema Jumala armastuse ja pääste subjekti. Kui sa neid sildistaks nii nagu mingi juriidiline isik sind ennast on sildistanud siis ei saaks sa seda tööd teha. Tegelikult on aga kõik nood mehed/naised oh kuidas ära sildistatud. Pätt on pätt on pätt. Sina pead aga kummargil sildi alt läbi ronima et sa inimeseni ulatuksid. Kõige hullem mida ma olen kuulnud ühe kappalaineni kohta öeldavat oli et “mul ei ole teist prokuröri vaja!”.  Prokuröridega on mul üldse raske. Nad kipuvad üldiselt ka loomu poolest sildistajad olema. Moralistid/sildistajad aga saavad aru ükskõik millest aga mitte sellest et nad seda oleks. Sest et neil ei ole lihtsalt mitte mingit muud hermeneutikat ja nad ei oska inimestest teist moodi mõeldagi kui ainult ühte moodi. 

Nii et ega muud olegi kui soov võidelda selle eest et iga inimene inimene võiks ja saaks inimene olla ning iga inimest ka inimesena võetaks. Olgu ta siis või Tallinna linnapea või kes tahes.

Nii rohkem ma neist asjust vist ei kirjuta. Mulle aitab. Ja vaidlema ka ei hakka. 

Et amet surub su ninapidi emotsionaalse piima sisse ja ennäe imet hakkadki lakkuma. Ja just nii ma lakungi, tänini välja. Ja päris hea tundub. Mina omast tööst kord rääkisin ja ütlesin et peab ja tuleb inimesest head püüda uskuda mis tost  et elutarkus meile jätkuvalt vastupidist õpetab. Ja sellepeale ütles teine mees et seda ma veel usun et kinnipeetavast võib inimene saada aga et Tallinna linnapeast, seda ei usu ma mitte. Mina vastu et kui ma noist usun paremat siis ei saaks ma ju linnapeale erandit teha. Ega saakski. Ei kellelegi saa erandit teha. Kappalainen peab lõpuni uskuma inimese inimsusse.

Uhke veel selle üle olen et olen õppinud liturgiat läbi viima. Olen vaieldamatult. Et milline moraal siis kogu loost. Eks ikka see et elu jooksul tuleb igast asju ette. Ja mina olen suutnud oma põhimõtetele siiski truuks jääda. Silmitsi häirituste ehk perturbatsioonidega mis ähvardavad sind olematustada või viia vähemasti seisundini kus su eneseväärikus lakkaks. Kristlises mõttes aga tõdemus selline et ehk küll kristlus on suhteõpetus ei tea õpetuse alused reeglina suhetest ei ööd ega mütsi. Ja elu käib ikka omi relssemööda rääkigu Pühakiri mida tahes. Sellepärast oleks tarvis programme jms mis läheksid sügavamale. Kõige enam aga oleks vaja tõesti lepitusametit ja rahukultuuri ehk mingitki alternatiivi sellele kristlusele mis ei ole muud kui reeglistatud rivaliteet. Praktika näiteb et vahemeest on vaja. Sest osapooled ei saa ega soovi midagi Pühakirija järgi korda seada, enamjaolt ja tavaliselt. On vaja rahuvahendust ja rahuvahendajaid. Ja rahuvalvemissioone ehk kõike seda mida maailm niiehknaa teeb. Seda oleks vaja kristlaste seas. Rahuvahendustegevust. Muidu vallandatakse väga madalad jõud ja mis siis sellest et kasvõi omast meelest hea asja nimel aga ikkagi madalad jõud. Nagu või sellele AK-l kus oksa üle hääletati ja suurelt sildistati. Kui ma ise ka selline oleks siis ei saaks ma seda tööd praegu teha mida ma teen sest ma pean igas inimeses inimest ja lunastuse subjekti nägema ega tohi ilmaski hakata jumalat mängima.

Eestlasele on väga omane süükesksetes terminites mõelda. Kas siis õigustada või süüdistada. Ei viitsi enam. Olgu 50/60 nagu Nykasen Matti ütles.

Just selle eest ma võitlengi et ka mulle pandud sildi ja siltide taga ja tagant inimest ja lunastuse subjekti nähtaks. Ka nende poolt kes on otsustanud sildistada ja määrata ja otsustada. Selle eest et nad endale Jumala rolli ei võtaks ega hakkaks lõplikke piire tõmbama ja jäävaid silte panema sest sellega sildistavad nad endid sildistajatena lõplikelt ära. Ja suurel kohtupäeval sildistajaid enam ei sildistata sest neile kinnitatakse kõikide nende sildid keda nad ise sildistanud on. Vastavalt Matteuse evangeeliumi 26-ndale peatükile. Ja viiendale et kes ütleb oma vennale “raka” läheb kohtu alla või kuidas seal nüüd siis täpselt oligi. Ja mida rohkem saaksin ma soovida kui rikutud suhete taastamist, olgu peale et kasvõi üksnes sümboolsete zhestide tasandil. Ja midagi pole teha eks sildistajate sildistajateks sildistamine ole ju ka ikkagi sildistamine. Aga Meister rääkis ka lubjatud haudadest palju ehk teisisõnu sildistas sildistajaid sildistajateks. Üldiselt ma armastan Jeesuse loo rahvast, isegi moraliseerijaid jt. Vabakiriku rahvast armastan aga ma ei oska hetkel oma suhtes nondega suuremat peale hakata. Ja luteri ehk oma kiriku rahvast armstan väga. Milline ustavus üritusele mis sageli ehk lootusetu tundub.  

Nii et jutt hakkab nüüd otsa saama. Tuli teda enamgi kui ise oleksin oodanud arvata. Ja näen rõõmuga et ükskõikseks pole ka jätnud. Kirjutavad inimesed siin ja eramailile. Ära siis pahaks pange kui ma ei vasta. Võib lihtne põhjus olla –  viimati mul pole lihtsalt mitte midagi öelda.

Advertisements

0 Responses to “Minu vaimulik elulugu XVI Reconnection”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: