Minu vaimulik elulugu XV Disconnection II

Seda siis seni kuni kõik siis aastal 2006 kulmineerus. Kõigepealt määras eestseisus mis tol aastal eriti vingus oli  Andrusele mingi arengurezhiimi mille järgi ta pidi iga kuu oma progressist aru andma. Ja esimese kirja pidi ta kirjutama augusti alguses Tom-le selle kohta kuidas ta areng progresseerunud on ja et mida ta tagasivaates arvab möödunud eestseisuse otsuste suhtes. Andrus oli maal, oli ilus suvi ja ega tal seal kellegiga läbi rääkida ega arutada ei olnud küll. Karjased olid ta ju esimestena hüljanud. Emotsioonid olid sees ja südames alles ja käärisid ja otsisid väljapääsu. Ja vulpsatasidki siis kõik selles kirjas Tom-le välja mille ta mäluvõtme pealt Tom-le kusagilt Märjamaa raamatukogust ära saatis. Andrus oli alati enam reageerinud teisasele märksüsteemile kui sellele mis silma ees. Nii reageeris ta oma kirjaga sellele kolme aastasele eestseisuse vingumisele.  Ning sellele kuidas see tema enesehinnagu ostsillograafi mõjustanud oli. Ning sellelegi et mängitakse rõõmuga kokku mistahes asjade ja inimestega hoolimata vähimatki subordinatsioonist või millestki muust hierarhilisest ja korrast kui seda vaid tarvis on. 

 Ja oligi kõik. Kõik ülejäänu oli sellest tulenev. Tom tundis et temasse on  üleolevalt ja ülbelt suhtutud ja otse loomulikult oli tal õigus seda pahaks panna ja nõndasama arvasid siis ka ülejäänud eestseisjad. Kirjutas Andrus oma kirja pisut hiljem kui Tom ootas ja keeldus selle/nende programmi järgi progresseerumast. Ausalt öeldes on ta praegugi väsinud ja tüdinud sellest kirjutamast. Kui tänagi noid kirju lugeda siis õhkub sealt endiselt samavõrd agressiivset emotsionaalset vihkamist.

Siis saadeti piiskop siia ja ta ütles Andrusele paar kuud varem kõik ära mis sündima saab. Siis tuli eestseisus ja proovis Andrust igati lihtsalt niisama lahkumisega seotud pabereid alla saada kirjutama. See oli naljakas. See ignorants ja hoolimatus Eesti seaduste suhtes. Ja kõik läks nii nagu ta minema pidi. Mis Andrust üllatas oli ikkagi see kirg millega kohalikud samuti nö. “mööduva koera” karvust kinni hakkasid ning kukkusid seisukohti võtma. Emotsionaalne kiibitsemine üllatas.  Selle intensiivsus. Et ikkagi oma mees ja kuidas nüüd meie nõnnamoodi sellest lintsimisest kõrvale jääme. Õigupoolest oli kõige kummalisem see mida tehti Aastakonverentsi suures saalis piiskopi eestvõttel. Kus piiskop pani inimesed midagi hääletama lihtsalt selleks et eestseisuse seisukohtadele rammu ja jõudu takka anda. Hääletama Andruse üle? Ja hääletasidki täpselt nõndasama nagu suurel reedel. Et kas ta on hea või paha inimene. Kaks kolmandikku sellest kahest kolmandikust kes üldse kaasa mängis arvasid et Andrus on paha inimene. Küsimus oli vist ikka formuleeritud niimoodi et kas Aastakonverents toetab eestseisuse seisukohti või midagi taolist. Seisukoht oli aga Andrus lahti lasta ja seda hoolimata Eesti seadustest. Ja enne seda tõsusis üles Olav ja rääkis pikalt oksast. Selle järgi tõusid järjest üles Viktor ja Artur ja pomisesid kah midagi süüst ja uhkusest ja tänulikkusest ja oksast.  Ise nad peavad nüüd sellega edasi elama. Oma oksaga.  Lihtne vend Beregovoi aga tuli koos oma naisega pärast sabatit Andruse juurde ja ütles, “tea vend, et vähemalt meie selles patus ei osalenud!” Nii ütleski.

Ja hääletatigi midagi. Oksa, mida Andrus olla raiunud. Või siis saaginud. Kõik olid siis kas oksa poolt või vastu. Viimasel hetkel saali jooksnud küsisid et mis toimub ja et kas juba tõmmati oksa? Oleneb ilmselt sellest kummalt poolt seda oksa vaadata. Oks oli aga suur ja tüüakas ja nägi välja nagu ajupuu. See oks käis nüüd küll Ameeriklaste kohta. Ameerika oks. Ega see ole mõni Eesti mänd mida sa süüdimatult rappida võid. See oks pannakse talle, vanaperemehele kunagi kaasa nagu Aaroni kepp. Ja Viktorile ja Arturile. Oks aga võttis pungad külge ja läks kasvama ja kasvab tänini. Juba viljadki küljes. Hiljem, peale puhkust kui oli selgunud kurb tõik et ei õnnestunudki Andrust enne puhkust päeva pealt lahti lasta proovis ta veel korra kirikuvalitsuse istungil käia. Aga nad ei saanudki vaesekesed enam oma emotsionaalsest võtmest välja ja jätkasid sellessamas freudilik/ürghordilikus võtmes. Muudkui oksast. Andrusele sai seal sellest küll, peale puhkuselt naasmist. Tundis et sinna ta enam ei lähe ja et mida ta ikkagi teeb inimeste seas kes teda täiesti omaalgatuslikult lihtsa emotsionaalse kaasakiibitsemise korras vihkavad. Sest mingit isiklikku kaasust neil temaga ei olnud ega saanudki olla. Sest nad olid midagi kuulnud ja oli ühiskondlik tellimus ja nad olid siis nagu pizzapoisid muiste seda täitma tormanud. Kirikuvalitsuses võtsid nad täiesti omaalgatuslikult seisukohti. Vaat see oli minu meelest kurjus sest Andrus reeglina oma elus kunagi nii ei tee ega praktiseeri. Püüab otse vastupidi leida hetke ja rääkida ise ja omavahel sellega keda kõik mingis asjas süüdistavad. Kujundada omaenda seisukohta. Teiste vihkamistega ta kaasa ei jookse. Ei iial. Hea kui enda omadegagi kaasa joosta jõuad. Võtta seisukohti asjas mis sind ei puuduta ja veel sildistavaid ja negatiivseid – õu mai gaaad. Miks seda vaja on, pattu oma hinge peale võtta? Ja siis ma sain aru et mida mul nondega enam asja on. Ega olegi.

Üldiselt tuleb seesama intensiivse emotsionaalse kurjuse tunne tagasi siis kui ma neid toonaseid kirju loen ja sellest ka soov mitte kirjutada sellest enam. Mida ei muutu. Sellised suured sildistamise hetked ja nende kestel pandud sildid on endiselt väga alles ja ripuvad jätkuvalt. Häppi endi ei ole ega tule. Sina võid seina ees mistahes tiritamme kasvatada aga sein ei muutu sellest. Dialoogi ei teki. Pühakiri ei toimi ja kõik – tuleb tõdeda ja kõik mida ta räägib konfliktidest ja nende lahendamisest seda ei püütagi rakendada. Ja millest muust ta veel räägib? Ega olegi suurt. Kes oma venda ei armasta ei või ega saa armastada Jumalat ütleb Johannes.  Ja minnakse pealegi oma patuga tükkis hauda. Nagu Pühakirja ja Jumalat polekski  olemas. Ma saan aru veel et paganad aga kristlased? Kas nad siis seda üldse on? 

Mind ikkagi üllatas selline alghordilik käitumine mida toonane inimkooslus rakendas ja millel ei ole kristlusega mitte kõige vähimatki pistmist. Mina ei distantseerinud end omas meeles Eesti Kirikust küll mitte, veelgi enam, ma tundsin end alati enam vaimulikuna kui kellegi muuna.  Ja kui ikka ei taheta mida sa seal siis ikka enam teed. Siis tuleb ära minna. Mina otseselt ära ei läinud. Ma ei läinud lihtsalt enam rohkem nende sabatitele. Küll aga läksin uurima teenimisvõimalusi teises kirikus kust ma kunagi oma konfessionaalset teekonda alustasin. Vastu võeti mind heal meelel ja kõlama jäi umbes selline mõte et mina tõstan oma dokumendid ümber ja siis võetakse mind vastu. Läks aga nii et kõigepealt ilmus ajalehes teatis selle kohta et teatud tingimustel mind vastu võetakse. Neid tingimusi ma aga ei täitnud ja jäingi mõneks ajaks vanasse nimekirja vaikselt rippuma. Kuni kevadel kui noor mees helistas ja soovitas mul omad asjad korda seada. Mis tähendas minu jaoks signaali, veel ühte ja veelkordset et mine ära. Ja eks tulnudki siis viimaks minna ära. Ja taastada end vaimulikuna teises kirikus.

Eks ma ole räsida saanud ja hellaks tehtud aga ikka veel naiivne. Et vanas kirikuski kurje  pappe oli see tuli mulle siiski üllatusena. Lugesin ära, vähe oli, ühe käe näppudestki jäi üle. Kaks tükki sain. Siiani, pole hullu, protsent on madal. Hea seegi, ikkagi tunduvalt parem tagajärg kui eelmises kirikus. Siin ma nüüd siis olengi. Tere Tallinn, tere Eesti. No nii, siin ma nüüd siis olengi. Hakkasin käima sotsiaalkirikus. Seal tundus tore ja papp oli kah siuke muhe humanist.

Advertisements

0 Responses to “Minu vaimulik elulugu XV Disconnection II”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: