Minu vaimulik elulugu VII Elu Sõna connection

Sel aastal olid valed vaimud valla saanud. Kui keegi võõras oleks seda näinud ja neid võõraid kes seda nägid oli tegelikult palju, ei oleks ta üldse aru saanud mis toimub. Olid need kes käsi peale panid ja need kellele pandi. Miks just peale ja mitte alla või külje peale?

Nüüd aastaid hiljem on kõik kirjeldused juba normatiivset ajalugu taotlemas. Ja seda mis ja kuidas tegelikult oli saabki vaid ilukirjanduses väljendada. Saab vaid selles keeles väljendada mis tingimata tõsisust taotlema ei pea. Vaid subjektiivne, ilma eriliste süüdistuste või õigustusteta kirjeldus saab toonasele tegelikusele kõige lähemal olla. Kõik muud kirjeldused taotlevad kas õigeks- või siis endiselt süüdi mõistmist. Elu Sõnaga on just nii läinud et suurimat süüd on kandma jäänud see tänu kellele see kõik üldse ja ülepea sündis. Lugege või üht normatiivse ajaloo taotlust uskkonna kodulehelt.  

Ometi haaras seesama vaim sageli ka neid endid kes lihtsalt uudishimust või puht juhuslikult ruumi sattusid ja mitmed neistki hakkasid täiesti irratsionaalselt käituma, kukkusid pikali, rääkisid uutes ja arusaamatutes keeltes ja lasid omale käsa peale panna. Tavaliselt eelnes käte peale panemine muudele asjadele ja just käivitas nimetatud fenomenid. Nii mõnedki sellest käte pealepanust läbikäinud olid hiljem äraseletatud nägudega ja jagasid teistega omi läbielamisi. Veelgi enam, mitmedki inimesed tundsid ehk esmakordselt et nad nüüd viimaks ja ometi kuhugi kuulusid. Ja otse loomulikult olid nad selle uue kuuluvuse üle õnnelikud ja täiesti andunud ning valmis ükspuha milleks. Andumust läks neil tõesti tarvis ja milline juht ei paneks võimalusel oma järgijate kuuluvust ja andumust proovile? Ainult kehv ja mittepädev juht. Nii et „katsumise tund“ oli peagi tulemas. Sellest ei aimanud aga nood vaimus ilutsejad toona veel vähimatki. Umbes samuti nagu Valdo Pant kirjeldas sõja alguspäeva. Saunad küdesid ja tavapärane puhkepäevarutiin kattis maad. Aga juba käivitus kusagil kaugel lennuväljal esimene halvaendeline lennukimootor.

Kui traditsiooniliselt pandi käsi peale panemise korral inimestele pea peale, siis sellel sabatil see päris nii ei käinud. Just nimelt selles peituski nn. „sünnitamisõpetuse“ eripära. See oli uus ja võimas õpetus, mille Johnny Carlsson oli Rootsist, ühest vaimse ekspordi maast meilegi toonud. Rootsi ei olnud enam see mis kunagi Lagerlöfi Jeruusalemma päevil. Aga midagi oli ikka veel sealgi olemas ja alles ning midagi uut tärkas samuti aeg-ajalt. Kunagi oli see Rootsi Levi Pethrus, kes nelipühaliikumise maale tõi, nüüd siis Johnny Carlsson. Kohalikud juhid  interpreteerisid kuuldut loovalt ja omamoodi. Kui Johnny ise käsi ikka veel peadele asetas siis Reinu variandis pandi käsa pigem kõhtudele. Ja kui vaim kõhus elab siis on see ju ka igati loogiline ja mõistetav. Täpsemalt elas aga vaim mitte kõhus vaid üsas. Kus ta sünnitamise puhul mujal ikka elada saaks? Nii panigi Rein oma käed inimeste kõhtudele, kusjuures väljend „käte peale panemine“ ei anna siinkohal sugugi edasi kõike seda mis sealjuures aset leidis. Ka sõna „kõht“ esineb siinkohal üsnagi laialdases tähenduses. Tähistades lisaks muule, nagu mainitud ka inimese reproduktiivseid organeid.

Peategelasteks siis Rein, keda Andrus teadis mingit otsa pidi juba varasest lapsepõlvest. Nimelt oli Rein ta isa võõrasema naabrimees. Kuivõrd me muidugi laste puhul saame naabrimeestest rääkida. Vanuse vahe oli neil kuus aastat. Andrusele öeldi ikka et kui sa sõna ei kuula siis tuleb sust selline nagu Rein.  

Rein oli juba mõnda aega Merekas sisse ja välja käinud. Meelt parandanud, tagasi langenud ja jälle meelt parandanud. Selles asjas tal erilist metoodilisust ei olnud. Ometi oli ta mees, kes Piibli sõnul ei võinud varjule jääda. Ükspuha kas ta parasjagu vaimses mõttes tõusis või siis ehk langes, ikka käis tal tubli hulk järgijaid järgi ja elas ta asjule mitte ainult kaasa vaid pigemini Reinu elus aset leidvat kaasa tehes.

Peale teisipäeva õhtust ametlikku noorte teenistust algas mitteametlik järelkoosolek. Paradoks oli selles et järelkoosolek ületas oma osalejate arvult ametliku põhikoosoleku. Niipea kui õnnistussõnad öeldud hakkas ukse vahelt sisse imbuma karvaseid ja sulelisi, ehk seda jumalarahvast keda vaimuvaene ametlik religioon mingilgi kombel ei rahuldanud. Need olid vabad pneumaatikud, väelembid, Jaakobi redeli, Põleva Põõsa ja Jumala Laeka rahvas. Need kes laegast otsisid ja sellele siis sinna järele läksid kuhu laegas ees liikus. Parasjagu oli laegas Merepuiestee palvelasse paigale jäänud. Vahel läks kuuldus laeka liikumisest enne liikvele kui laegas ise. Ja rahvas tormas kohale. Laegast aga ei olnud. Jumala ootajad olid nad, nii nagu vigased Betesta tiigi ääres. Ja ega sealgi närvid alati vastu pidanud ja aeg-ajalt hüpati sisse hoolimata sellest kas Jumala ingel oli vett liigutanud või mitte. Lihtsalt närvid ei pidanud vastu ja tundus nii ..nagu oleks.

Need olid inimesed kes religiooni vaimu ja tühja kombetäitmist südamest vihkasid. Need inimesed otsisid sisemist ja samal ajal kõrgemat juhtimist. Need inimesed suhtusid vahel koguni omaenda meelteteabe kaudu saadud informatsiooni kahtlustavalt, mõistusest rääkimata. Mõistus on teadagi, nagu Luther ütles, „kuradiga hooraja“. Vaid otsene vahetu ekstemporaalne intuitsioon mis seestpoolt üles kees oligi see õige asi millest juhinduda ja mille järgi talitada. Juba see fakt üksi et sellised inimesed üldse ja ülepea eksisteerisid oli tähelepanuväärne. Inimesed, kes otsisid muid ja raskemaid ajendeid kui inimese viis loomulikku meelt talle igapäevaelus toimetulemiseks pakuvad. Meeltega oli muidu ok aga vahel pidi usk end inimese elus ka kehtestama ja inimene pidi siis juhinduma usust, ja seda just risti vastu kõikidele tunnetele, eriti neile mis talle usust erinevat informatsiooni pakkusid. Nii väitis Hubert, teine selle liikumise juhtidest ja peamine ideoloog nohu korral et tal on ninas mitte nohu vaid „kuradi vale“   .

Niisiis hakkasid vabad pneumaatikud kogunema. Olid nad nagu öeldud karvased ja sulelised ehk teisisõnu ulatus nende inimeste diapasoon U-duurist kuni puu kuurini. Seekord ei läinud aga asi otsemaid mitte käte peale panemiseni vaid enne seda olid tunnistused ja sõnavõtud. Esimesena astub esile laulja Joel, Reinu sõber. Tema küsib enne Reinult, „Kas mina tohin ka sinna pühasse pukki ronida?“, ja osundab kantslile. Joel räägib vaid paar sõna ja laulab siis ka paar laulu. „Süda seltsiks südamele“, oli üks neist. Siis astub „pühasse pukki“ noor arhitekt Enn ja …..kaob kõigile ootamatult kantsli alla. Sinna jääb ta nii kauaks et teised hakkavad juba muretsema et kas ta sealt kantsli alt veel üldse ja ülepea välja tuleb või mitte. Tuli ometi ja ütles ka paar sõna.   

Ja viimaks, siis kui soojendusbändid olid lõpetanud astuski pühasse pukki Rein ise. Rein heitles kahe keeratava varre otsas asuva mikrofoniga, pani pea nende vahelt läbi, peitis end kiriku samba taha ära, kehastades „kadunud poega“ ja deklareeris korduvalt igasuguseid asju, peamiselt küll „võitu“ erinevate nähtuste ja olendite üle. Hiljem tunnistas ta et kantslis ja ainult kantslis võitleski ta sellel teisel pöördunud olemise perioodil end „vabaks“. Mida iganes see ka siis ei tähendanud. Kui jutt otsas, hakkasid inimesed järjepanu eestpalvele tulema. Ja neile pandi „käsa peale“ ja neist aeti välja igasuguseid asju. Peamiselt kurje vaime. Ja otse loomulikult ka „sünnitati“. Aga ometi aeti ka ehk midagi sisse, kuigi sellest otseselt juttu ei olnud. Või vulpsas ise suure väljaajamise käigus midagi nende sisse kellele käsa peale pandi. See lihtne palvela ruum tundus igal juhul toona asjaosalistele tõelise universumi keskusena mis pakatas kuuluvustundest ja muust heast-paremast.

Ainult et ametlik noorteõhtute eest vastutaja, Andrus tundis end mõneti nõutuna. Tundis end, nii nagu öeldakse, „tanki panduna“. Toona ei mõistnud ta veel et õpetuslik kõnekäänd Kirikus, „mees üle parda“ tähendabki sedasama mida „tanki panemine“ ja et selles ei ole mitte midagi erandlikku, vaid just niimoodi tehakse. „Mees üle parda“ oli toonases leksikas levinud väljend, mida kasutati korduvalt  iseloomustamaks viisi kuidas vaimulikke ette valmistati. Niimoodi valmistatigi ette et „visati üle parda“, alguses selleks mõttes et sinu väljaujumise võimet kontrollida aga hiljem kui tarvis siis ka sõna otseses mõttes. Selleks siis et sust lahti saada. Ja kui sa ka esimesel korral välja ei ujunud no mis seal siis ikka. Ei ujunud siis ei ujunud. Võtame järgmise. 

Nüüd hiljem on sugenenud küsimus, „mida teha siis kui su kuningas on alasti?“ Kas kiita ühes teistega ta kolmeosalise ülikonna ja eriti vestitasku, peensusi? Kas kaitsta organisatsiooni? Kui see organisatsioon sind aga järjepanu tanki paneb ja üle parda heidab, mis siis? Jah, organisatsioonis tegi igaüks teistele sageli seda mida hiljem talle endale tehti. Sest seda nõudis organisatsiooniline käitumine. Kiriku kui ema käe all oleks ta ehk kõik ära kannatanud nii nagu katoliiklastel kombeks ja mitte kobisenud.

Et kirik ise võiks sama loogika järgi käituda nagu teised ilmalikud organisatsioonid selle peale ta siis veel ei tulnud. Ei tulnud talle säärast mõtetki pähe. Ei, Jumal oli siis veel vaat et automaatselt kiriku poolel. Just, teda oli usaldatud ja neid noorteõhtuid juhatama pandud. Teisisõnu tema vastutas. Vastutada Reinu eest tähendas aga umbes sedasama et sind pannakase näljase lõvi puuri koos kohustusega lõvi eest vastutada. Kodanik A vastutas selle dzinni eest mille teised olid pudelist välja lasknud.  Kuidas küll oleks ta isegi parima tahtmise korral saanud või võinud kogu selle tärkava hulluse eest vastutada? Aga vastutada tuli, sest teda oli usaldatud. Tuli vähemalt püüda. Hiljem tõdeti toetavalt, et ei no jah ega Reinu ei olnudki võimalik taltsutada. Sellistest kogemustes jäävad aga armid ja usaldamatus nende suhtes kes nii talitavad. Olgu siis teadlikult või rumalusest.

Tärkavat hullust osalejate seas tasandas aga esmane ja ehe naiivsus või nimetagem seda siis pealegi usuks. Arvan tõsimeeli et just see periood on mitmetele asjaosalistele tänini meelde sööbinud kui nende elu tähtaeg. Kui aeg, mil nad tõeliselt kuulusid ja aeg kui nad tõesti midagi ära tegid. Aeg milles oli ehedat igatsust ja veelgi enam riski ja põnevust. Ja peale kõige muu olid ka juhid viimaks kenad ja võimekad inimesed ehkki retrospektiivselt tundub et nad isegi olid osalised milleski suuremas ja vahest ehk isegi nii suures mida nad mingist hetkest isegi oma tahtmisel enam juhtida ega suunata ei suutnud. 

Ja siis tuli Metoodilise Kiriku juht välisreisilt tagasi. Otse loomulikult tuli ta otsemaid teisipäeva õhtusele järelkoosolekule sest eks olnud temagi „kuulnud.“ Toonased äratusjuhid oli ametlikult kirikusse kutsunud küll juhi „abiline“ Heigo. Eks ikka selleks et kui midagi asjast n.ö. välja tuleb, siis saab temagi paistusest osa. Ja kui ei tule siis vastutab juht. Ei tulnud välja. Või teisisõnu, just tuli välja, tuli aga lihtsalt vähe liiast.

Küllap püüti ka pisut rääkida ja leppida ja lepitada aga ei saanud üks pool Jumalat salata ega teine pool lasta oma kirikut hullunud sektiks muutuda. Seda enam et Nõukogude Võim oli veel elus ja alles ja täiesti teovõimeline ning hoidis kõigel oma valvsat silma peal. Nii kutsutigi Rein vendade tundi. See ei ennustanud head. Head ei tulnudki. Tuli hoopis pidulik kogudusest väljaheitmine. Ühel järgnevatest pühapäevadest mil nagu tavaliselt paistsid Merepuiestee palvela akende tagant inimesed. Ei, need ei olnud need inimesed kes kirkusse ära ei mahtunud, need olid maja omanikud, adventistid, kes alati vaat et lausa pidid pühapäeva hommikuti tööd tegema. Seda sellest hoolimata mida iganes nad mingil muul ajal tegid või siis ehk tegemata jätsid. Nemad nimelt pesid palvela aknaid sel ajal väljastpoolt kui Metoodiline Kirik seespool oma üritust pidas. Nõnda siis oli sellelgi üritusel ohtrasti töökaid välisvaatlejaid kes nina ja huuled vastu akna klaasi surutud seespool toimuvat jälgisid.

Ei tea ega mäleta kedagi keda oleks säärase pidulikkusega kogudusest välja pandud ja sellise märtrioreooliga pärjatud nagu noid kohte, Reinu ja Hubertit. Sealt peale nende liikumine paratamatult politiseerus. Eksisid aga need kes arvasid et välja panemine juhid ja nende järgijad olematustab. Otse vastupidi, liikumine sai hoogu tiibadesse ja omas kajastusi ka välispressis, nii et nõrkev nõukogude võim pidas kõige otstarbekamaks liikumise juhid Eestist välja saata. Seega ei õnnestunudki vaime mis olid vallale saanud enam tagasi kontrolli alla saada.

Advertisements

1 Response to “Minu vaimulik elulugu VII Elu Sõna connection”


  1. 1 lishu 12.02.2010, 12:28

    hää kool igatahes! Maailm ja mõnda, mis seal sees leida võib.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: